Muretu. Jo Nesbø

kui oli jõudnud teisele poole ust. Vaeseke. Ta oli olnud küsitlusjärjekorras viimane ja Harry võis järeldada, et keegi polnud kuulnud ega näinud ei teda ega kedagi teist Anna surmaõhtul koridoris liikumas.

      Ta viskas suitsu pärast kaht tõmmet minema.

      Kodus istus ta tugitooli ja vaatas pikalt automaatvastaja punast silma, enne kui mängija nupule vajutas. See oli Rakel, kes soovis talle head ööd, ja üks ajakirjanik, kes tahtis kahe röövi kohta kommentaari. Hiljem keris ta lindi tagasi ja kuulas Anna sõnumit: „Ja oleksid sa nii kena ja paneksid jalga need teksapüksid, mis mulle nii väga meeldivad?”

      Ta hõõrus oma nägu. Siis võttis ta lindi välja ja viskas prügikotti.

      Väljas tilkus vihma ja toas klõpsis Harry telerit. Naiste käsipall, seebikas ja viktoriinisaade, kus võis miljonäriks saada. Harry jäi pidama ühel Rootsi kanalil, kus filosoof ja sotsiaalantropoolog arutasid omavahel kättemaksu mõiste üle. Üks väitis, et USA-sugusel riigil, mis seisab kindlate moraalsete väärtuste eest, nagu vabadus ja demokraatia, on moraalne kohustus oma territooriumi ründamise eest kätte maksta, sest seeläbi on rünnatud just neid väärtusi. „Ainult kättemaksulubadus – ja selle täidesaatmine – võib kaitsta nii haavatavat süsteemi, nagu on demokraatia.”

      „Mis siis, kui need väärtused, mille eest demokraatia seisab, hoopis kättemaksu käigus ohvriks muutuvad?” vastas teine. „Mis siis, kui see rikub teise rahva rahvusvahelisest seadusandlusest tulenevat õigust? Milliseid õigusi siis kaitstakse, kui süütud tsiviilisikud kaotavad süüdlaste jahtimise käigus oma õigused? Ja kuidas on selle moraalse väärtusega, mis ütleb, et sul tuleb teine põsk ette pöörata?”

      „Probleem,” ütles teine ja naeratas, „on selles, et põski on vaid kaks, kas pole?”

      Harry pani teleri kinni. Mõtles, kas helistada Rakelile, kuid leidis, et aeg on liiga hiline. Ta proovis natuke lugeda üht Jim Thompsoni raamatut, kuid avastas, et selles olid puudu leheküljed 24–38. Ta tõusis ja käis elutoas edasi-tagasi. Avas külmkapi ja silmitses sihitult juustu ja maasikamoosipurki. Tal oli millegi järele isu, kuid ta ei teadnud, mis see on. Ta lõi külmkapiukse hooga kinni. Keda ta petta üritas? Tal oli isu ühe joogi järele.

      Kell kaks öösel ärkas ta tugitoolis, riided seljas. Ta tõusis, läks vannituppa ja jõi klaasi vett.

      „Kurat,” ütles ta iseendale ja vaatas peeglisse. Ta läks magamistuppa ja pani arvuti tööle. Ta leidis internetist 104 artiklit enesetapu kohta, aga ei midagi kättemaksu kohta, üksnes märksõnad ja terve hulk viiteid kättemaksumotiividele kirjanduses ja Kreeka mütoloogias. Ta pidi äärepealt arvuti kinni panema, kui talle meenus, et pole paar nädalat e-postkasti vaadanud. Ta oli saanud kaks kirja. Üks neist oli internetioperaatorilt, kes oli kaks nädalat tagasi teatanud, et võrk suletakse. Teine oli tulnud aadressilt [email protected]. Ta klõpsas kaks korda aadressile ja luges sõnumit: Tšau, Harry. Ära võtmeid unusta, Anna. Saatmise kellaaeg näitas, et ta oli saatnud selle kaks tundi enne, kui nad viimast korda kohtuma pidid. Ta luges sõnumit veel kord. Nii lühike. Nii… vahetu. Ta oletas, et inimesed saadavadki üksteisele selliseid e-kirju. Tšau, Harry. Kõrvalseisja jaoks oleks ilmselt tundunud, et nad on vanad sõbrad, kuid nemad olid teineteist tundnud vaid kuus nädalat ja sedagi kunagi ammu, ning ta isegi ei teadnud, et Annal oli tema e-postiaadress.

      Kui ta uinus, nägi ta unes, et seisab jälle pangas, relv käes. Inimesed on tema ümber marmorist.

      15. PEATÜKK

      Gadzo

      „Küll on täna ilus ilm,” ütles Bjarne Møller järgmisel hommikul Harry ja Halvorseni kabinetti sisse tüürides.

      „Küll sina juba tead, sul on ju aken,” ütles Harry kohvitassilt pilku tõstmata. „Ja uus kontoritool,” lisas ta, kui Møller Halvorseni katkisesse tooli istuma vajus ja see valukriiskega sellest teada andis.

      „Tere-tere,” ütles Møller. „Halb päev?”

      Harry kehitas õlgu. „Ma lähenen neljakümnele ja olen hakanud hindama torisemist. Kas see on halb?”

      „Jumalapärast! Kena sind ülikonnas näha, muideks.”

      Harry kergitas imestunult pintsakuhõlma, nagu avastaks alles nüüd oma tumeda ülikonna.

      „Eile oli osakonnajuhatajate koosolek,” ütles Møller. „Kas tahad lühikest või pikka varianti?”

      Harry segas pliiatsiotsaga kohvi. „Me ei tohi enam Elleni juhtumit uurida, eks ole?”

      „Juhtum on tükk aega tagasi lõpetatud, Harry. Ja krimtehnilise juhataja ütles, et sa tüütad neid ja palud neil uurida igasuguseid vanu jälgi.”

      „Eile ilmus välja uus tunnistaja, kes…”

      „Alati on uued tunnistajad, Harry. Nad lihtsalt ei taha sellest enam midagi kuulda.”

      „Aga…”

      „Joon on alla tõmmatud, Harry. Vabandust.”

      Møller pööras uksel ringi: „Mine õue päikese kätte. Järgmise sooja päevani võib minna tükk aega.”

      „Räägitakse, et päike paistab,” ütles Harry, kui ta Beate juurde House of Paini jõudis. „Et sa teaksid.”

      „Pane tuli kustu,” ütles tüdruk. „Ma näitan sulle midagi.”

      Ta oli tundunud telefonis ähmi täis, kuid polnud öelnud, milles asi. Ta tõstis puldi: „Päevast, kui konteiner telliti, ei leidnud ma midagi, kuid vaata seda, mis on röövipäevast.”

      Linal nägi Harry üldpilti 7-Elevenist. Ta nägi akna taga rohelist konteinerit, kioskis sees kreemisaiu, kukalt ja tagumikupragu, mis kuulusid poisile, kellega ta oli eelmisel päeval rääkinud. Ta teenindas tüdrukut, kes ostis piima, naisteajakirja ja kondoomid.

      „Lindil on kell 15.05, seega viis minutit enne röövi. Vaata nüüd.”

      Tüdruk võttis oma asjad ja lahkus, järjekord liikus edasi ja musta kombinesooni ja sügavale pähe tõmmatud kõrvaklappide ja nokkmütsiga mees osutas letil millelegi. Ta hoidis pead niimoodi, et tema nägu polnud võimalik näha. Kaenla all hoidis ta musta kokkukägardatud kotti.

      „Põrgu päralt,” sosistas Harry.

      „See on Varustaja,” ütles Beate.

      „Kindel? Paljudel on must kombinesoon ja röövlil ei olnud nokkmütsi.”

      „Kui ta letist natuke eemale läheb, näed sa, et ta kannab samu jalanõusid mis röövivideol. Ja pane tähele, et vasakult poolt on kombinesoon natuke punnis. See on AG3.”

      „Ta on selle keha külge teipinud. Aga mida ta 7-Elevenis teeb?”

      „Ta ootab rahatransporti ja tal on vaja varitsuskohta, kus teda tähele ei panda. Ta on ümbruses varem luuramas käinud ja teab, et Securitas tuleb 15.15 ja 15.20 vahel. Vahepeal ei saa ta ju sukkmütsiga ringi käia ja kõigile teada anda, et kavatseb panka röövida, seepärast on tal müts, mis varjab võimalikult suure osa näost. Kui ta kassa juurde jõuab, võib hoolikalt vaadates näha väikest valgusruutu letil värelemas. See on klaasi peegeldus. Sul on päikeseprillid ees, sa Varustaja-sinder.” Beate rääkis vaikselt, kuid kiiresti ja sellise erutusega, millesarnast Harry polnud tema puhul varem märganud. „Ta on ilmselgelt teadlik ka turvakaamerast 7-Elevenis, ta ei näita meile üldse oma nägu. Vaata, kuidas ta kaamera rakurssi jälgib! Päris hea töö, seda peab tema kohta ütlema.”