Muretu. Jo Nesbø

ikka hea mõte?” küsis Harry ja kallutas tooliga tahapoole, nii et lõikas Ivarssonil tee.

      Ülemus vaatas talle imestunult otsa. „Hea ja hea. Meil pole midagi selle vastu, kui keegi meile helistab ja ütleb, kes seal videol on.”

      Ola segas vahele: „Kas keegi mäletab seda ema, kes helistas ja ütles, et nägi ühes Interneti röövivideos oma poega. Ja siis tuli välja, et too istus juba ühe teise röövi eest kinni.”

      Vali naer. Ivarsson naeratas: „Me ei põlga kunagi ära ühtki uut tunnistajat, Hole.”

      „Või uut copycat’i?” Harry pani käed kuklale.

      „Jäljendajat? Jäta nüüd, Hole.”

      „Või nii? Kui ma täna panka tahaksin röövida, kopeeriksin loomulikult kõige tagaotsitavamat röövlit Norras, et kahtlused temale langeksid. Kõik Bogstadveieni röövi detailid on Internetis kättesaadavad.”

      Ivarsson raputas pead. „Ma kardan, et keskmine pangaröövel ei ole tegelikkuses nii peen, Hole. On siin kedagi teist, kes tahaks vägivallaosakonnale seletada, mis on sariröövli kõige tüüpilisem tunnus? Olgu siis, nimelt see, et ta kordab alati – ja piinliku täpsusega – seda, mida tegi eelmise õnnestunud röövi ajal. Alles siis, kui rööv ebaõnnestub – see tähendab, kui röövel ei saa raha kätte või võetakse kinni –, muudab ta oma tegevusplaani.”

      „See kinnitab sinu teooriat, aga ei välista minu oma,” ütles Harry.

      Ivarsson vaatas alistunult laua ümber ringi, nagu palunuks abi. „Hea küll, Hole. Sa saad võimaluse oma teooriaid katsetada. Otsustasin nimelt äsja, et proovime uut töömeetodit. See tähendab seda, et üks väike üksus töötab sõltumatult, kuid paralleelselt uurimisrühmaga. Selle idee sain ma FBI-lt ja selle tagamõte on vältida olukorda, et jookseme uurimisega ummikusse, sest läheneme asjale vaid ühest vaatenurgast, nagu tihti juhtub suurtes uurimisrühmades, kus kõik järgivad pealiini, teadlikult või alateadlikult. See väike üksus võib tuua uurimisse uusi ja värskeid vaatenurki, sest töötab iseseisvalt ja ülejäänud grupiliikmetest eraldi. Meetod on osutunud keerukate juhtumite puhul efektiivseks. Ma usun, et enamus on nõus, et Harry Hole sobib oma loomu poolest täpselt ühte sellisesse üksusesse.”

      Naerusumin. Ivarsson peatus Beate tooli taga. „Beate, sina ühined Harryga.”

      Beate punastas. Ivarsson pani isaliku käe tema õlale: „Kui tundub, et koostöö ei suju, siis ütle kindlasti.”

      „Küll ma ütlen,” vastas Harry.

      Harry hakkas majaust lukust lahti keerama, kuid otsustas siis minna hoopis kümne meetri kaugusele väiksesse poodi, mille ees kandis Ali parasjagu kõnniteelt puuvilja- ja juurviljakaste sisse.

      „Tere, Harry! Tunned end paremini?” Ali naeratas laialt ja Harry sulges hetkeks silmad. Seega olidki asjad nii, nagu ta oli kartnud.

      „Kas sa aitasid mind, Ali?”

      „Ainult trepist üles. Kui olime su ukse lahti keeranud, ütlesid sa, et tuled ise toime.”

      „Kuidas ma koju jõudsin? Jalgsi või…”

      „Taksoga. Sa oled mulle sada kakskümmend krooni võlgu.”

      Harry ohkas ja läks Ali järel poodi sisse. „Anna andeks, Ali. Tõesti. Kas saad teha mulle lühikokkuvõte ilma ülemääraste piinlike detailideta?”

      „Vaidlesite keset tänavat taksojuhiga. Ja meie magamistuba on ju sinnapoole.” Ta lisas armastusväärse naeratuse saatel: „Kuradi jama, see tänavapoolne aken.”

      „Ja mis ajal see oli?”

      „Keset ööd.”

      „Sa tõused kell viis, Ali, ma ei tea, mida sinusugused inimesed mõtlevad, kui ütlevad „keset ööd”.”

      „Pool kaksteist. Vähemalt.”

      Harry lubas, et see ei kordu, kuid Ali noogutas ja noogutas, nagu tehakse lugude puhul, mida teatakse ammu peast. Harry küsis, kuidas ta Alit tänada saaks, ning too vastas, et Harry võiks talle tühjalt seisva keldriboksi üürida. Harry ütles, et mõtleb sellele veel tõsisemalt, ja maksis Alile oma võla, pluss koola ja makaronikoti ja lihapallide eest.

      „Siis oleme tasa,” ütles Harry.

      Ali raputas pead. „Kolme kuu kommunaalkulud,” ütles ühistu esimees, laekur ja remondimees.

      „Oh pagan, see oli mul meelest läinud.”

      „Eriksen,” naeratas Ali.

      „Kes see on?”

      „Üks, kellelt ma sain tänavu suvel kirja. Ta palus mul saata kontonumbri, et maksta 1972. aasta mai ja juuni kommunaalkulud. Ta oletas, et selle pärast polnudki ta juba kolmkümmend aastat rahulikult magada saanud. Ma kirjutasin vastu, et keegi siin majas ei mäleta teda enam, nii et ta pääseb maksmisest.” Ali osutas sõrmega Harry poole: „Aga sinuga ma seda teha ei kavatse.”

      Harry tõstis käed: „Ma teen homme ülekande.”

      Tuppa jõudnud, helistas Harry kohe Anna numbrile. Vastas seesama teadustaja, kes viimanegi kord. Aga ta oli vaevu jõudnud makaronid ja lihapallid pannile kallata, kui üle praesärina kostis telefonihelin. Ta jooksis esikusse ja haaras toru:

      „Hallo!” hüüdis ta.

      „Hei,” vastas kergelt üllatunud tuttav naisehääl teisel pool.

      „Aa, see oled sina?”

      „Jah, mis sa siis arvasid, kes helistab?”

      Harry pigistas silmad kinni. „Üks kolleeg. Toimus veel üks rööv.” Sõnadel oli sapi ja tšilli maitse. Silmade taga hakkas jälle tuikama.

      „Ma proovisin sulle mobiiltelefonile helistada,” ütles Rakel.

      „Ma kaotasin selle ära.”

      „Kaotasid?”

      „Unustasin kuskile või varastati ära, ma ei tea, Rakel.”

      „Kas midagi on halvasti, Harry?”

      „Halvasti?”

      „Su hääl on kuidagi… kurnatud.”

      „Ma…”

      „Jah?”

      Harry hingas sügavalt sisse. „Kuidas kohtuasi edeneb?”

      Harry kuulas, kuid ei suutnud sorteerida lausetest sõnu, mis midagi tähendanuks. Talle jäid meelde väljendid „majanduslik positsioon”, „parim lapsele” ja „läbirääkimised” ning ta sai aru, et midagi uut pole, et järgmine kohtuistung on reedeni edasi lükatud ja et Olegil on kõik hästi, aga ta on hotellis elamisest tüdinud.

      „Ütle talle, et ootan teid juba tagasi,” ütles Harry.

      Kui nad olid toru ära pannud, jäi Harry mõtlema, kas peaks tagasi helistama. Aga mis ta ütleks? Räägiks et oli ühe vana armastuse juures õhtust söönud ja nüüd polnud tal aimugi, mis oli juhtunud? Harry pani käe telefonitorule, kuid samal silmapilgul huilgas köögis suitsuandur. Ja kui ta oli praepanni pliidilt tõmmanud ja akna lahti teinud, helises telefon uuesti. Hiljem võinuks Harry mõelda, et paljud asjad olnuks teisiti, kui Bjarne Møller poleks sel õhtul just talle helistanud.

      „Ma tean, et sa tulid just valvest,” ütles Møller. „Aga meil on inimestega kitsas käes ja üks naine leiti oma korteris surnult. Tundub, et ta on end maha lasknud. Saad sa vaatama minna?”

      „Selge see, boss,” ütles Harry. „Nii palju võlgnen ma sulle täna küll. Ivarsson esitles muide paralleelset uurimist oma ideena.”

      „Mida sina teeksid, kui oleksid ülemus ja saaksid ülevaltpoolt sellise korralduse?”

      „Mõte endast kui ülemusest paneb mõistuse kokku jooksma, boss. Kuidas ma sinna korterisse saan?”

      „Ole kodus, sulle tullakse järele.”

      Kahekümne minuti pärast pinises uksekell,