Nobeli testament. Liza Marklund

Tumedad äkki olid. Näo ees nagu ei rippunud, äkki olid siis üles pandud? Ja kleit, eks tal pidi vist kleit seljas olema? Ma ei mõelnud midagi erilist, nii et küllap nägi ta välja nagu kõik teisedki? Ja kuidas ta kuldsesse saali sisse pääses, kas te selle olete välja uurinud?”

      Q lehitses oma pabereid.

      „Me uurime hetkel, kas ta võis olla külaliste nimekirjas, muus osas ei oska me midagi öelda. On ka tunnistajaid, kelle ütluste järgi võis see isik olla naiseks riietunud mees. Mis sina selle kohta arvad?”

      Mees? Annika turtsatas.

      „See oli naine,” ütles ta.

      „Kuidas sa saad selles nii kindel olla?”

      Annika vaatas protokolli aastast 1964.

      „Ta pööras mulle otsa vaadates pilgu üles, nii et ta pidi olema minust lühem. Paljukest selliseid mehi on? Ning ta liikus kiiresti ja kergelt.”

      „Mehed siis ei liigu või?”

      „Mitte sellistel tikk-kontsadel. Ikka kõvasti peab harjutama, et nendega nii vabalt liikuda nagu tema.”

      „Ja sa nägid ta kingakontsi?”

      Annika tõusis püsti ja heitis koti üle õla.

      „Ei, aga mul on nendest parema labajala peal sinikas. Palun, kas ma võiksin sulle hiljem helistada?”

      „Ja kuhu sul on plaanis minna?”

      Annika peatus vastumeelselt, ruumikas toas ei jätkunud õhku.

      „Toimetusse. Ma pean ju nendega rääkima. Kas sa saad mulle ka ametikeelu peale panna?”

      „Sa pead minema kripo kurjategijate profiili osakonda, et robotfoto koostada.”

      Annika laiutas käsi.

      „Ogar oled või?! Mul on paari tunni pärast tähtaeg, Jansson on juba viimase piiri peale viidud.”

      Q astus tema juurde ja nägi välja tohutult kurnatud.

      „Palun, ole nii kena,” ütles ta.

      Uks avanes ja üks mundris politseinik astus väikesesse kolleegiumisaali. Hetkeks näis Annikale, et tegu on sama mehega, kes ta ülekuulamisele oli saatnud, kuid see oli üks teine, sama tõugu tegelane, laiaõlgne ürgrootsilik etalonpolitseinik, äsja kooli lõpetanud.

      Annika peatus ukseavas, pööras ringi ja vaatas komissarile otsa.

      „Kas sa tõesti kutsusid mind skandaalinuhiks?”

      Mees viipas üles vaatamata käega, et ta uksest välja läheks.

      Ta trügis musterpolitseinikust mööda, sai kuulari juhtmest kinni ja sikutas mobiili koti põhjatust sügavusest välja. Politseinikul oli selline nägu peas, nagu ta tahaks vastu vaielda, kuid Annika suunas pilgu koridori lõppu ja sahistas temast eemale, jaksamata ringi vaadata.

      „Kus kuradi kohas sa olid?” lõikas Jansson, enne kui Annika midagi öelda jõudis.

      „Ülekuulamisel,” vastas ta vaikselt ja hoidis mikrofoni millimeetri kaugusel suust. „Ma sattusin mõrvariga kokku, nad arvavad, et ta astus mulle jala peale.”

      Ta tundis valu igal sammul, mida ta vasaku jalaga astus.

      „Suurepärane, kaheksas ja üheksas, mis sul veel on?”

      „Kuule,” ütles politseinik Annika selja taga, „kellega sa räägid?”

      Annika kiirendas sammu ja keset kabineti ukseava jäi ta kleidiserva pidi kinni, komistas ja pillas kuulari maha. Sall libises põrandale ja koridori jäine õhk haaras ta endasse, laskudes niiske rätikuna nahale. Ta väristas end, vaatas ringi, akadeemia liikme asemel oli kaks valges pintsakus valvemeeskonna liiget, selg tema poole.

      „Annika?” küsis Jansson, niipea kui naine kuulari tagasi kõrva sai.

      „Ma ei tohi kirjutada, Q kehtestas avaldamiskeelu. Arvatavasti saan ma trahvi juba selle eest, kui sinuga mõrvarist üldse räägin. Ma pean minema Kungsholmsgatanile täiendavale ülekuulamisele.”

      „Kuule, pane oma telefon ära.”

      Annika pööras ringi ja vahtis politseinikule otsa.

      „Kuule,” kordas ta, „mina räägin selle mobiiliga täpselt nii palju, kui ma tahan. Kui sulle see ei sobi, siis arreteeri mind.”

      Ta pööras ringi ja hakkas edasi minema, et külma käest pääseda.

      „Mõistet „arreteerima” ei eksisteeri Rootsi õigussüsteemis,” teatas politseinik.

      „Helista ajalehe juristile ja uuri täpselt välja, mida ma tohin öelda ja mida mitte,” ütles Annika mikrofoni. „Kuidas tundub, kas on veel midagi olulist puudu?”

      Ta kuulis, kuidas Jansson juukseid katkus, ta mõistis mehe kibestumist ja oleks tahtnud seda leevendada.

      „Kõik on puudu. Kõigil teistel on piltidega materjal veebis, meil on ainult agentuuri uudis. Millal sa siia jõuad?”

      „Ei tea, aga tulen nii kiiresti, kui saan. Kui palju jõudis Olsson peale saada?”

      Jansson ohkas raskelt.

      „Mitte midagi. Nurk oli tema arvates vale ja valgus halb, nii et ta ei teinudki pilte.”

      „Nalja teed või,” ütles Annika.

      Politseinik hoidis Annikale ust lahti, ta sattus sinise saali kohal olevale altaanile, otse esimese kuldsesse saali viiva ukse juurde.

      „Mitte just eriti. Ühtki tema pilti ei saa kasutada. Me oleme pildi mõttes täiesti kuival.”

      Annikal läks silme ees mustaks.

      Mitte fotograaf pole süüdi, vaid alati reporter, eriti kui see sattus olema Annika, eriti just praegu. Ainult kolm nädalat oli möödunud päevast, mil ta käskis peatoimetajal avaldada artikli, mis paljastas ajalehe omanikud diktaatorlike väljapressijatena.

      „Mida sul vaja on?” küsis ta.

      „Ükskõik mida, kui on verd ja politseinikke…”

      Annika lõpetas kõne ja pööras järsult vasakule. Ta oli kuldses saalis sees, enne kui näidiseksemplar jõudis reageerida ja talle järele hüüda, et ta seisma jääks.

      Terve banketisaal oli ere ja valge, täis pimestavat helesinist valgust kriminalistide võimsatest prožektoritest. Punnis silmadega naine seinapildilt vahtis tema peale alla, siugjad juuksed ähvardamas teda endasse mässida. Teisel pool, ilma peata Sankt Eriku ees kükitasid kaks meest kohal, kus naine oli surma saanud.

      Annika tõstis oma telefoni, käivitas selle serval olevast nupust kaamerafunktsiooni ja vajutas: Pildista. Ta astus veel kaks sammu, pildista, veel viis, pildista.

      Politseinik haaras ta käsivarrest kinni, ta tiris end lahti.

      Kümme pooljoostes tehtud sammu, pildista, kohtueksperdid märkasid teda ja vaatasid üllatunult üles, pildista.

      „Nüüd tuled sa siit ära,” ütles politseinik ja tõstis Annika üles, nii et pind kadus jalge alt, ta viis naise välja rõdule ega pannud teda enne maha kui trepi peal. Annika tundis kivipõrandat talla all, ja üheks peadpööritavaks hetkeks adus ta, et seisab täpselt samamoodi, nagu püütakse telekaamerasse kõik kuningliku perekonna liikmed ja Nobeli preemia laureaadid, enne kui nad alustavad oma pikka sujuvat laskumist mööda üht maailma kõige tuntumat treppi.

      Neile avanes küll teistsugune vaade, mõtles ta ja heitis pilgu tuhande kolmesaja külalise õhtusöögi riismetele. Pisut varem samal õhtul olid preemiasaajad silmitsenud piinliku täpsusega kaetud laudu ja pidurõivais inimesi, säravat kristalli ja lehtkullast servaga portselani, lilli ja pasunaid.

      Sinine saal oma tummade tellisseintega oli nüüd inimtühi, rohkem saatuse hooleks jäetud kui kunagi varem. Aukülaliste laud oli ära koristatud, kuid ülejäänud nõud olid alles, nagu ka määrdunud laudlinadel kuivanud toidujäägid. Salvrätid olid heidetud taldrikutele ja põrandale, toolid olid laokil, mõned