Nobeli testament. Liza Marklund

seisis üks mundris politseinik. Ta ulatas Annikale sulejope näoilmega, mis väljendas sügavat pettumust saadud tööülesande üle.

      „Mul oli jalanõude kott ka,” ütles Annika. „Mustad madalad saapad.”

      Politseiniku enesehaletsus oli lausa piiritu, kui ta suundus tagasi saapakotti otsima. Annika pööras selja ja võttis mobiili välja. Samal ajal, kui politseinik tema selja taga garderoobis soris, sirvis ta kuldse saali fotodeni ja vajutas: Saada.

      Ta vaatas üksisilmi vestibüüli teokarbikujulisi pronksvalgusteid, samal ajal kui MMS hõljus läbi kottpimeda talveöö minema, et maanduda Õhtulehe fotoserveris.

      REEDE, 11. DETSEMBER

      ANDERS SCHYMAN SEISIS oma nurgakabinetis ja vahtis alla Vene saatkonna poole. Terve ümbruskond oli pime, ainsaks erandiks valgussõõr peaukse juures oleva tuhmi laterna ümber ning valgustus, mis oli pärit vahiputkast, kus passis külmast kange sõdur. Mõnikord tegi sõdur väikese tiiru, paar sammu mööda traataia sisekülge ja seejärel tagasi, aeg-ajalt vehkis sooja saamiseks kätega.

      Küll ta oleks alles üllatunud, kui midagi juhtuks, mõtles peatoimetaja. Küll ta oleks ikka jahmunud, kui keegi saabuks autoga kohale ja avaks saatkonnahoone pihta tule või roniks üle müüri ja hüppaks otse tema nina ees alla. Ta ei saaks mitte midagi teha, sest kõik trumbid on sissetungija käes: üllatusmoment, sihiteadlikkus, teadmine sündmuste edasisest arengust.

      Me oleme nii kohutavalt kaitsetud, mõtles Anders Schyman. Nii jubedalt haavatavad. Mitte kuidagi ei ole võimalik olla pidevalt valvel, unustamata turvakontrollis pisimatki detaili. Terve maailm seisis sama dilemma ees, mitte ainult lääneriigid, mitte ainult demokraatia: kõiki puudutas tõeliselt jõhker kuritegevus täpselt ühepalju.

      Raha ja võim ja mõjuvõim, mõtles Schyman. Maailm ei ole kunagi olnud kaitstud selliste eest, kes proovivad kõike seda üle teiste trampides saavutada, kuid tundub, otsekui oleks olukord muutunud tooremaks ja hullemaks.

      Ringles kuulujutt, et Nobeli-mõrtsukas oli naisterahvas. Pressikonverentsil polnud politsei üleüldse midagi kinnitanud ega ümber lükanud, ei tahtnud poetada sõnakestki võimalike ohtude või turvameetmete kohta. Turvameetmed olid olnud tasemel, kuid ei teatud, milline lüli täpselt alt vedas. Turvasüsteem ehitati üles plaanipäraselt, kuid ei olnud üheselt teada, miks kõik ebaõnnestus.

      Lund oli hakanud sadama, üksikud räitsakad langesid kõheldes maapinna poole. Anders Schyman tundis väsimust silmis kipitamas, ta pilgutas paar korda ja istus oma kirjutuslaua taha, vaatas käekella.

      Võib-olla ma ei peakski üldse sellega tegelema, hoolimata kõigest, mõtles ta. Kui see ongi uus aeg, kui see ongi uus kurss, kui terrorism on siin kanda kinnitanud ja kogu tulevik seisneb turvalisuse tagamises, siis peaksin ehk laskma kellelgi teisel oma töö üle võtta. Terrorismi saabumine on üksikisiku vabaduse hukk. Turvaaspekti hakatakse kasutama üha suuremate piirangute, üha laialdasema valve argumendina, avalikkuse printsiip muutub kõlisevalt õõnsaks. Ehk on uue aja vaatlemiseks tarvis ka uutmoodi ajakirjanikke, ja küllap on neil tarvis ka uut tüüpi juhte.

      Hetkeks langes ta enesehaletsusse, omanikud ju teda niikuinii ei usaldanud, rohkem vastutusrikkaid ameteid enam ees ei terendanud.

      „Annika on kohal,” teatas Jansson sisetelefonist.

      Ta vajutas nupule ja kallutas end vastamiseks ettepoole.

      „Väga hea. Võta ta kaasa ja tulge minu juurde.”

      Kuidas see naine küll välja näeb, mõtles ta, kui Annika tuppa astus. Kauboisaapad, must sulejope, hiiglaslik räpane kott ja roosa tüllseelik. Juuksed oli ta pealaele suureks kuhjaks kokku tõmmanud ja pliiatsi läbi vajutanud, et see kõik alla ei vajuks.

      „Jurist kinnitas, et ta ei tohi kirjutada mitte midagi tulistamise ning sellele eelnenud või järgnenud sündmuste kohta,” ütles Jansson ja potsatas ühele toolile istuma. „Teda ei tohi ka intervjueerida, samuti ei tohi ta mingil muul moel edasi anda oma tähelepanekuid seoses kuriteoga. Avaldamiskeelu rikkumine ei ole kohtumenetluse seaduse alusel karistatav, kuid on trahvitav, ei saa mina sotti, mida see tähendab…”

      „Mida sa nägid?” küsis Anders Schyman.

      „Nagu sa just kuulsid…” alustas Annika Bengtzon, kuid vajus seejärel teisele toolile, kahvatu ja veidi higine ja närvis.

      Peatoimetaja hajutas ta kõhklused, Annika näis mehe silme all kokku tõmbuvat ega jaksanud vastu puigelda.

      „Ma nägin päris hästi seda, keda nad mõrvariks peavad,” ütles ta. „Vist ei olnud kuigi palju neid, kes…”

      Ta tõmbas käega üle juuste, nii et pliiats tuli lahti, juuksed langesid näo ette nagu tume kardin.

      „Ma olen kolm ja pool tundi kripos istunud ja proovinud kahtlusaluse kohta robotfotot teha. Ei tulnud suurem asi, kuid politsei ütleb, et see on ikkagi palju parem kui kirja pandud tundemärgid…”

      „Nii et sa nägid mõrvarit?” küsis peatoimetaja ja märkas piinlikkusega, et hääl kõlas erutatult. „Nii et tulistaja oli siis naisterahvas, kas sa nägid mõrva ka pealt?”

      Reporter vaatas alla oma kätele ja kõhkles.

      „Ta vaatas mulle otsa,” ütles Annika Bengtzon ja tõstis pilgu Schymanile. „Ta vaatas mulle otsa, kui ta suri.”

      „Caroline von Behring? Sa nägid, kui teda tulistati?”

      Alateadlike liigutustega kruttis Annika oma juuksed uuesti krunniks kokku ja kinnitas pliiatsiga pealaele. Ta pilk puhkas kusagil Vene saatkonna katuse kohal, kui ta vastas.

      „Tema pilgus oli midagi kummalist,” sõnas Annika Bengtzon ja vaatas uuesti aknast välja, kui käed sülle maandusid.

      „Ja sul ei ole siis midagi pakkuda? Meile, ma mõtlen, oma tööandjale?”

      Annika vaatas talle otsa, pilgus vilksatas tume vari.

      „Ma ei tea mitte midagi politsei tööst peale selle, mida ma ise pidin üle elama, selles osas olete minust palju paremini kursis. Ma oletan, et Silvia kleidi värv ei ole enam kuigi aktuaalne.”

      Anders Schyman surus ärrituse alla ja pööras tähelepanu öötoimetajale.

      „Kas me saaksime sellest keelust kuidagi mööda hiilida?”

      „Juristi arvates ei saa.”

      Peatoimetaja tõusis püsti, suutmata paigal püsida.

      „Just seda ma olengi kartnud,” ütles ta natuke liiga valjusti ja laiutas käsi. „Meil on haruldane info otse allikalt ja politsei paneb veto peale. Terrorismiseadused ongi juba jõustunud. Need keelavad meil kirjutada ühest kõige skandaalsemast kuritööst läbi aegade, ja mis pagana ettekäändel? Meil on ju ometi demokraatia, kurat võtaks!”

      Jansson heitis korraks pilgu oma käekellale, ta tundis end alati halvasti, kui tunded üle keesid.

      „Kohtumenetluse seaduse kahekümne kolmas peatükk,” lausus Annika, „kümnes paragrahv, viimane lõik. Peamise tunnistaja ütlusi saab eeluurimise juht raske kuriteo kahtluse korral kaitsta. See on iidvana seadus, algselt mõeldud selleks, et uurimist ei saboteeritaks.”

      „Alati leiab põhjuse, miks sõnavabadust piirata,” vastas Schyman ja viibutas sõrme oma alluvate poole. „Ja kuidas, põrgu päralt, said nad üldse lasta millelgi sellisel juhtuda? Kas raekoda siis üldse ei turvatud?”

      Annika Bengtzon tõmbas peopesaga üle silmade.

      „Muidugi turvati, kuid Nobeli õhtusööki on alati peetud tavapärase turvaklassiga ürituseks. Turvatase on juba aastaid samasugune olnud. Riiklik politsei teeb koostööd kapo ja korraldaja ja raekoja juhtkonnaga, nagu ikka.”

      „Tavaline politsei seisab ukse peal ja kapo tegeleb isikute kaitsega,” võttis Schyman kokku.

      „Täpselt,” ütles Annika ja ta hääl kõlas väga väsinult. „Teetõkked raekoja ümber ei ole kunagi kuigi ulatuslikud. Palju suurem töö on kontserdimaja turvamine auhindade jagamisel,