Nobeli testament. Liza Marklund

tahan ära surra!” undas ta ja Annika pidi koti põrandale laskma, kingariiulile istuma ja poja sülle võtma.

      „Tead ju küll, et sa oled minu kallis poiss,” sosistas ta poissi kussutades. „Sa tead, et sa oled minu jaoks kõige tähtsam. Kas sul oli tore päev?”

      „Kõik on lollid,” röökis poiss. „Kõik on lollid ja sina oled kõige lollim, ja ma tahan ära surra!”

      Esimesel korral, kui poiss oli samal kombel väljendanud oma tahtmatust elada, oli Annika õudusest tummaks jäänud. Vestlus lastepolikliiniku medõega oli teda rahustanud: kuueaastased elavad läbi minipuberteedi koos tundepursete ja tundeväljendustega, mis võivad avalduda vägagi dramaatilisel moel.

      Nüüd seisis nelja-aastane Ellen vaikselt ja vaatas suuril silmil oma venda, Annika tõmbas ka tema endale kaissu.

      „Kas te tahaksite minuga toidupoodi kaasa tulla? Saaksite ise krõpsu ja kommi valida.”

      Kalle kuivatas pisarad ära ja vingerdas nagu ussike end Annika kaisust välja.

      „Mina tahan kommi valida!” kisas ta. „Ja ma tahan limpsi ka!”

      Annika haaras pojast uuesti kinni ja tõmbas ta kindlakäeliselt enda juurde.

      „Lõpeta karjumine,” ütles ta natuke liiga valjusti. „Sina valid endale kommi ja Ellen endale. Ja limpsi täna ei osta.”

      „Ma tahan limpsi!” karjus poiss ja proovis end lahti rabeleda.

      „Kalle,” sõnas Annika ja sundis hääle normaalseks. „Kalle, sa pead nüüd kohe maha rahunema, muidu ei saa üldse mingit kommi. Kuuled, mis ma räägin või? Mäletad, kuidas eelmine kord läks?”

      Poiss kangestus ta käte vahel, silmad läksid suureks ja hingamine rahunes.

      „Ma ei saanudki kommi,” lausus ta ja alahuul hakkas värisema.

      „Täpselt nii,” ütles Annika. „Aga täna sa saad kommi, sest nüüd sa enam ei karju ega mangu limonaadi. Okei?”

      Laps noogutas ja Annika sai tähelepanu tütrele suunata.

      „Kuidas sinu päev läks, kullake?” küsis ta tütart laubale suudeldes.

      „Ma joonistasin sulle ühe pildi, emme,” ütles laps ja pani käed emale kaela ümber.

      „Küll on tore,” sosistas Annika ja tundis väsimuspisaraid silmadesse kerkivat.

      Nad ostsid süüa Kungsholmsgatani ja Scheelegatani nurgal asuvast Konsumist ja seda mõnevõrra kärarikkalt. Ellen pillas maha oma kommikarbi, millest sõideti kohe seejärel lapsevankriga üle, Kallet aga tabas veel üks hoog limonaadita jäämise pärast.

      Annikal oli laup üleni higine, kui ta viimase toidukoti liftist esikusse sai taritud.

      „Pange telekas käima, lastesaade algab kohe,” hüüdis ta lastele järele.

      Ta riputas nende kombinesoonid nagisse ja seadis saapad esikupingi alla ritta, tassis ostud kööki ja tõstis need kärmesti kotist kraanikausi kõrvale lauale.

      Pagan küll, ta oli soola ära unustanud.

      Ta kooris kartuleid, hakkis sibulat ja lõikas seafilee viiludeks. Kui kartul oli keema tõusnud, praadis ta sibula läbipaistvaks ja laotas ahjuvormi põhjale. Siis praadis ta liha koos peekoniga, sest soola tal ei olnud, kontrollis seejärel panni sisu soolasust, lahjendades seda sortsu koorega.

      Ta oli just jõudnud laua ära katta ja küünlad põlema panna, kui Thomas koju jõudis.

      Mees tuli kööki pintsaku laperdades, samal ajal lipsusõlme lõdvemaks sikutades.

      „Ma tunnen, et mul on juba jalg ukse vahel,” ütles ta Annikat möödaminnes juustele suudeldes. „See töö olekski nagu minu jaoks loodud. CV on täiuslik ja arvestades minu kontakte ministeeriumiga ei kujuta ma ettegi, kes võiks minust parem olla. Kas sa salatit ei teinud?”

      Thomas oli laua juures peatunud ja vaatas seda uurivalt.

      „Me ju leppisime kokku, et sööme rohelist iga söögikorra juurde,” lausus ta ja pööras end naise poole.

      „Muidugi,” vastas Annika.

      Minu päev oli ka suurepärane, mõtles ta. Ma käisin KI-s ja vestlesin mõrvaohvri kolleegidega. Politsei tegeleb just praegu Saksa terroristirühmituse jälitamisega ning ma käisin poes ja tegin süüa.

      Valjusti ütles ta:

      „Äkki sa kutsud lapsed, ma lõikan niikaua salatit?”

      Ta astus külmkapi juurde, pisarad kurgus kõrvetamas.

      LAUPÄEV, 12. DETSEMBER

      JEMAL ALI AHMED kisti une hõlmast ärkvele ning ta leidis end kõrvulukustava kõmina ja pimestava valguse keskelt. Ta teadis silmapilk, mis oli juhtunud, terve tema organism andis talle otsetabamusest märku. Sõda oli alanud ja ta maja oli õhku lendamas, või õigemini tema vanemate maja, tema lapsepõlvekodu Al Azraq ash Shamali kohal mägedes, ta kuulis kitsesid kisendamas ja palke järele andmas.

      Lapsed, mõtles ta ja sirutas käed põlevasse valgusesse, jumal, kaitse mu tütreid, hoolitse mu tütarde eest…

      Ta tõusis jalule ja kukkus diivanvoodist otseti maha, enne kui ta taipas, kus ta oli, jumal küll, ta oli korteris.

      Üllatus sundis paanika hetkeks hingest taanduma, mis ometi tema korteriga toimus? Ja kus oli ta naine?

      „Fatima,” hüüdis ta, kuid suits lämmatas ta hääle.

      Teda ümbritses kohutav, pimestav valgus, mis söövitas läbi kõik nägemisaistingud. Kõmin käis lainetena mööda tuba ega mõelnudki lõppeda, tema ninas torkis ja silmist voolasid pisarad.

      „Jemal,” karjus ta naine kusagil vasakul, „põleb! Põleb!”

      See ei ole tulekahju, mõtles ta. See on midagi muud.

      „Jemal,” kisendas naine, tema astmaatilises hääles oli tunda paanikat. „Dilan, Sabrina, tüdrukud, Jemal, päästa tüdrukud…”

      Mees pigistas kohutava valguse ees silmad kinni ja ronis neljakäpakil pidžaamapükstes elutoa ukse poole, mis iganes see ka oli, pidi ta tüdrukud välja saama, enne kui on hilja! Nii raske oli end liigutada, otsekui luupainaja oli peal, ta tahtis tütreid hüüda, kuid kurgus nööris, nii et ükski heli ei pääsenud välja, ta hakkas nutma ja nõjatus toe leidmiseks uksepiida najale.

      „Sabrina,” hüüdis ta, „isa tuleb,” ning hetk hiljem avastas ta, et uksepiita enam polnudki, oli vaid üks must näota kuju automaadiga, mis oli temale suunatud, ja ta karjus, ta röökis, kuni tundis, kuidas keha andis alla ja sool tühjenes pidžaamapükstesse.

* * *

      Thomas istus, hommikulehe spordiküljed demonstratiivselt lahti, moodustades kilbi ümbritseva maailma ette, samal ajal kui lapsed jagelesid võileiva üle. Annika üritas uudistekülgi lugeda, kuid loobus, kui Ellen oma kakaojoogi üle poole köögipõranda valas.

      „Teate mis?” küsis Annika. „Nüüd kuivatate selle koos ära ja siis lähete pesema ja panete riidesse.”

      „Miks mina?” küsis Kalle. „Tema ju ajas.”

      „Paber,” ütles Annika ja ulatas poisile paar lehte majapidamispaberit. „Pühi. Ellen, paber. Pühi.”

      „Mäletad ikka, et täna on glögijoomine?” küsis Thomas ajalehe tagant.

      Lapsed kuivatasid põranda ära ja viskasid paberid prügikasti, Annika võttis oma võileiva, kohvitassi ja hommikulehe ning läks istus elutuppa. Ta laotas ajalehe diivanilauale ja lülitas televiisori käima.

      Terve armee märulivarustuses politseinikke täitis ekraani ja tormas otse kaamera kõrvalt ühte korterisse. Kõik rappus ja mürises ja siis läks kogu ekraan valgeks. Üleval vasakus nurgas oli tekst BANDHAGENIS TÄNA HOMMIKUL.

      „No mida…?” ütles Annika ja pani võileiva käest. „Thomas! Nägid sa juba või?”

      Vastuseks