Muretu. Jo Nesbø

3

      Kell helises pimeda kitsa kioski ukse kohal lärmakalt, kui kaks meest sisse tormasid. Elmeri Puuviljad & Tubakas oli üks viimaseid kioskeid omasuguste seas, üks sein täis mootorite, jahi-, spordi- ja pehme porno ajakirju, teisel seinal sigaretid ja sigarid ning letil kolm hunnikut õnnemängukupongidega, mis olid paigutatud higistavate lagritsapulkade ja kuivanud hallide, mullustest jõuludest pärit, lehvidega martsipanipõrsaste vahele.

      „Napilt läks,” ütles Elmer, kõhn kiilakas umbes kuuekümneaastane habemik, kes kõne järgi oli põhjanorralane.

      „Pagan, küll see tuli alles ruttu,” ütles Halvorsen ja pühkis vihmapiisad õlgadelt.

      „Tüüpiline Oslo sügis,” ütles põhjanorralane oma õpitud kirjakeeles. „Põud või paduvihm. Kakskümmend Camelit?”

      Harry noogutas ja võttis rahakoti välja.

      „Ja kaks loteriipiletit noorele kolleegile?” Elmer ulatas Halvorsenile Flaxi loteriipiletid, too naeratas häbelikult ja pani need taskusse.

      „Kas võib, ma teen siin sees ühe suitsu, Elmer?” küsis Harry ja kissitas välja vihmavalangu poole, mis peksis musta akna taga korraga inimtühjaks jäänud kõnniteed.

      „Jumalapärast,” ütles Elmer ja andis neile raha tagasi. „Mürk ja hasartmängud toovad mulle ju leiva lauale.”

      Harry kummardus pisut ja läks vildaka pruuni eesriide taha, kus nad kuulsid kohvimasinat töötamas.

      ”Siin on foto,” ütles Harry. „Ma tahan vaid, et sa uuriksid välja, kes see naine on.”

      „Vaid?” Halvorsen silmitses kannatada saanud kortsus fotot, mille Harry talle ulatas.

      „Alustuseks uuri välja, kus pilt tehtud on,” ütles Harry ning köhatas järsult ja jõuliselt, püüdes suitsu kopsudes hoida. „Näeb välja nagu mõni puhkusepaik. Sellisel juhul on seal kindlasti ka väike toidupood, keegi, kes annab majakesi üürile või midagi. Kui pildil olev perekond puhkab seal alaliselt, teab mõni töötajatest, kes nad on. Kui sa selle teada saad, jäta ülejäänu minu hooleks.”

      „Ja kõik sellepärast, sest pilt oli ühe kinga sees?”

      „See pole piltide hoidmiseks just tavaline koht, või mis?”

      Halvorsen kehitas õlgu ja astus tänavale.

      „See ei jää järele,” ütles Harry.

      „Ma tean, aga ma pean koju minema.”

      „Mille pärast?”

      „Selle pärast, mida nimetatakse eluks. Sind see vaevalt huvitab.”

      Harry tõstis suunurgad üles näitamaks, et sai naljast aru. „Veeda mõnusasti aega.”

      Kellad helisesid ja uks käis Halvorseni järel pauguga kinni. Harry imes suitsu ja taipas Elmeri lektüürivalikut uurides, kui vähe ühiseid huvisid tal on keskmise norra mehega. Kas seetõttu, et tal polnud enam ühtegi huvi? Muusika, hea küll, aga keegi polnud viimase kümne aasta jooksul ühtki head lugu kirjutanud, isegi vanad tegijad mitte. Või filmid? Kui tal õnnestus praegusel ajal kinost välja astuda tundeta, nagu oleks talle lobotoomia tehtud, oli tal vedanud. Ja rohkem mitte midagi. Teisisõnu: ainus, mis teda veel huvitas, oli inimeste leidmine ja nende trellide taha saatmine. Ja seegi ei pannud südant nii kiiresti lööma kui varem. Kõige hirmuäratavam oli see, mõtles Harry ja pani käe Elmeri külmale siledale letile, et olukord ei teinud talle üldsegi muret. Et ta oli alla andnud. Et vanaks saamine tundus üksnes vabastav.

      Jälle kostis vali kellahelin.

      „Ma unustasin rääkida sellest poisist, kelle me eile loata relvaomamise pärast kinni võtsime,” ütles Halvorsen. „Roy Kvinsvik, üks Herbert’s Pizza kiilaspeadest.” Ta seisis ukse peal, vihm märgade kingade ümber tantsimas.

      „Mm?”

      „Tal oli ilmselgelt hirm nahas, nii et ma ütlesin, et ta mulle kergemalt pääsemiseks midagi kasulikku räägiks.”

      „Ja…”

      ”Ta ütles, et nägi Sverre Olsenit Grünerløkkal samal ööl, kui Ellen tapeti.”

      „Mis siis? Meil on selle kohta mitu tunnistajat.”

      „Jah, aga see tüüp oli näinud Olsenit autos istumas ja kellegagi rääkimas.”

      Harryl kukkus suits põrandale. Ta jättis selle sinnapaika.

      „Kas ta teadis, kes see oli?” küsis ta aeglaselt.

      Halvorsen raputas pead. „Ei, ta tundis vaid Olsenit.”

      „Said sa mingeid tundemärke?”

      „Ta mäletas end vaid mõtlevat, et tüüp nägi politseiniku moodi välja. Aga ütles, et võib-olla tunneks ta mehe uuesti ära.”

      Harry tundis, kuidas tal jaki all palav hakkas, ja hääldas iga sõna väga selgelt: „Oskas ta öelda, mis autoga tegu oli?”

      „Ei, ta oli vaid mööda rutanud.”

      Harry noogutas, samal ajal käega üle leti silitades.

      Halvorsen köhatas: „Kuid ta arvas, et see võis olla sportauto.”

      Harry vaatas sigaretti, mis põrandal suitses. „Värv?”

      Halvorsen tegi käega kahetseva žesti.

      „Oli see punane?” küsis Harry vaikse rämeda häälega.

      „Mis sa ütlesid?”

      Harry sirutas selga. „Ei midagi. Jäta tüübi nimi meelde. Ja mine koju oma elu elama.”

      Kellad kõlisesid.

      Harry lõpetas leti silitamise ja jättis käe sellele puhkama. Lett tundus ühtäkki kui külm marmor.

      Astrid Monsen oli 45-aastane naine, kes elatas end prantsuse kirjanduse tõlkimisest oma kodukontoris Sorgenfrigatal; meest tal polnud, oli hoopis helilint koera haukumisega, ja see käis muudkui ringi ja mängis öösiti välisukse kõrval. Harry kuulis ukse taga naise samme ja võis eristada vähemalt kolme luku raginat, enne kui ust praotati ja mustade lokkide alt piilus välja väike tedretähniline nägu.

      „Uhh,” tõi naine Harry pikka kogu märgates kuuldavale.

      Kuigi nägu polnud tuttav, tundus Harryle otsekohe, nagu oleks ta naist varem kohanud. Arvatavasti tänu Anna detailsetele kirjeldustele oma arglikust naabrist.

      „Harry Hole vägivallaosakonnast,” ütles ta ja näitas naisele isikutunnistust. „Vabandust, et ma nii hilisel pärastlõunal tülitan. Mul on paar küsimust tolle õhtu kohta, kui Anna Bethsen suri.”

      Ta proovis rahustavalt naeratada, nähes, et naisel on raskusi ammuli vajunud suu kinnipanemisega. Silmanurgast märkas Harry naaberukse klaasi taga liikuvat kardinat.

      „Kas ma võin sisse tulla, proua Monsen? See võtab vaid hetke.”

      Astrid Monsen astus kaks sammu tagasi ja Harry kasutas juhust, et sisse lipsata ja uks enda järel kinni tõmmata. Nüüd nägi ta korraga naise afrosoengut täies ilus. See oli ilmselgelt mustaks värvitud ja ümbritses tema väikest valget pead nagu tohutu gloobus.

      Nad seisid vastamisi keset säästlikult valgustatud esikut, mida kaunistasid kuivatatud lilled ja raamitud plakat Nice’ist Chagalli muuseumist.

      „Olete mind varem näinud?” küsis Harry.

      „Mida… te silmas peate?”

      „Öelge ainult, kas olete mind varem näinud. Küll ma muu juurde ka jõuan.”

      Naise suu avanes ja sulgus. Seejärel raputas ta tugevalt pead.

      „Tore,” ütles Harry. „Olite teisipäeva õhtul kodus?”

      Naine noogutas kõhklevalt.

      „Nägite või kuulsite midagi?”

      „Mitte

3

Flaks – vedamine, õnn (norra k). Siin on mõeldud Flaxi loteriipileteid.