Kummitus. Jo Nesbø

Leidis teadvuses paar musta auku, paar peast tõrjutud valget laiku ja suured tühjad väljad, mille alkohol oli lihtsalt ära õginud. Kuid ka kohti, kus oli nii värve kui ka vorme. Nagu see päev, kui nad kõndisid ringi Vestkanttorgeti kirbukal. Kas Oleg oli kaasas olnud? Muidugi oli ta kaasas. Loomulikult. Foto. Automaatpäästik. Sügisesed lehed. Või oli see üks teine päev. Nad olid kõndinud leti juurest leti juurde. Kasutatud mänguasjad, serviisid, roostetanud sigarikarbid, ümbrisega ja ümbriseta vinüülplaadid, välgumihklid. Ja kuldne sõrmus. See oli jätnud seal lebades nii üksildase mulje. Nii et Harry oli selle ostnud ja naise sõrme pannud. Et sellele uus kodu anda, oli ta öelnud. Midagi niisugust. Midagi kohmakat, mida ta teadis, et naine võtab kui ujedust, kui varjatud armastusavaldust. Ja võibolla see oligi nii, nad olid igal juhul mõlemad naernud. Juhtunu, sõrmuse, selle üle, et kumbki teadis, et teine teadis. Ja selle üle, et sellest polnud midagi. Sest kõik, mida nad tahtsid ja ei tahtnud, oli peidus selles kulunud odavas sõrmuses. Lubadus armastada teineteist nii sügavalt ja kaua, kui suudavad, ja lahkuda, kui armastusest pole enam midagi järel. Kui naine lõpuks läks, oli põhjus muidugi muus olnud. Parematel põhjustel. Kuid Harry mõistis, et naine oli nende klounisõrmuse alles hoidnud, peitnud selle laekasse koos oma austria emalt päritud ehetega.

      „Äkki läheks välja, kuni veel päikest on?” küsis Rakel.

      „Jah,” ütles Harry ja vastas naise naeratusele. „Teeme nii.”

      Nad astusid mäetipu poole viivat käänlevat teed pidi üles. Itta jäävad lehtpuud olid nii punased, et näis, nagu oleksid need leekides. Valgus väreles fjordil, mis sarnanes sulametalliga. Kuid nagu tavaliselt võlus Harryt inimeste loodu nende all lasuvas linnas. Sipelgapesalik. Majad, pargid, teed, kraanad, sadamas olevad laevad, süttima hakkavad tuled. Siia-sinna sõitvad autod ja rongid. Meie tegevuste summa. Ning küsimust, mida võib küsida vaid see, kel on nii palju aega, et peatuda ja vaadata kiirustavaid sipelgaid. Miks?

      „Ma näen unes, et minu ümber valitseb rahu ja vaikus,” ütles Rakel. „Vaid sellest ma unistan. Ja sina, mida sina unes näed?”

      Harry kehitas õlgu. „Et ma viibin kitsas koridoris ning et minu poole tormab lumelaviin ja matab mu enda alla.”

      „Võeh.”

      „Noh. Tead ju küll. Mind ja minu klaustrofoobiat.”

      „Me näeme tihti unes seda, mida soovime ja kardame. Kaduda, millegi alla mattuda. See pakub natuke turvalisust ka, kas pole?” Harry surus käed sügavamale taskusse. „Ütleme lihtsalt nii, et ma jäin kolm aastat tagasi lumelaviini alla.”

      „Nii et sa ei pääsenudki kodukäijatest, kuigi sõitsid Hongkongi?”

      „Kuid reis harvendas nende ridu.”

      „Tõesti?”

      „Asju on täitsa võimalik selja taha jätta, Rakel. Kodukäijatega on see kunst, et peab julgema neile piisavalt kaua ja põhjalikult otsa vaadata, siis mõistad, et nad ei olegi muud. Ainult kodukäijad. Surnud ja jõuetud kodukäijad.”

      „Olgu,” ütles Rakel toonil, mis tegi Harryle selgeks, et naisele see teema ei meeldinud. „On su elus ka mõni naine?” Küsimus tuli kergelt. Nii kergelt, et Harry ei uskunud seda.

      „Kuidas võtta.”

      „Räägi.”

      Rakel oli päikeseprillid ette pannud. Raske oli hinnata, palju ta kuulda tahtis. Harry otsustas, et võib selle vahetada sama info vastu naiselt. Kui ta ise kuulda tahab.

      „Ta oli hiinlanna.”

      „Oli? On ta surnud?” Rakel naeratas naljatlevalt. Harry mõtles, et naine paistab norimist kannatavat. Kuid ta oleks eelistanud, et Rakel oleks natuke tundlikum olnud.

      „Ärinaine Shanghaist. Ta hoolitseb oma guanxi eest, kasulike inimeste võrgustiku eest. Pluss oma ülirikka igivana abikaasa eest. Ja – kui talle sobib – minu eest.”

      „Teisisõnu kasutad sa ta hoolitsust ära?”

      „Ma soovin, et see nii oleks.”

      „Jah?”

      „Tal on üsna kindlad nõudmised selle kohta, kus ja millal. Ja kuidas. Talle meeldib …”

      „Aitab!” ütles Rakel.

      Harry muigas. „Nagu sa tead, on mul alati olnud nõrkus naiste vastu, kes teavad, mida nad tahavad.”

      „Aitab, ütlesin ma.”

      „Selge.”

      Nad kõndisid vaikides edasi. Kuni Harry lausus lõpuks välja sõnad, mis oli tulikirjas nende ette õhku maalitud.

      „Ja kuidas on selle tüübiga, Hans Christianiga?”

      „Hans Christian Simonseniga? Ta on Olegi advokaat.”

      „Ma ei ole tapmislugudes kunagi kuulnud ühestki Hans Christian Simonsenist.”

      „Ta on siitkandist. Me õppisime koos juurat. Ta tuli ise ja pakkus end.”

      „Mhm. Või nii.”

      Rakel naeris. „Ma mäletan, et ta kutsus mind õpingute ajal korra või kaks välja. Ja et ta tahtis, et ma tuleks temaga svingikursustele.”

      „Jumal halasta.”

      Rakel naeris veel valjemini. Oh, kuidas ta oli seda naeru igatsenud. Naine müksas teda: „Nagu sa tead, olen ma alati tundnud nõrkust meeste vastu, kes teavad, mida nad tahavad.”

      „Või nii,” ütles Harry. „Ja mida nemad sinu heaks teinud on?”

      Naine ei vastanud. Ta ei pidanudki. Selle asemel tekkis ta laiade kulmude vahele korts, mida Harry oli tavatsenud siluda, kui seda märkas. „Vahetevahel on parem, kui su jurist on pühendunud, kui et ta on nii kogenud, et teab tulemust juba ette.”

      „Mhm, sa pead silmas, et teab juba ette, et on kaotanud.”

      „Ja sina pead silmas, et oleksin pidanud kasutama mõnda neist väsinud võidusõiduhobustest?”

      „Mnjah, kuid parimad ongi kõige pühendunumad.”

      „See on labane narkotapmine, Harry. Parimad on ametis prestiižsemate asjadega.”

      „Mida Oleg on toimunu kohta sinu pühendunud advokaadile siis rääkinud?”

      Rakel ohkas. „Et ta ei mäleta midagi. Muu kohta ei taha ta üldse rääkida.”

      „Ja sellele te kaitse ehitategi?”

      „Tead, Hans Christian on omal alal suurepärane advokaat, ta teab, mida on vaja. Ta konsulteerib tipptegijatega. Ja töötab ööd ja päevad läbi. Tõesti.”

      „Ehk teisisõnu kuritarvitad sa tema hoolitsusvajadust?”

      Seekord Rakel ei naernud. „Ma olen ema. Nii lihtne see ongi. Olen nõus tegema ükskõik mida.”

      Nad peatusid metsaveerul ja istusid kumbki oma laiale kuusekännule. Päike kustus läänepoolsete metsade kohal nagu väsinud 17. mai õhupall.

      „Ma saan aru, miks sa oled tulnud,” ütles Rakel. „Kuid mida sa täpselt teha kavatsed?”

      „Vaadata, kas mul õnnestub eemaldada Olegi süült viimanegi kahtluseraas.”

      „Milleks?”

      Harry kehitas õlgu. „Sest ma olen uurija. Sest nii püsib see sipelgapesa koos. Et kedagi ei saa süüdi mõista, enne kui me kindlad oleme.”

      „Ja sa ei ole kindel?”

      „Ei, ma ei ole kindel.”

      „Ja vaid sellepärast sa oledki siin?”

      Kuuskede varjud roomasid üle nende. Linases ülikonnas Harry võdistas õlgu, tema sisemine termostaat ei olnud ilmselgelt veel 59,5 laiuskraadile ümber orienteerunud.

      „Veidral moel suudan meenutada kogu meie koosoldud ajast vaid üksikuid silmapilke. Kui ma näen mõnda pilti, mäletangi ma seda hetke nii. Nagu me pildil oleme. Kuigi ma tean, et see ei ole tõsi.”

      Ta