Muretu. Jo Nesbø
Читать онлайн.
Sandemann noogutas, tõi valge kilekoti ja selgitas, et see oli juhuks, kui vanemad või õed-vennad välja ilmuvad ja ta saab need üle anda. Harry tuhnis asjata musta seeliku taskutes.
„Otsite midagi kindlat?” küsis Sandemann süütul toonil, samal ajal üle Harry õla kummardudes.
„Korterivõtit,” ütles Harry. „Ega te midagi ei leidnud, kui te…” Ta silmitses Sandemanni nurgelisi sõrmi. „… teda lahti riietasite?”
Sandemann sulges silmad ja raputas pead. „Riiete all polnud tal midagi. Välja arvatud foto kinga sees, loomulikult.”
„Foto?”
„Jah. Kummaline, eks ole? Kindlasti mõni nende komme. See on ikka veel tema kinga sees.”
Harry tõstis musta kõrge kontsaga kinga kotist ja hetkeks nägi ta naist samamoodi ukseavas seismas kui tol õhtul, kui Harry tema juurde tuli: must kleit, mustad kingad, punane suu. Väga punane suu.
Foto oli kortsus ja sellel oli üks naine kolme lapsega supelrannal, see nägi välja nagu puhkusepilt kuskil Norras, taustaks silekaljud ja kõrged männipuud tagapool küngastel.
„Kas keegi perekonnast on siin käinud?” küsis Harry.
„Ainult tema onu. Teie kolleegi saatel, loomulikult.”
„Loomulikult?”
„Jah, ma sain aru, et ta kannab karistust?”
Harry ei vastanud. Sandemann kummardus ettepoole ja ajas selja nii kumarasse, et tema väike pea vajus õlgade vahele ning muutis ta raisakotka sarnaseks: „Huvitav, mille eest see olla võib?” Tema sosin kõlas samuti nagu röövlinnu kähe häälitsus: „Kui ta ei tohi isegi muldasängitamise juures viibida, ma mõtlen.”
Harry köhatas. „Kas ma võiksin teda näha?”
Sandemann tundus pettunud, kuid osutas viisakalt käega ühe kirstu poole.
Nagu tavaliselt, pani Harryt imestama, kui palju võib professionaalne töö laipa kaunimaks muuta. Anna nägi tõepoolest rahulik välja. Ta puudutas naise otsaesist. Tundus, nagu katsuks ta marmorit.
„Mis kett tal kaelas on?” küsis Harry.
„Kuldmüntidest,” ütles Sandemann. „Selle tõi tema onu.”
„Ja mis see on?” Harry tõstis üles paberipataka, mis oli paksu pruuni kummiga kinni. Need olid sajakroonised.
„Üks nende komme,” ütles Sandemann.
„Kes on need „need”, kellest sa räägid?”
„Kas te ei teadnudki?” Sandemann naeratas oma kitsaste niiskete huultega. „Ta oli mustlanna.”
Prefektuuri kõik lauad olid hõivatud innukalt vestlevate kolleegidega. Välja arvatud üks. Harry läks selle juurde.
„Küll sa tasapisi inimestega tuttavaks saad,” ütles ta. Beate vaatas talle arusaamatult otsa ja Harry taipas, et neil oli võib-olla rohkemgi ühist, kui ta oli arvanud. Ta istus ja pani tüdruku ette lauale videokasseti. „See on röövi päevast, otse üle tänava asuvast 7-Eleveni kioskist. Lisaks veel möödunud nädala neljapäev. Kas saaksid vaadata, ehk leiad midagi huvitavat?”
„Vaadata, kas röövel astus läbi, mõtled sa?” pomises Beate, suu leiba ja maksapasteeti täis. Harry vaatas tema kodust toidupakikest.
„Noh,” ütles Harry. „Loota ju võib.”
„Muidugi,” ütles Beate ja talle tulid pisarad silma, kui ta toitu proovis neelata. „93. aastal toimus Frogrenis Krediidikassa rööv, kus röövijal olid raha jaoks kilekotid kaasas. Kottidel oli Shelli reklaam, nii et me kontrollisime lähima Shelli bensiinijaama turvakaamerat. Tuli välja, et röövel oli sealt läbi käinud ja ostnud kotid vaid mõni minut ette röövi. Samades riietes, aga ilma maskita. Me arreteerisime ta pool tundi hiljem.”
„Meie kümme aastat tagasi?” lipsas Harryl üle huulte.
Beate nägu muutis värvi kui valgusfoor. Ta haaras võileiva ja püüdis selle taha varjuda. „Minu isa,” pomises ta.
„Vabandust, ma ei mõelnud seda nii.”
„Sellest pole midagi,” kõlas kiire vastus.
„Sinu isa…”
„Hukkus,” ütles ta. „See oli ammu.”
Harry istus ja kuulas, kuidas tüdruk näris, uurides samal ajal oma käsi.
„Miks sa tõid lindi, mis on filmitud nädal enne röövi?” küsis Beate.
„Konteineri pärast,” vastas Harry.
„Mis sellega on?”
„Ma helistasin selle toonud firmasse ja küsisin. Konteineri tellis teisipäeval keegi Stein Søbstad Industrigatalt ja see toodi kohe järgmisel päeval 7-Eleveni ette. Oslos elab kaks Stein Søbstadi ja mõlemad eitavad konteineri tellimist. Minu teooria on, et röövel lasi selle sinna panna, et kaamera ei saaks teda eestpoolt jäädvustada, kui ta pangast tulles teed ületab. Kui ta käis 7-Elevenis luuramas samal päeval, kui konteineri tellis, näeme vahest inimest, kes seisab ja vaatab üles kaamerasse ning aknast välja panga poole, et kontrollida rakursse ja muud sellist.”
„Kui meil veab, jah. 7-Eleveni juures olnud tunnistaja ütles, et röövel oli maskeeritud, kui ta tänavat ületas, miks ta siis üldse konteineriga jamama hakkas?”
„Võib-olla oli tal plaanis tänaval kapuuts peast võtta.” Harry ohkas. „Ma ei tea, ma tean ainult, et midagi selle rohelise konteineriga on. See on seal nädal aega seisnud ja peale möödujate, kes on sinna prügi visanud, pole seda keegi kasutanud.”
„Olgu,” ütles Beate, võttis videokasseti ja tõusis.
„Üks asi veel,” ütles Harry. „Mida sa sellest Raskol Baxhetist tead?”
„Raskolist?” Beate kortsutas kulmu. „Ta oli omamoodi müütiline tegelane, kuni end üles andis. Kui kuulujutud tõele vastavad, on ühel või teisel moel tema käsi mängus üheksakümnes protsendis Oslo röövidest. Ma pakun, et ta suudab nimetada kõiki, kes on selles linnas viimase kahekümne aasta jooksul mõne röövi toime pannud.”
„Nii et selleks Ivarsson teda kasutada kavatsebki. Kuskohas ta istub?”
Beate näitas pöidlaga üle õla. „A-osakonnas, siinsamas üle välja.”
„Botsenis või?”
„Jah. Ja ta pole nõustnud ühegi politseinikuga vestlema, nii kaua kui ta seal istunud on.”
„Ivarsson on lõpuks leidnud midagi, mida Raskol soovib ja millega ta võib kaupa teha. Botsenis räägitakse, et see on ainus asi, mida Raskol sinna saabumisest saadik on palunud. See puudutab äsja surnud sugulast.”
„Või nii?” ütles Harry ja lootis, et tema nägu midagi ei reeda.
„See naine maetakse kahe päeva pärast ja Raskol on saatnud vangla direktorile tungiva palve, et saaks kohal viibida.”
Kui Beate oli läinud, jäi Harry istuma. Lõunapaus oli läbi ja söökla vajus tühjaks. See oli nii-öelda valge ja hubane ning riigi ülalpeetav, nii et Harry eelistas väljas süüa. Kuid korraga tuli talle pähe, et just siin oli ta Rakeliga jõulupeol tantsinud, just selle koha peal oli ta otsustanud naise endale vallutada. Või vastupidi. Ta mäletas ikka veel naise seljakumerust oma peopesa all.
Rakel.
Kahe päeva pärast maetakse Anna ja keegi ei kahelnud, et ta suri oma käe läbi. Ainus, kes kohal oli viibinud ja võinuks neile vastu vaielda, oli tema ise, kuid ta ei mäletanud mitte kui midagi. Miks ei võinud ta siis asjal niisama olla lasta? Tal oli kaotada kõik, võita aga mitte midagi. Kui mitte muul põhjusel, siis miks ei võinud ta asja nende, iseenda ja Rakeli pärast unustada?
Harry tõstis küünarnukid lauale ja kattis