Muretu. Jo Nesbø

ebatavaline?”

      Aune vaatas Harryle otsa. „On sul põhjust arvata, et see polnud enesetapp?”

      Harry raputas pead. „Ma tahan lihtsalt täiesti kindel olla. Me keerame siit paremale, ta elas selsamal tänaval.”

      „Sorgenfrigata?” Aune muheles ja vaatas ähvardavatele pilvedele taevas. „Loomulikult.”

      „Loomulikult?”

      „Sans souci. Ilma mureta. See oli Haiti kuninga Christophe’i palee nimi; ta tegi enesetapu, kui prantslased ta vangi võtsid. Sama mees suunas kahurid taeva poole, et Jumalale kätte maksta, tead sa.”

      „Noh…”

      „Ja sa ilmselt tead, mis kirjanik Ola Bauer selle tänava kohta ütles? „Ma kolisin Sorgenfrigatale, aga ka sellest polnud kasu.”” Aune naeris, nii et topeltlõug rappus.

      Halvorsen seisis hoovivärava juures ja ootas. „Ma kohtasin peamajast lahkudes Bjarne Møllerit,” ütles ta. „Mulle jäi mulje, et see juhtum on juba lahendatud ja lõpetatud.”

      „Me kontrollime vaid mõnda lahtist otsa,” ütles Harry ja keeras elektrikult saadud võtmega värava lahti.

      Piirdelindid olid korteriukse eest eemaldatud ja laip minema viidud, muidu polnud möödunud õhtust saadik aga midagi muutunud. Nad läksid magamistuppa. Suures mustas voodis helendas hämaruses valge lina.

      „Mida me otsime?” küsis Halvorsen, kui Harry kardinad eest tõmbas.

      „Korteri varuvõtit,” ütles Harry.

      „Mispärast?”

      „Me oleme lähtunud sellest, et tal oli üks varuvõti, see, mille ta elektrikule andis. Ma olen asja natuke uurinud. Universaalvõtit ei saa tavalise lukksepa juures paljundada, need tuleb tellida tootjalt volitatud lukksepa kaudu. Kuna võti avab üldkasutatavate ruumide uksed, nagu värav ja keldriuks ja nii, tahab maja juhatus igast võtmest teada. Seepärast peab elanikel olema võtmete tellimiseks juhatuse kirjalik luba, eks ole? Ja kokkuleppe järgi on volitatud lukksepal kohustus omada ülevaadet kõikide väljastatud võtmete kohta. Ma helistasin eile õhtul Vibes gate lukksepale. Anna Bethsenil on kaks varuvõtit, seega kokku kolm võtit. Ühe leidsime korterist ja teine oli elektrikul. Aga kus on kolmas võti? Kuni me seda pole leidnud, et saa me kindlad olla, et naise surmahetkel polnud siin kedagi, kes oleks pärast enda järel ukse lukku pannud.”

      Halvorsen noogutas pikkamisi. „Seega siis kolmas võti.”

      „Kolmas võti. Kas sa saad siin otsima hakata, Halvorsen, ma näitan Aunele vahepeal midagi muud?”

      „Olgu.”

      „Üks asi veel. Ära üllatu, kui minu mobiili leiad. Ma arvan, et jätsin selle eile pärastlõunal siia.”

      „Ma mõtlesin, et sa kaotasid selle üleeile.”

      „Ma leidsin selle vahepeal üles. Ja kaotasin siis uuesti ära. Sa ju tead…”

      Halvorsen raputas pead. Harry juhatas Aune esikusse ja elutubade poole. „Ma palusin sul tulla, sest sa oled ainus mu tuttavatest, kes maalib.”

      „See on kahjuks nüüd küll palju öeldud.” Aune hingeldas pärast trepist ülestulekut ikka veel.

      „Hea küll, aga sa tead igatahes midagi kunstist, nii et ma loodan, et sa oskad selle kohta midagi öelda.”

      Harry avas tagumisse tuppa viivad lükanduksed, pani tule põlema ja osutas maalidele. Aga selle asemel et maale vaadata, pomises Aune vaikselt „oi-oi” ja läks kolmepealise teraslambi juurde. Ta otsis tviidjaki põuetaskust prillid välja, kummardus ja luges raskelt jalalt silti.

      „Mis sa kostad!” pahvatas ta vaimustunult. „Ehtne Grimmeri lamp.”

      „Grimmeri?”

      „Bertol Grimmeri. Maailmakuulsa Saksa disaineri. Ta kavandas muuhulgas võidumonumendi, mille Hitler lasi 1941. aastal Pariisis püsti panna. Temast oleks võinud saada meie aja suuremaid kunstnikke, kuid tema karjääri kõrghetkel tuli ilmsiks, et temas on kolmveerandi jagu mustlasverd. Ta saadeti koonduslaagrisse ja tema nimi kustutati kõikidelt hoonetelt ja kunstiteostelt, mille rajamisel ta oli osalenud. Grimmer pääses eluga, kuid vigastas mõlemat kätt kivimurrus, kus mustlased töötasid. Pärast sõda jätkas ta oma tööd, kuid vigastuse tõttu ei küündinud ta endise tasemeni. Kuigi ma pakun, et see lamp on sõjajärgsetest aastatest.” Aune tõstis lambilt kupli.

      Harry köhatas: „Ma pidasin tegelikult silmas neid kolme maali.”

      „Amatöörlikud,” turtsus Aune. „Vaata parem seda siredat naisekuju. Jumalanna Nemesis, Bertol Grimmeri lemmikmotiiv pärast sõda. Kättemaksujumalanna. Kättemaks on samuti enesetapu tavaline motiiv, kas tead. Enda elu luhtumist peetakse teiste süüks ja siis tahetakse ennast tappes panna neid süüd tundma. Bertol Grimmer tegi samuti enesetapu. Pärast seda, kui oli oma naise tapnud, sest tollel oli armuke. Kättemaks, kättemaks, kättemaks. Kas sa teadsid, et inimesed on ainsad elusolendid, kes maksavad kätte? Kättemaksu juures on huvitav see…”

      „Aune?”

      „Ahjaa, sa tahtsid, et ma nendest piltidest midagi välja loeksin? Mnjaa, need ei erine just palju Rorschachi tindiplekkidest.”

      „Mm. Need pildid, mida te kasutate, et panna patsiente seoseid looma?”

      „Õigus. Nii et siinkohal on probleemiks see, et kui ma neid pilte püüan tõlgendada, räägib see tõenäoliselt rohkem minu kui tema hingeelu kohta. Ainult et Rorschachi tindiplekkide toimet ei usu enam peaaegu keegi, nii et miks mitte? Vaatame siis… Pildid on ju üsna tumedad. Aga võib-olla pigem vihased kui masendunud. Kuid üks pole ilmselgelt veel valmis.”

      „Võib-olla see peabki nii olema, võib-olla on tegu tervikuga?”

      „Miks sa seda arvad?”

      „Ma ei tea. Vahest seepärast, et lambi kolmest tulest langeb igaüks ideaalselt ühele pildile?”

      „Hm.” Aune asetas käe üle rinna ja nimetissõrme mõtlikult huultele. „Sul on õigus. Kindla peale on sul õigus. Ja tead mida, Harry?”

      „Noh. Ei.”

      „Need ei ütle mulle – vabandust väljenduse eest – sittagi. Oleme lõpetanud?”

      „Jah. Või tegelikult, üks väike detail, kuna sa ise ka maalid. Nagu sa näed, ripub palett molberti vasakul äärel. Kas see pole üsna ebapraktiline?”

      „On, kui pole just tegemist vasakukäelisega.”

      „Selge. Lähen aitan nüüd Halvorsenil otsida. Ma ei tea, kuidas sind tänada, Aune.”

      „Mina tean. Ma lisan järgmisele arvele ühe tunni.”

      Halvorsen oli magamistoas lõpetanud.

      „Tal ei olnud just palju asju,” ütles ta. „Jääb peaaegu mulje, nagu otsiks hotellitoast. Ainult riided ja hügieenivahendid ja triikraud ja rätikud ja voodipesu ja sellised asjad. Aga mitte ühtegi perekonnapilti, kirja või mingit isiklikku paberit.”

      Tund aega hiljem sai Harry aru, mida Halvorsen silmas pidas. Nad olid terve korteri läbi käinud ja jõudnud tagasi magamistuppa, ilma et oleks leidnud mõnd telefoniarvet või pangakonto väljatrükkigi.

      „See on kõige iseäralikum, mida ma näinud olen,” ütles Halvorsen ja istus Harry kõrvale kirjutuslauale. „Ta peab olema koristanud. Võib-olla tahtis ta lahkudes kaasa võtta kogu oma olemuse, terve isiksuse, kui sa mõistad.”

      „Ma mõistan. Ega sa laptop’i jälgi kuskil märganud?”

      „Laptop’i?

      „Sülearvuti.”

      „Millest sa räägid?”

      „Kas sa ei näe seda kahvatut ruutu siin puitplaadil?” Harry näitas kirjutuslauale nende vahel. „Tundub, et siin on varem seisnud sülearvuti.”

      „On või?”

      Harry