Kummitus. Jo Nesbø

oma, ma ju elasin seal. Oli vaid vaja korraldada äratoomine. Ja siis – päästeinglina – ilmus välja Irene. Tedretähniline armas Irene. Ühel oktoobrikuu ennelõunal, kui mul oli just paari tüübiga Sofienbergparkenis üks asi arutada, seisis ta korraga seal, naeratades rõõmsalt. Küsisin, kas tal on raha, ja ta lehvitas Visa-kaardiga. Oma isa, Rolfi omaga. Me läksime lähimasse pangaautomaati ja tühjendasime mehe konto. Irene alguses ei tahtnud, kuid kui ma seletasin talle, et mu elu sõltus sellest, sai ta aru, et tuli ära teha. Kolmkümmend üks tuhat. Läksime Olümpenisse, sõime ja jõime, ostsime paar grammi ratast ja sõitsime koju Bispelokketisse. Ta ütles, et oli emaga tülis. Ta jäi ööseks. Järgmisel päeval võtsin ta Oslo S-i kaasa. Tutu istus mootorrattal, seljas nahktagi, hundimolu seljal. Rippuvate vuntsidega Tutu, piraadirätt pea ümber ja tätoveeringud kaelusest paistmas, kuid kes sellest hoolimata nägi välja nagu mingi föking piccolo. Ta oli juba sadulast maha hüppamas ja mulle järele jooksmas, kui sai aru, et ma tulen tema poole. Ma andsin talle kakskümmend tuhhi, mis ma võlgu olin, pluss viis intressideks. Tänasin puhkuselaenu eest. Soovisin, et alustaksime puhtalt lehelt. Tutu helistas Odinile, vaadates samal ajal Irenet. Ma nägin, mida ta tahtis. Ja vaatasin uuesti Irenet. Vaene, kaunis, kahvatu Irene.

      „Odin ütleb, et t-t-tahab v-v-veel v-v-viis tuhat,” ütles Tutu. „Kui ei, on mul käsk sulle p-p-p-pe-pe-pe…” Ta tõmbas hinge.

      „Peksa anda,” ütlesin ma.

      „Kohe praegu,” ütles Tutu.

      „Olgu, müün täna kaks partiid.”

      „Nende eest p-p-pead maksma.”

      „Ole nüüd, ma müün selle kahe tunniga ära.”

      Tutu vaatas mind. Noogutas peaga Irene suunas, kes seisis Jernbanetorgetile viivate treppide juures ja ootas.

      „Ja t-t-tema?”

      „Tema aitab mind.”

      „Tüdrukud on head müüjad. T-t-tarvitab ta?”

      „Veel mitte,” ütlesin ma.

      „V-v-varganägu,” ütles Tutu ja naeratas oma hambutut naeratust.

      Ladusin raha välja. Viimase. Alati viimase. Vere, mis mu kehast välja voolas. Nädal hiljem, Elm Street Rock Café ees peatus minu ja Irene ees üks poiss.

      „Saa tuttavaks, Oleg,” ütlesin ma ja hüppasin müürilt alla. „Saa tuttavaks, minu õde.”

      Embasin teda. Tundsin, et ta hoidis pead kuklas, et ta vaatas üle mu õla. Irenet. Ja tundsin otse läbi teksatagi, kuidas ta süda kiiremini tuksuma hakkas.

*

      Politseinik Berntsen istus, jalad kirjutuslaual, toru kõrva vastu surutud. Ta oli helistanud Romerike politseiprefektuuri Lillestrømi politseijaoskonda ja esitlenud end Roy Lunderina, kripo laborandina. Politseinik, kellega ta rääkis, oli just kinnitanud, et nad olid pannud Gardermoenist teele koti sellega, mida nad olid pidanud heroiiniks. Vastavalt rutiinile pidi kogu konfiskeeritud narko saadetama kontrollimiseks kripo laboratooriumisse, mis asus Brynis Oslos. Kord nädalas tegi üks auto Østlandeti politseijaoskondadele ringi peale ja korjas need kokku. Teised politseijaoskonnad saatsid ained oma kulleritega.

      „Olgu,” ütles Berntsen ja mängis oma valeID-ga, millel oli tema enda pilt ja all tekst „Roy Lunder, kripo”. „Ma sõidan nagunii Lillestrømi, nii et võtan koti Bryni kaasa. Nii suurt konfiskeeritud kogust tahaks me kohe testida. Kena, homme hommikul näeme.”

      Ta pani toru hargile ja vaatas aknast välja. Silmitses Bjørvikas taeva poole kerkivat uut linnaosa. Mõtles kõigi pisidetailide peale, kruvide läbimõõt, mutritüübid, krohvi kvaliteet, aknaraamide paindlikkus, kõik, mis pidi sobima, et tervik toimiks. Ja tundis suurt rahulolu. Sest see sobis. Linn toimis.

      9. PEATÜKK

      Mändide pikad saledad naisejalad kadusid seeliku rohelusse, heites majaesisele kruusaga kaetud platsile õrne varje. Harry seisis väravas, kuivatas järsust Holmendammeni nõlva pidi tõusust laubale kerkinud higi ja vaatas tumedat maja. Mustaks peitsitud rasked palgid andsid märku soliidsusest, turvalisusest, kaitsest trollide ja looduse vastu. Sellest polnud piisanud. Naabermajad olid suured, kohmakad villad, mida pidevalt laiendati ja parandati. Øystein, Ø kontaktide nimekirjas, oli öelnud, et tahutud palgid sümboliseerisid varaka kodanluse igatsust minna tagasi loomuliku, lihtsa ja tervisliku rüppe. Harry nägi, kuidas haige, perversne sarimõrvar ühe perekonna pandiks võttis.

      Harry astus ukse juurde ja vajutas nupule.

      Majast kostsid rasked sammud. Samal hetkel taipas Harry, et oleks pidanud ette helistama.

      Uks avanes.

      Tema ees seisval mehel oli hele tukk, seda tüüpi, mis oli lapsena olnud lopsakas ja millega olid ilmselgelt kaasnenud teatud eelised ja mis sellepärast täiskasvanuikka kaasa võeti, lootuses, et ka veidi kulunum versioon edasi toimib. Mehel oli seljas triigitud helesinine särk, Harry pakkus, et samasugune oli tal ka noorena seljas olnud.

      „Jah?” küsis mees. Aval, sõbralik nägu. Silmad, mis nägid välja, nagu poleks need kunagi kohanud muud kui lahkust. Rinnataskul oli tilluke polomängija kuju.

      Harry tundis, et kurk kuivas. Ta heitis veel ühe pilgu kella all olevale nimesildile.

      Rakel Fauke.

      Kuid ometi seisis seal kena, pehme näoga mees ja hoidis ust lahti nii, nagu oleks see olnud tema isiklik. Harry teadis, et tal on avarepliigiks mitu head variant, kuid valis ikkagi selle: „Kes sa oled?”

      Tema ees oleval mehel õnnestus näole manada ilme, mis Harryl kunagi välja ei tulnud. Mees korraga kortsutas kulmu ja naeratas. Üleolija lõbustab end kannatlikult temast alaväärsema ülbuse üle.

      „Kuna mina seisan sees ja sina väljas, on ehk loomulikum, et sina ütled, kes sa oled ja mida tahad.”

      „Kuidas soovid,” ütles Harry ja haigutas valjult. Ta oleks muidugi võinud end ajavahega vabandada. „Ma olen selleks siin, et rääkida inimesega, kelle nimi on uksekellal.”

      „Ja sa tuled?”

      „Jehoova tunnistaja,” ütles Harry ja vaatas kella.

      Mehe pilk liikus automaatselt edasi, et otsida kohustuslikku paarimeest.

      „Minu nimi on Harry ja ma tulen Hongkongist. Kus ta on?”

      Mees kergitas kulmu. „See Harry?”

      „Kuna tegu on Norra ühe kõige ebamoodsama nimega viimase viiekümne aasta jooksul, siis eeldan küll, et jah.”

      Teine uuris nüüd Harryt noogutades, muie huulil, otsekui oleks aju edastanud talle infot, mis sel tema ees oleva kuju kohta oli. Kuid tegemata samas nägugi, et kavatseb ukseavast ära astuda või Harry küsimusele vastata.

      „Noh?” ütles Harry ja toetus teisele jalale.

      „Ma ütlen, et käisid siin.”

      Harry pani kähku jala ukse vahele. Ja kergitas automaatselt kinganina, et uks lööks vastu talda. Sääraseid asju oli ta uus amet õpetanud. Mees vaatas Harry jalga ja siis Harryt. Lõbustav kannatlikkus oli kadunud. Ta tahtis midagi öelda, midagi teravat, mis asjad paika paneks. Kuid Harry teadis, et ta muudab meelt. Kui näeb Harry näol seda, mis inimesi tavaliselt meelt muutma paneb.

      „Sa pead …” ütles mees. Vakatas. Pilgutas korra silmi. Harry ootas. Segadust. Kõhklust. Taandumist. Teine pilgutus. Mees köhatas. „Teda ei ole kodus.”

      Harry seisis vaikides. Karjuvas vaikuses. Kaks sekundit. Kolm sekundit.

      „Ma, ee … ei tea, millal ta tagasi tuleb.”

      Harry näos ei liikunud ükski lihas, samas kui teise näos vaheldusid ilmed, otsekui otsides, millise taha end peita. Jõudes selleni, millest oli alustanud: sõbralikkuseni.

      „Minu nimi on Hans Christian. Ma … vabandan, et pidin nii tõrjuv olema. Kuid selle looga seoses pöördutakse meie poole igasuguste veidrate küsimustega ja Rakelile on oluline natuke