Kummitus. Jo Nesbø

Dubaist. Mida te tema kohta teate?”

      „Seda, mida ma sulle just rääkisin, Harry.”

      „Sa ei ole mulle midagi rääkinud.”

      „Just.”

      Nad peatusid Ankerbrua juures. Harry vaatas kella.

      „Pead kusagile kiirustama?” küsis Beate.

      „Sugugi mitte,” vastas Harry. „Ma tegin seda, et anda sulle ettekääne, et pead kusagile jõudma, ilma et sa peaks tundma, et mu maha jätad.”

      Beate naeratas. Ta oli naeratades tegelikult päris ilus, mõtles Harry. Veider, et ta taas kellegagi koos ei ole. Kuid võib-olla ta oligi. Ta oli üks kaheksast inimesest Harry kontaktide nimekirjas ja ta ei teadnud isegi seda.

      B nagu Beate.

      H nagu Halvorsen. Harry endine kolleeg ja Beate lapse isa. Tapetud teenistuses. Kuid kontaktide nimekirjast veel kustutamata.

      „Kas sa Rakeliga oled ühendust võtnud?” küsis Beate.

      R. Harry kahtlustas, et nimi tuli jutuks seoses sõnaga „maha jäetud”.

      Ta raputas pead. Beate ootas. Kuid tal polnud midagi lisada. Nad hakkasid korraga rääkima.

      „Sul on kindlasti …”

      „Mul on tegelikult …”

      Naine naeratas. „… kiire.”

      „Muidugi. ”

      Harry vaatas, kuidas naine eemaldus.

      Siis võttis ta ühel pingil istet ja silmitses jõge, kus pardid aerutasid aeglases voolus.

      Kapuutsid tulid tagasi. Astusid talle ligi.

      „Oled mingi Five-o?”

      Politsei Ameerika slängis. Pihta pandud väidetavalt autentsetest seriaalidest. Nad olid Beatet haistnud, mitte teda.

      „Mis sul vaja on?”

      „Rahu,” ütles Harry. „Vaikust ja rahu.”

      Harry tõmbas taskust välja paari Prada prille. Ta oli saanud need ühelt poeomanikult Canton Roadil, kes oli järelmaksuga natuke hilja peale jäänud, kuid kes leidis, et teda on ausalt koheldud. Tegu oli naisteprillidega, kuid Harryl oli ükskõik, talle need meeldisid.

      „Muide,” hüüdis ta neile järele. „Ega teil violiini ei ole?”

      Esimene vaid turtsatas vastuseks. „Kesklinnas,” ütles teine ja osutas üle õla.

      „Kus?”

      „Küsi van Persielt või Fábergas’lt.” Nende naer vaibus džässiklubi Blå suunas. Harry nõjatus seljatoele ja vaatas partide kummaliselt tõhusaid äralööke, mis panid linde mööda veepinda libisema nagu uisutajaid mustal jääl.

      Oleg pidas suu. Nagu süüdlased suud peavad. See on süüdlase privileeg ja ainus taibukas strateegia. Mis edasi? Kuidas uurida midagi, mis oli juba paljastatud, vastata küsimustele, mis olid juba leidnud adekvaatse vastuse. Mida ta enda arust saavutada soovis? Suruda tõde peale, ise seda eitades? Nagu ta ise mõrvauurijana oli kuulnud lähedasi pateetilist refrääni esitamas: „Minu poeg? Ei iial!” Ta teadis, miks ta tahtis asja uurida. Sest uurimistöö oli ainus, mida ta oskas. Ainus, mida oli tal pakkuda. Ta oli kui koduperenaine, kes nõudis, et tahab poja peiedel küpsetada ja keeta, muusik, kes võttis oma instrumendi sõbra matustele kaasa. Vajadus midagi teha, kas mõtete mujale viimiseks või lohutuseks.

      Üks part libises tema poole, võib-olla lootis leivapalukest. Mitte et lind oleks seda uskunud, kuid kes teab. Arvestatav energiakulu tasu tõenäolisuse vastu. Lootus. Must jää.

      Harry ajas end järsku sirgu. Võttis taskust võtmed. Talle oli just meelde tulnud, kust ta oli tookord selle tabalukuga võtme ostnud. Et see ei olnud talle endale. Et see oli uisutajale. Olegile.

      7. PEATÜKK

      Politseinooreminspektor Truls Berntsen pidas lühikese vestluse Oslo lennujaama politseivalve vaneminspektoriga. Berntsen ütles, et jah, lennujaam asus Romerike politseijaoskonnas ja et tal polnud arreteerimisega midagi pistmist. Ta oli salajasel operatsioonil arreteeritul mõnda aega silma peal hoidnud ja et teda oli üks allikas just hoiatanud, et Tord Schultz oli narkootikumidega kinni võetud. Ta oli näidanud kaarti, mis ütles, et ta on politseinik 3, erioperatsioonid. Organiseeritud kuritegevus, Oslo politseijaoskond. Peainspektor oli õlgu kehitanud ja viinud ta sõna lausumata ühte kolmest eeluurimiskambrist.

      Kui kongiuks oli Trulsi taga kinni langenud, vaatas ta ringi ja veendus, et koridor ja teised kongid olid tühjad. Seejärel võttis ta tualettpotil istet ja vaatas koikul kummargil istuvat meest, kes hoidis pead käte vahel.

      „Tord Schultz?”

      Mees tõstis pea. Ta oli pintsaku seljast võtnud ja kui tal poleks olnud särgil eraldusmärke, poleks Berntsen meest lennukikapteniks pidanud. Lennukikaptenid ei tohiks nii välja näha. Mitte surmahirmul, kahvatud ja hirmust laienenud pupillidega. Teisalt, nii nägi välja enamik esimest korda tabatuid. Berntsenil oli kulunud aega, enne kui oli suutnud Tord Schultzi Oslo lennujaamast üles leida. Ülejäänu oli kerge. Karistusregistri järgi oli Tord Schultzi minevik puhas, tal polnud kunagi politseiga pistmist olnud ja ta polnud, nende mitteametliku mentide registri järgi, ka inimene, kelle seotust narkoringkondadega oleks teatud.

      „Kes sa oled?”

      „Olen siin nende nimel, kelle jaoks sa töötad, Schultz, ja ma ei pea silmas lennufirmat. Ülejäänu pole sinu asi. Selge?”

      Schultz osutas ID-kaardile, mis rippus Berntsenil nööriga kaelas. „Sa oled politseinik. Sa üritad mind haneks võtta.”

      „See oleks hea uudis, kui ma seda teeks, Schultz. Tegu oleks protseduuriveaga ja annaks sinu kaitsjale võimaluse sind süüst vabastada. Kuid peame kaitsjata hakkama saama. Okei?”

      Lennukikapten põrnitses teda endiselt, silmad pärani, imedes endasse niipalju valgust kui sai, väikseimagi lootusekiire. Truls Berntsen ohkas. Ta võis vaid loota, et see, mida ta ütles, ka kohale jõudis.

      „Tead sa, kes põletaja on?” küsis Berntsen ja jätkas vastust ootamata. „Keegi, kes politseitõendeid hävitab. Ta hoolitseb selle eest, et tõendid hävivad või kaovad, et asjaajamises tehakse vigu, nii et kriminaalasi ei jõua kunagi kohtusse, või et uurimises tehakse igapäevaseid prohmakaid, mille tõttu arreteeritu vabastatakse. Mõistad?”

      Schultz pilgutas kaks korda silmi. Ja noogutas aeglaselt.

      „Hästi,” lausus Berntsen. „Olukord on selline, et me kukume mõlemad, kuid kahe peale on vaid üks langevari. Olen just lennukist välja hüpanud, et su elu päästa, esialgu pääsed sa minu tänamisest, sest pead mind sada protsenti usaldama, et me mõlemad kolinal alla ei sajaks. Capisce?”

      Paar silmapilgutust veel. Ilmselt mitte.

      „Oli kord Saksa politseinik, põletaja. Ta töötas Kosovo albaanlaste jõugu heaks, kes Balkani kaudu heroiini importisid. Aine transporditi veoautodega Afganistani oopiumipõldudelt Türgisse, sõidutati edasi läbi endise Jugoslaavia Amsterdami, kust albaanlased selle Skandinaaviasse edasi toimetavad. Suur hulk ületatavaid piire ja inimesi, keda peab ära ostma. Muu hulgas ka too põletaja. Ja ühel päeval nabiti üks noor Kosovo albaanlane kinni, bensiinimahuti tooroopiumi täis. Plokid polnud isegi pakitud, pandud lihtsalt bensiini sisse. Mees jäeti eeluurimise alla ja samal päeval võtsid Kosovo albaanlased ühendust oma saksa põletajaga. Too läks noore Kosovo albaanlase juurde, seletas, et oli põletaja ja et too võis nüüd maha rahuneda, küll nad asja joonde ajavad. Põletaja ütles, et tuleb järgmisel päeval tagasi ja räägib talle, millise seletuse peab politseile andma. Kõik, mis ta tegema pidi, oli senikaua suu pidama. Kuid vennike, kelle nad olid kätte saanud, oli piimahabe, polnud veel kinni istunud. Eks ta oli kuulnud liiga palju lugusid sellest, kui vangla duširuumis seebi järele kummarduda. Igal juhul läks ta esimesel ülekuulamisel mikrofoni ees lõhki kui põis ja rääkis ära kogu põletaja plaani lootuses, et kohtunik talle selle eest tasub. No nii. Tõendite hankimiseks