Kummitus. Jo Nesbø

aega valitses vaikus, siis tuli vastus.

      „Me kahjustaks lennukompanii mainet, kui tunnistaksime, et kahtlustame üht meie kaptenit narkootikumide smugeldamises, eks ole?”

      Pun intended.

      Lennujuhi ülejäänud jutu summutas maanduv TU-154.

      Tord lõpetas kõne.

      Läks käsikaudu teed otsides diivanini ja istus sellele. Tõmbas sõrmeotstega üle diivanilaua klaasplaadi. Tundis kuivanud lima, tati ja kokaiinijääkidest jäänud plekke. Mis nüüd? Drink või triip? Drink ja triip?

      Ta tõusis püsti. Tupolev laskus madalalt. Valgus algas laealusest, täitis siis kogu toa ja Tord vaatas hetkeks otsa omaenda peegelpildile elutoa aknaklaasil.

      Siis oli kõik jälle pime. Kuid ta oli seda näinud. Näinud oma silmis seda, mida märkab tulevikus kolleegide silmist. Põlgust, hukkamõistu ja mis kõige hullem, kaastunnet.

      Kui ta ei saa välislende lennata, ei ole tal nende jaoks enam mingit väärtust. Ta on kõigest meeleheitel, võlgades, kokaiinisõltlasest risk. Mees, kellel politsei silma peal hoiab, mees, kes on nurka surutud. Ta ei teadnud palju, kuid piisavalt, et hävitada infrastruktuur, mille nad olid üles ehitanud. Ja nad teevad seda, mida on sunnitud tegema. Tord Schultz pani käed kuklale ja oigas. Ta polnud sündinud jälituslennukeid juhtima. Asjad oli läinud käest ja temas polnud seda, mida oli vaja kontrolli taastamiseks. Ta istus lihtsalt ja vaatas, kuidas keerlev maa lähenes. Ja teadis, et tema ainus võimalus ellujäämiseks oli ohverdada jälituslennuk. Ta pidi katapulteeruma. Välja paiskuma. Kohe.

      Ta pidi minema mõne kõrgel positsioonil politseiniku juurde. Kellegi juurde, kes oleks narkoliiga korruptsioonirahast kõrgemal. Ta pidi juhtkonna juurde minema.

      Jah, mõtles Tord Schultz. Ta hingas välja ja tundis, kuidas musklid, mille pingesolekut ta polnud tundnudki, lõtvusid. Ta peab juhtkonna juurde minema.

      Kuid kõigepealt drink.

      Ja triip.

      Harry sai registratuuris toavõtme sama noormehe käest. Ta tänas ja astus pikkade sammudega trepist üles. Teel Egertrogetilt Leoni polnud ta silmanud ühtegi Arsenali särki. Lähenedes toale 301 aeglustas ta sammu. Kaks koridori laelampi oli läbi, see muutis ruumi piisavalt pimedaks, et ta nägi selgelt valgustriipu oma ukse all. Hongkongis oli Harry elektrihinna tõttu saanud lahti oma Norra pahest tulesid kodust lahkudes mitte kustutada, kuid ta ei võinud ju kindel olla, et seda polnud teinud koristaja. Sellisel juhul oli ta ka unustanud ukse sulgeda.

      Harry seisis, võti paremas käes, kui uks iseenesest lahti vajus. Ta nägi üksildase laelambi valguses üht kuju. See seisis seljaga tema poole, kummardudes voodil oleva avatud lõuendkohvri kohale. Kui uks pauguga seina tabas, pöördus ta rahulikult ümber ning Harryle vaatas otsa pikliku, kortsulise näo ja pehmeloomuliste bernhardiinisilmadega mees. Ta oli pikka kasvu, küürus ning kandis kampsunit ja pikka mantlit, kaelas rippus tal määrdunud preestrikrae. Pikad kammimata juuksed olid keskelt lahus ja langesid kõige suurematele kõrvadele, mida Harry oma elus näinud oli. Mees pidi olema vähemalt seitsmekümnene. Nende erinevus oli karjuv, ometigi oli esimene asi, mis Harryl pähe tuli, et ta vaatab peeglisse.

      „Mida kuradit sa siin teed?” küsis Harry ja jäi koridori seisma. Rutiin.

      „Kuidas see sinu arvates välja näeb?” Hääl oli noorem kui nägu, rootsi keel tinaraske ja kõlav, selline, mida Rootsi tantsumuusikabändid ja äratuspreestrid millegipärast hirmsasti armastavad. „Ma murdsin muidugi sisse, et vaadata, kas sul on midagi väärtuslikku.” Mees tõstis mõlemad käed õhku. Parem hoidis universaalkontakti, vasak Philip Rothi pehmekaanelist „Ameerika pastoraali”.

      „Sul pole ju mitte midagi.” Mees viskas asjad voodile. Vaatas väikesesse lõuendkohvrisse ja siis küsivalt Harryle otsa. „Isegi mitte habemeajamismasinat?”

      „Mida kuradit …” Harry vilistas rutiinile, astus tuppa ja virutas kohvri kaane kinni.

      „Rahu, mu poeg,” ütles mees ja hoidis peopesi enda ees õhus. „Ära võta seda isiklikult. Sa oled siin asutuses uus. Küsimus on vaid selles, kes su esimesena oleks paljaks röövinud.”

      „Siin? Kas see tähendab, et …”

      Vanamees sirutas käe välja. „Tere tulemast! Minu nimi on Cato. Ma elan 310-s.”

      Harry vaatas tohutut, räpast pannilaadset kämmalt. „Ole nüüd,” ütles Cato. „Käed on ainsad, mida ma enda juures puudutada soovitan.”

      Harry ütles oma nime ja võttis mehe käe vastu. See oli üllatavalt pehme.

      „Preestri käsi,” ütles mees otsekui lugedes ta mõtteid. „On sul midagi joodavat, Harry?”

      Harry noogutas peaga kohvri ja avatud kapiukse suunas.

      „Selle oled sa juba välja uurinud.”

      „Et sul ei ole, jah. Ma pean silmas kaasas. Näiteks taskus.”

      Harry võttis elektronmängu välja ja viskas muude voodile puistatud asjade hulka.

      Cato kallutas pea küljele ja vaatas Harryt. Kõrv litsutud vastu õlga. „Selle ülikonnaga oleks ma sind pidanud tunnikülaliseks, mitte ööbivaks külaliseks. Mida sa siin tegelikult teed?”

      „Ma leian endiselt, et see on minu repliik.”

      Cato võttis Harry küünarvarrest kinni ja vaatas talle silma.

      „Mu poeg,” ütles ta tinasel häälel ja tõmbas kahe sõrmega üle riide. „Väga kena kostüüm. Palju sa maksid?”

      Harry tahtis midagi öelda. Segu viisakusfraasist, äraütlemisest ja ähvardusest. Kuid sai aru, et sellest pole abi. Ta andis alla. Ja naeratas.

      Cato naeratas vastu. Nagu peeglis.

      „Mis ma ikka lobisen. Ma pean pealegi tööle minema.”

      „Ja see on?”

      „Vaata aga vaata. Ka sind huvitavad kaaskodanikud natuke. Ma kuulutan õnnetutele Issanda sõna.”

      „Praegu?”

      „Minu kutsel pole kindlat tööaega. Nägemist.”

      Vanamees pöördus elegantse kummardusega ja lahkus. Kui ta üle ukseläve astus, nägi Harry üht oma avamata Cameli pakki Cato mantlitaskust välja paistmas. Harry sulges tema järel ukse. Ruumi jäi hõljuma vanamehe ja tuha hais. Ta astus akna alla ja lükkas selle lahti. Otsekohe täitsid ruumi linna hääled. Liikluse nõrk katkematu müha, ühest aknast tulev džässmuusika, kauguses tõusev ja langev politseisireen, keegi õnnetu, kes majade vahel oma hädadest kuulutas, millele järgnes klaasi purunemise heli, kuivanud lehti sahistav tuul, kõpsuvad kingakontsad. Oslo hääled.

      Mingi liikumine pani teda alla vaatama. Tagahoovi üksiku lambi valgus langes akna all seisvale prügikonteinerile. Vilgatas pruun saba. Üks rott istus konteineri serval ja nuhutas läikiva ninaga üles tema suunas. Harryle meenus midagi, mida tema arukas tööandja Herman Kluit oli öelnud ning mis võib-olla oli ja võib-olla ka polnud suunatud tema ametile. „Rott pole ei hea ega halb, ta teeb lihtsalt seda, mida üks rott tegema peab.”

      Oli Oslo talve kõige hullem periood. Kui fjord ei ole veel jääga kattunud ning Oslo keskuse tänavatel lõõtsub soolane ja jääkülm tuul. Seisin nagu tavaliselt Dronningens gatel ja müüsin spiidi, stesoliiti ja rohüpnooli. Trampisin jalgu. Varbad olid tundetud ja kaalusin, kas kulutada päevane teenistus hirmkallitele Freelance’i saabastele, mida olin Steen ja Strømi aknal näinud. Või osta ice’i, mis oli kuuldavasti Platale ilmunud. Või võiksin spiidi pealt koore riisuda – Tutu ei paneks seda tähele – ja saapad osta. Kuid järele mõeldes leidsin, et oli turvalisem saapad varastada ja hoolitseda selle eest, et Odin saaks, mis vaja. Minul oli siiski parem olukord kui Olegil, kes oli pidanud põhjast alustama, müües kanepit jõeäärses külmapõrgus. Tutu oli andnud talle koha Nybrua all, kus ta pidi võistlema tegelastega maailma pärapõrgutest ja oli Ankerbruast sadamabasseinini ilmselt ainus, kes rääkis soravat norra keelt.

      Nägin eemal tänaval