Kummitus. Jo Nesbø

olekut võib muidugi võtta pehmendava asjaoluna.”

      „Mhm. Sa eeldad siis, et ta oli juba enne Gusto Hansseni tulistamist narkojoobes. Aga kuidas on siis motiiviga?”

      Beate vaatas tühjal pilgul Harryle otsa. „Motiiviga?”

      Harry teadis, mida naine mõtles: kas on üldse võimalik ette kujutada et üks narkomaan tapab teise muul põhjusel kui narko pärast?

      „Kui Oleg juba laksu all oli, miks ta peaks siis kedagi tapma?” küsis ta. „Seda tüüpi narkomõrv on tavaliselt spontaanne, meeleheitlik toiming, mida motiveerib kaifinälg või algavad järelmõjud.”

      „Motiiv on sinu rida,” ütles Beate. „Mina olen kriminaaltehnik.”

      Harry tõmbas sügavalt hinge. „Okei. Veel midagi?”

      „Olin kindel, et sa tahad pilte näha,” ütles Beate ja avas õhukese nahkmapi.

      Harry võttis tema käest pataka pilte. Kõigepealt torkas talle silma Gusto ilu. Ta ei leidnud teist sõna. Kena, kaunis, neist ei piisanud. Isegi surnuna, suletud silmadega ja verest läbiimbunud särgiga oli Gusto seletamatult, kuid silmanähtavalt ilus nagu noor Elvis Presley, ilu, mis läheb peale nii naistele kui ka meestele, olles androgüünne kajastus jumalapiltidest, mida leidub igas usundis. Ta lehitses edasi. Pärast esimesi pilte tervest kehast oli fotograaf näole, kuuliaukudele lähemale läinud.

      „Mis see on?” osutas ta pildile Gusto käest.

      „Tal oli küünte all veri. Sellest võeti proovid, kuid need läksid kahjuks tuksi.”

      „Tuksi?”

      „Seda tuleb ette, Harry.”

      „Mitte sinu osakonnas.”

      „Veri läks tuksi siis, kui seda viidi kohtumeditsiini osakonda DNA-proovi. See meid eriti ei häirinud. Veri oli üsna värske, kuid siiski niivõrd hangunud, et sel oli vaevalt tapmishetkega pistmist. Ja kuna ohver oli süstlanarkomaan, oli tõenäoliselt tegu tema enda verega. Kuid …”

      „… Kuid kui mitte, oleks alati huvitav teada, kellega ta oli samal päeval kakelnud. Vaata neid kingi …” Harry näitas ühte tervest kehast tehtud pilti Beatele. „Kas need pole Alberto Fascianid?”

      „Ma ei teadnudki, et sa kingadest nii palju tead, Harry?”

      „Üks minu Hongkongi klient toodab neid.”

      „Või klient? Ja niipalju kui mina tean, toodetakse Fasciani originaale vaid Itaalias?”

      Harry kehitas õlgu. „Võimatu vahet teha. Kuid kui need on Alberto Fascianid, ei sobi need tema ülejäänud riietega kokku. Näeb välja, nagu oleks ta saanud need Fyrlysetist.”

      „Kingad võivad olla varastatud,” ütles Beate. „Gusto Hansseni hüüdnimi oli Varas. Teda tunti kui varast, kes näppas kõike, mis ette juhtus, narkost rääkimata. Liiguvad jutud, et Gusto oli varastanud Rootsist pensionile saadetud narkokoera ja kasutas seda narkokohtade ülesleidmiseks.”

      „Võib-olla leidis ta Olegi oma,” ütles Harry. „Ütles ta ülekuulamisel midagi?”

      „Tumm nagu kala. Ainus, mis ta lausus on, et kõik on tume. Ta ei mäleta isegi seda, et oleks korteris olnud.”

      „Võib-olla ta ei olnudki.”

      „Me leidsime tema DNA, Harry. Juuksekarvad, higi.”

      „Ta ju elas ja magas seal.”

      „Surnukehalt, Harry.”

      Harry seisis ja vaatas tühjal pilgul enda ette.

      Beate tõstis käe, võib-olla selleks, et panna see Harry õlale, kuid mõtles ümber ja lasi sel langeda. „Oled sa temaga rääkinud?”

      Harry raputas pead. „Ta viskas mu välja.”

      „Tal on häbi.”

      „Kindlasti.”

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa oled tema eeskuju. Tal on häbi, et sa teda nii näed.”

      „Häbi? Ma olen selle poisi pisaraid pühkinud ja haigele kohale peale puhunud. Trolle minema ajanud ja tule põlema jätnud.”

      „Seda poissi ei ole enam, Harry. Praegune Oleg ei taha, et sa teda aitaks, ta tahab sinu vääriline olla.”

      Harry lõi jalaga vastu maad ja vaatas seina. „Minu vääriline pole mõtet olla. Sellest on ta küll aru saanud.”

      „Harry …”

      „Kas lähme vaatame jõe äärde?”

*

      Sergei seisis korteris peegli ees, käed kõrval rippu. Eemaldas kaitsme ja vajutas nupule. Noatera hüppas välja ja püüdis kinni valguskiire. See oli ilus nuga, Siberi liigendnuga, „raud”, nagu sealsed kriminaalid seda kutsusid. See oli maailma parim torkerelv. Pikk, saleda käepideme ja sihvaka, peenikese noateraga. Traditsiooni kohaselt saadi see kingituseks kelleltki teiselt, vanemalt kriminaalilt perekonnas, kui sa olid selle ära teeninud. Kuid traditsioon oli mandumas. Tänapäeval nuga kas osteti, varastati või tehti ebaseaduslikult järele. Kuid selle siin oli ta onult saanud. Andrei jutu järgi oli nuga atamanil madratsi all olnud, enne kui Sergei selle sai. Sergei mõtles müüdi peale, mille järgi imes haige inimese madratsi alla pandud nuga valu ja kannatuse endasse ja kandis selle üle sellele, kellesse löödi. Sellega oli sama lugu nagu teistegi müütidega, mida urkad nii väga armastasid. Näiteks ähvardas õnnetus ja surm seda, kes on sinult raua üle löönud. Vana ebausk ja romantika, mis oli hääbumas. Sellest hoolimata oli ta kingituse suure ja ehk ülepingutatud aupaklikkusega vastu võtnud. Ja miks ka mitte? Ta võlgnes onule kõik. Tema oli Sergei päästnud jamast, millesse ta oli sattunud, ja ajanud paberid korda, nii et Sergei jõudis Norrasse. Onul oli isegi olnud talle tööots olemas Oslo lennujaamas koristajana. Töö oli hästi tasustatud, kuid seda oli lihtne saada, kindlasti seda tüüpi töö, mida norrakad teha ei tahtnud, parem juba töötu abiraha küsida.

      Sergei Venemaal kantud kergemad karistused ei olnud mingi probleem, sest onu oli ta kriminaalregistrist juba enne kustutanud. Nii et Sergei oli kinki vastu võttes suudelnud oma heategija sinist sõrmust. Ja pidi tunnistama, et nuga, mida ta käes hoidis, oli väga kena. Tumepruun sokusarvest käepide elevandiluukarva õigeusuristiga selle sees.

      Sergei andis puusalt hoogu, nagu oli õppinud, tundis, et oli tasakaalus, lõi noaga ette ja üles. Sisse-välja. Sisse-välja. Kiiresti, kuid mitte nii ruttu, et pikk noatera täiesti sisse ei jõudnud minna, käepidemeni, iga kord.

      Ta pidi seda noaga tegema, sest mees, kelle ta tapma pidi, oli politseinik. Ja kui politseinik tapeti, peeti alati ägedamalt jahti, nii et oluline oli võimalikult vähe jälgi jätta. Püssikuuli võis alati siduda kohtade, relva, inimestega. Sileda noa haav oli alati anonüümne. Haav ise polnud anonüümne, see võis öelda midagi noa pikkuse ja tera kuju kohta, sellepärast oli Andrei soovitanud tal mitte südamesse lüüa, vaid politseiniku kõril veresooned läbi lõigata. Sergei polnud kunagi kõri läbi lõiganud ja ka mitte kedagi südamesse löönud, kõigest ühe grusiini kintsu, kes polnud neile muud teinud, kui et oli olnud grusiin. Sellepärast oli talle tulnud mõte, et ta peaks trenni tegema kellegi elava peal. Tema pakistanlasest naabril oli kolm kassi ja igal hommikul lõi trepikojas ninna kassi kuse hais.

      Sergei lasi noa alla. Seisis, pea langetatud, pööras pilgu, nii et sai end peeglist silmitseda. Ta nägi hea välja. Treenitud, ähvardav, ohtlik, valmis. Otsekui kinoreklaam. Tätoveeringust on näha, et ta on tapnud politseiniku.

      Ta seisis politseiniku selja taga. Astus sammu lähemale. Haaras vasaku käega tema tukast, tõmmates pea kuklasse. Asetas noatera ta kõrile, vasakult küljelt, läbistas naha, tõmbas poolkuukujulise kaarega teraga üle kõri. Nii.

      Süda pumpab ojadena verd välja. Kolm südamelööki ja pritsimine jääb vähemaks. Politseinik ise on juba ammu ajusurma surnud.

      Nuga kokku, lahkudes taskusse libistada, kiiresti, kuid mitte liiga kärmelt, mitte vaadata kellelegi silma, kui seal peaks kedagi olema. Lahku ja ole vaba.

      Ta astus sammu tagasi. Jäi