Kummitus. Jo Nesbø

kruusas tahmunud klaasitükke ja mustaks põlenud telliseid. Põlendiku tagant sai võssakasvanud nõlvakut pidi jõe äärde. Harry täheldas, et maja taga polnud välisust ja et muu pääsetee puudumisel viis ülemiselt korruselt alla kitsas tuletõrjetrepp.

      „Kes elab sama korruse kõrvalkorteris?” küsis Harry.

      „Mitte keegi,” ütles Beate. „Tühjad kontorid. Anarhisti ruumid, väike ajakiri, mis …”

      „Ma tean. Polnud sugugi paha fänniajakiri. Need tüübid istuvad nüüd suurte ajalehtede kultuuritoimetustes. Kas ruumid olid lukustatud?”

      „Lahti murtud. Olnud ilmselt juba kaua lukustamata.”

      Harry heitis pilgu Beatele, kes noogutas alla andes, kinnitades seda, mida Harryl polnud vaja öelda: et keegi võis olnud olla Olegi korteris ja seda teed pidi salaja lahkuda. Õlekõrs.

      Nad läksid Akerselva pidi viiva rajani. Harry tegi kindlaks, et jõgi polnud lai, seega oleks korraliku viskekäega poiss võinud püstoli teisele kaldale visata.

      „Kuni te mõrvarelva leidnud ei ole …” ütles Harry.

      „Riiklikul süüdistajal pole relva vaja, Harry.”

      Harry noogutas. Püssirohi käel. Tunnistajad, kes olid näinud teda relva näitamas. Tema DNA surnul.

      Nende ees nõjatusid rohelisele raudpingile kaks heledanahalist poissi valgete kapuutsiga pusadega, vaatasid neid, pistsid pead kokku ja lahkusid jalgu järele lohistades.”

      „Tundub, et diilerid haistavad sinus ikka veel politseinikku, Harry.”

      „Mhm. Ja mina arvasin, et siin müüvad vaid marokolased kanepit.”

      „Neile on tekkinud konkurendid. Kosovo albaanlased, somaallased, idaeurooplased. Asüülitaotlejad, kes pakuvad kaupa seinast seina. Spiid. Metamfetamiin, ecstasy, morfiin.”

      „Heroiin.”

      „Kahtlen. Tavalist heroiini on Oslost peaaegu võimatu kätte saada. Praegu on violiin tegija ja seda saab vaid Plata ümbert. Kui sa just ei taha sõita Göteborgi või Kopenhaagenisse, kus see on vist viimasel ajal välja ilmunud.”

      „Ma kuulen kogu aeg sellest violiinist. Mis see on?”

      „Uus sünteetiline uimasti. Mis ei takista hingamist nagu tavaline heroiin. Nii et kuigi see rikub elusid, on üledoose vähem. Äärmiselt sõltuvust tekitav, kõik, kes seda proovinud on, tahavad juurde. Kuid nii kallis, et vaesematel pole selle jaoks raha.”

      „Nii et nad ostavad selle asemel muud?”

      „Edutatud morfiinile.”

      „Samm edasi ja tagasi.”

      Beate vangutas pead. „Oluline on sõda heroiini vastu. Ja selle on ta võitnud.”

      „Bellman?”

      „Nii et sa oled kuulnud?”

      „Hagen rääkis, et ta on heroiinigrupeeringutest platsi peaaegu puhtaks teinud.”

      „Pakistanlased. Vietnamlased. Dagbladet kutsus teda kindral Rommeliks, kui ta oli kinni võtnud suure põhja-aafriklaste võrgustiku. Alnabru motogäng. Kõik on kinni.”

      „Motogäng? Minu ajal müüsid nad spiidi ja kartsid heroiini kui tuld.”

      „Los Lobos. Hells Angelsi toetusbänd. Me arvame, et see oli vaid üks kahest võrgustikust, mis violiiniga äritses. Kuid nad püüti massihaarangus kinni, sellele järgnes läbiotsimine Alnabrul. Oleksid sa Bellmani naeratavat nägu ajalehes näinud. Ta oli aktsiooni ajal isiklikult kohal.”

      „Let’s do some good?”

      Beate naeris. Harryle meeldis tema juures veel see, et Beate oli piisavalt filmifriik, et järge pidada, kui Harry tsiteeris kesiseid repliike kesistest filmidest. Harry pakkus talle sigaretti, millest naine loobus. Mees süütas enda oma.

      „Mhm. Kuidas kuradi päralt on Bellmanil õnnestunud see, millele narkoosakond polnud isegi ligidal neil aastatel, kui mina majas olin?”

      „Ma tean, et ta ei meeldi sulle, kuid ta on hea juht. Kriminaalpolitseis meeldis ta paljudele.”

      „Mhm.” Harry imes suitsu kopsudesse. Tundis, kuidas see leevendas verejanu. Nikotiin. Kolmesilbiline sõna, mis lõppes tähekombinatsiooniga „iin”. „Kes siis järgi on jäänud?”

      „See ongi parasiitide vastu võitlemise häda. Sa sekkud toitumisahelasse teadmata, kas oled äkki ruumi teinud millelegi muule. Mis on hullem kui see, mille sa eemaldasid.”

      „Kas midagi viitab sellele?”

      Beate kehitas õlgu.

      „Korraga ei saa me enam tänavailt infot. Koputajad ei tea enam midagi. Või peavad suu. Sosistatakse vaid kellestki Dubaist. Keda keegi näinud ei ole ega kelle nime ei tea, nagu nähtamatu niiditõmbaja. Me näeme, et müüakse violiini. Kuid meil ei õnnestu selle lätteid tuvastada. Need müüjad, keda me oleme kätte saanud, ütlevad, et on ostnud teistelt sama taseme müüjatelt. See on ebatavaline, et keegi oma jälgi nii hästi segab. See räägib meile, et tegu on üheainsa ja väga professionaalse võrgustikuga, mis hoolitseb nii maaletoomise kui ka müügi eest.

      „Mees Dubaist. Müstiline ja geniaalne. Me oleme seda varemgi kuulnud, kas pole? Ja siis selgub, et tegu on täiesti tavalise kurikaelaga.”

      „See on midagi muud, Harry. Uue aasta paiku oli üksjagu narkoga seotud tapmisi. Brutaalsusega, mida me varem kohanud pole. Ja keegi ei ütle sõnagi. Kaks vietnami diilerit leiti jalgupidi tala küljest rippumas korteris, kus nad müüsid. Uppunud. Kummalgi oli pähe seotud vett täis kilekott.”

      „See ei ole mitte araabia, vaid Vene meetod.”

      „Vabandust?”

      „Nad riputavad mehed jalgupidi üles, seovad kilekoti ümber pea, torkavad kaela kohale kotti augu, et nad hingata saaks. Siis hakkavad nad nende jalataldadele vett kallama. Vesi voolab mööda keha kilekotti, mis aeglaselt täitub. Meetodit kutsutaks Man on the Moon.”

      „Kust sa seda tead?”

      Harry kehitas õlgu. „Oli kord ropult rikas kirgiisi boss, kelle nimi oli Birajev. Kaheksakümnendatel õnnestus tal kätte saada Apollo 11-lt pärit kosmonaudi originaalskafander. Kaks miljonit dollarit mustal turul. Need, kes üritasid petta või ei maksnud Birajevile oma võlga, pandi skafandrisse. Nad filmisid vaesekese nägu, kui nad seda täitsid. Seejärel saadeti film neile, kelle maksmistähtaeg oli möödas.”

      Harry puhus suitsu taeva poole.

      Beate vaatas teda ja vangutas aeglaselt pead. „Millega sa seal Hongkongis tegelikult tegelesid, Harry?”

      „Sa küsisid juba telefonis.”

      „Sa ei vastanud.”

      „Just. Hagen ütles, et võib mulle selle asemel ühe teise loo anda. Ta rääkis midagi tapetud võmmist.”

      „Jah,” ütles Beate kergendunult, et nad ei rääkinud enam Gusto ja Olegi juhtumist.

      „Mis lugu see on?”

      „Noor narkoment. Ta hulpis kalda ääres kohas, kus ooperimaja kaldus katus vette ulatub. Turistid, lapsed ja nii edasi. Suur kisa ja kära.”

      „Maha lastud?”

      „Uppunud.”

      „Kuidas te teate, et see oli tapmine?”

      „Mitte ühtegi välist vigastust, nägi koguni välja, nagu oleks ta kogemata vette kukkunud, ta liikus ju ringi ooperiteatri kandis. Kuid siis kontrollis Bjørn Holm vett kopsudes. Magevesi, muidugi. Oslo fjordis on vesi teadupärast soolane. Näib, et keegi on ta vette heitnud, et jääks mulje, nagu oleks ta seal uppunud.”

      „Siiski,” ütles Harry. „Mendina on ta ka siin jõge mööda konnanud. Magevesi, mis pealegi ooperiteatri juures merre voolab.”

      Beate naeratas. „Tore, et sa tagasi oled, Harry. Kuid ka Bjørn mõtles selle peale ja võrdles bakterite floorat,