Nobeli testament. Liza Marklund

küsis Berit.

      „Ei julgeks väita küll,” vastas Annika ja hammustas kapsarulli. „Nad tahavad embrüod kokku ehitada, et tüvirakke kasvatada?”

      „Jah, nad tahavad kasutada teaduses tuumaülekannet, ja see on üks võimalus toota embrüot ainult uurimise huvides. Bush üritab USA-s uuringuid kõikide vahenditega peatada. Euroopas on see vastuolus nii EL-i konventsiooniga aastast 1997 kui ka EL-i mulluste soovitustega. Seni on see tegelikult lubatud ainult Inglismaal, Belgias ja meil.”

      „Ja Ameerika usuhullud väitsid, et teadlaste eesmärk oli luua Frankensteini koletis, et nende eesmärk oli hakata jumala asemikuks maa peal.”

      „Mitte ainult hullud, teisedki olid samal arvamusel, kuid esitasid seda pisut leebemas võtmes. Ega need polegi lihtsad küsimused.”

      Annika koputas kahvliga vastu taldrikut.

      „Mis nad üldsegi selle Watsoniga, teise laureaadiga, ette võtsid?”

      „Ta saadeti juba öösel eralennukiga Ameerikasse tagasi. Küllap nad saadavad Wieseli ka minema, niipea kui ta suudab reisida.”

      Caroline von Behringi elu ja tegemised oli öö jooksul käbedalt kokku võtnud reporter, kelle nime nad polnud kunagi kuulnudki.

      „Küllap keegi veebitoimetusest,” arvas Annika.

      Artikkel oli lame ja tobedalt kirjutatud. Sellest ilmnes, et Nobeli komitee esimees oli surmahetkel 54-aastane. Tema suguvõssa kuulus esimene Nobeli meditsiinipreemia laureaat, saksa sõjaväearst Emil Adolf von Behring Saksamaalt.

      Emil Adolf von Behring oli imuunsusõpetuse teerajaja, tema leiutas difteeriavastase seerumi näol kaasaegse vaktsiini. Selle eest omistati talle 1901. aastal Nobeli meditsiinipreemia.

      Noor Caroline astus oma sugulase jälgedes ja temast sai immunoloogiaekspert. Läbilöögi saavutas ta juba noorena ja tegi seejärel Karolinska Instituudis hiilgavat karjääri. 38 aasta vanuses sai temast professor ja ta valiti Nobeli preemia üldkogusse. Kolm aastat hiljem sai ta liikmeks Nobeli komitees, otsust vormistavas rühmas, kuhu kuulus ainult kuus liiget. 52-aastasena sai ta komitee esimeheks, ning juhtis selle tegevust järgmised kolm aastat.

      Ta oli teist korda abielus, lapsi ei olnud.

      Õukond oli edasi andnud kuningapaari kaastundeavalduse, nii et sealtpoolt ei tule vast enam midagi.

      „Iisraellase eraelust ei ole peaaegu sõnagi,” ütles Annika. „Mida me tema kohta teame?”

      „Vallaline, lasteta, töötab koos ameeriklasega Brüsselis. Üsna usukauge, ma pakun.”

      „Homo?” küsis Annika ja tõmbas leivatükiga mööda taldrikut, et viimased kastmeriismed kätte saada.

      „Arvata võib. Ma arvan, et nad on Watsoniga paarike. Nad on koos nii jube nunnud.”

      Ajalehes polnud juttu muust kui politsei tulemusteta mõrtsukajahist. Seal oli pilte politseinikest sildadel ja politseinikest tunnelites ja politseinikest erinevate veekogude ääres. Robotfoto oli nii esiküljel kui ka lehes sees üle terve lehekülje. Tekstist ilmnes, et see oli välja töötatud „kuriteopaigal viibinud tunnistajate” abil, Annika kohta polnud poolt sõnagi. Peaaegu kõik politseioperatsiooni artiklid oli kirjutanud reporter Patrik Nilsson, kes moodustas koos Beritiga nüüdsel ajal kogu krimitoimetuse.

      „Konkurenti oled näinud või?” küsis Berit.

      Annika võttis lehe ja sirvis selle kärmesti läbi.

      Neil olid umbes samasugused küljed piltide ja tekstidega, erandiks vaid Bosse artikkel.

      Annika tundis, kuidas nägu õhetama lõi, kui ta silmad tekstist üle lasi. Teksti oli üle kolme täislehekülje, see oli kirjutatud isiklikust vaatenurgast ning kirjeldas süngelt ja lähedalt kogu sündmuste arengut kuldses saalis. Bosse ei olnud vist mõrvarit näinud, polnud taibanud, et paar, keda tulistati, oli maha kukkunud, polnud märganud, kuidas mõrvar saalist lahkus. Ikkagi õnnestus tal lugu kokku kirjutada: saal ja valgus, tants ja soojus, veri ja karjed.

      Ja ta tantsib minuga, me tantsime kuldses saalis „Mälardrottningeni” silme all, ta on mu käte vahel nii kerge ja ma tahaksin jääda siia alatiseks…

      Annika luges lauset kolm korda ja tundis, kuidas süda hakkab kiiremini lööma.

      „Kohvi tahad või?”

      Annika noogutas.

      Nad istusid seina äärde diivanitele, kohvitass ja ajalehed käes.

      „Kuidas sissepääsu juures turvakontroll oli?” küsis Berit ja pani oma tassi valgele salvrätikule. „Metalliotsijad? Kotid lasti läbi röntgeni? Teid katsuti läbi?”

      Annika voltis Konkurendi kokku ja turtsatas.

      „Üldsegi mitte. Kappasime kõigepealt suurest sissepääsust läbi, tead küll, see võlvialune Hantverkargatani poolt, üle siseõue ja siis üles nende uste juurde, mis viivad otse sinisesse saali. Seal pidime mõne minuti sabas seisma ja oma kutset näitama, ja sees me olimegi.”

      „Tõsiselt räägid või?” küsis Berit kahtlevalt. „Ütle mulle vähemalt, et kutse oli elektrooniline.”

      Annika võttis lonksu kohvi ja raputas pead.

      „Trükitud, must tekst kreemikal paberil. Mulle ei paista see endiselt usutav,” ütles ta, vaadates robotfotot ajalehe esiküljel. „Kuigi ma ei saa aru, mis valesti on.”

      „Sa vist nägid teda päris hästi.”

      „Nii umbes kaks sekundit,” vastas Annika. „Kõigepealt oli tunne, et ma ei mäleta üldse midagi, kuid politseinik seal profiiliosakonnas oli väga osav. Ta noppis mu alateadvusest välja pildid, mille olemasolust mul aimugi polnud.”

      Ta koputas endale vastu pead.

      „Oli vist päris ebameeldiv,” ütles Berit.

      Annika vajus diivanil natuke kössi, vaatas tühja pilguga suurt tekstiilitaiest seinal.

      „Kõigepealt ajas õudselt naerma,” lausus ta ja hääl kostis palju nõrgemana. „Täitsa lahe oli vaadata, kuidas vanamees ümber kukkus, ma arvasin, et ta on täis. Aga siis kostis nagu paremalt karjatus, see võimendus üha, kuni juba kõik karjusid ja orkester katkestas mängimise. Siis jätkus karjumine kõikides saalides ja käis nagu kuidagi lainetena…”

      Berit viivitas natuke aega, kui Annika vait oli jäänud.

      „Mida turvamehed tegid?”

      Hallid ülikonnad, juhtmed pea küljes.

      „Õhtusöögi ajal seisid nad altaanil kuldse saali kohal ja siseõue sammaskäigus. Kui tantsima hakati, siis liikusid nad rohkem laiali, paljud olid Printsi galeriis, kus istus kuningapaar. Teised olid all sissepääsude juures, ma oletan. Üleval tantsusaalis polnud peaaegu ühtegi. Aga kui Caroline oli ka maha kukkunud, tulid nad jooksuga, neid tuli igast suunast ja nad piirasid sisse kõik juuresviibijad, me ei tohtinud enne ära minna, kui meid on üle kuulatud.”

      „Nii et sa nägid, millal meest tulistati, nägid seda ka, kuidas naine pihta sai?”

      Annika pistis sõrmed juustesse ja lükkas neid tahapoole.

      „Ma ei tea,” vastas ta. „Ma vaatasin talle otsa, kui ta ise avastas, et teda on tulistatud, rinnust purskus nagu tõeline juga, umbes nii…”

      Ta näitas käega.

      „Ja siis ma kukkusin, mind tõugati ja ma sattusin põrandale täpselt Caroline kõrvale, tema kõrval oli üks mees, kes hoidis käsi tema südame kohal ja sõrmede vahelt pulbitses veri, helepunane veri, nagu õhumullidega…”

      Ta tõstis käed korraks silme ette, et ei peaks seda pilti nägema.

      „Uhh kui kole,” ütles Berit. „Kas sa ei peaks kellegagi sellest rääkima?”

      „Mingis kriisiabi rühmas või?” küsis Annika ja ajas end sirgu. „Ega ei pea küll.”

      „Miks mitte? Paljud on sellistest kohtadest abi saanud.”

      „Mina