Nobeli testament. Liza Marklund

ja valvab valitsust ja kuningakoda ja külalisi riigivisiitidel ja nii, eks on mingid funktsioonid…”

      Anders Schyman tõstis käed üles, et reporteri monoloogi katkestada.

      „Ma räägin politsei totaalsest ämbrist,” ütles ta. „Kuidas sai selline asi juhtuda? Ma tahaksin sellele keskenduda. Keskenduda! Politsei ei tohiks küll jumala eest ainult mingite uute seaduste üle vingumisega puhtalt pääseda…”

      „Kas soovid enne hommikusi väljaandeid kiiret ülevaadet?” küsis Jansson ja kohendas end tujutult toolil.

      Anders Schyman võttis uuesti istet, nägu pärast vihapurset tulitamas, ja viipas nõusolevalt Janssonile.

      „Piltidega kuriteokohast on meil jama,” sõnas Jansson. „Ulf Olsson, tead küll, see kehkenpüks, kes jumaldab esikaid ja avamisi, tal oli Madeleine’ist viissada kaadrit, kuid atentaadist mitte midagi. Ei õnnestunud tal sättida ei ava ega teravust ja ta ajab kõik kaamera väheste pikslite süüks. Annika sai teha mõned klõpsud kuldses saalis, kui kogu raekoda oli juba sisse piiratud, need on unikaalsed kaadrid, kuid tehtud mobiiltelefoniga, nii et tehniline kvaliteet jätab soovida, tõmbame ühe neist kaheksandale ja ühe üheksandale, kaks kohtueksperti vereloigus, päris karm.”

      „Kuidas me sealt edasi läheme?” küsis Schyman.

      „Uurime riigitelevisioonist ja vaatame, äkki nad annavad mingit materjali, mis neil eetrisse ei lähe. Neil oli tulistamise hetkel kaamera kuldses saalis, kuid see olevat olnud saali teises otsas orkestri juures. Iseasi, palju me sealt saame, ja kas nad üleüldse midagi annavad.”

      „Muidugi nad ei anna,” ütles Schyman. „Miks nad peaksid?”

      „See on ikkagi päris eriline värk,” väitis Jansson vastu.

      Peatoimetaja sai taas vihaseks.

      „Mis mõttes?” küsis ta. „Mis selle mõrvaga siis nii väga erilist on, peale selle, et see pandi toime ebatavaliselt avalikult?”

      „Kolmikmõrv,” ütles Jansson. „Teine turvamees just suri, kolmanda seisund on endiselt kriitiline. Ja ma ei usu, et see on kellegi arvates tavapärane mõrv.”

      „Surnud turvameestel olid ka kindlasti pere ja lapsed,” lisas Annika.

      Peatoimetaja tõusis uuesti püsti.

      „Nii et need mõrvad on nii ebaharilikud, et meil on vaja uusi seadusi?” küsis ta. „Nii erilised, et äkitselt lähevad käiku hoopis uued eetikareeglid?”

      Annika Bengtzon vaatas kella ja piidles öötoimetajat.

      „Mis meil veel on?” küsis ta.

      „Raekoja juures on vabakutselised fotograafid, sealt saame veel materjali. Kogu kuramuse linn on ju kinni pandud, nii et karmi silmavaatega politseinikke ja suuri autosid on meil kõvasti. Öine politseioperatsioon, see on kümnes-üheteistkümnes.”

      Anders Schyman ei mallanud paigal istuda, ta kõndis väikese tiiru ja jäi seisma seljaga saatkonna poole.

      „Kas politsei loodab kedagi mõistliku aja jooksul kinni võtta?” küsis ta.

      „Paat, millega see naine putku pääses, leiti Gröndalis, arvatakse, et ta kadus sealt autoga Södertälje suunas. Ja tal pidi olema abilisi, paadi juht ja võib-olla keegi seestpoolt ka.”

      Anders Schyman võttis pastaka ja koputas sellega vastu pöidlaküünt.

      „Miks lõunasse?”

      „Politsei jääb endale kindlaks, et neil oli kõrgendatud valmidus ja et nad said teed silmapilk kontrolli alla. Põhja või ida poole sõites oleks ta kätte saadud, ja lääne pool on ju ainult vesi. Meil on põgenemistee kohta graafik üsna täpsete kellaaegadega, politsei arvates oli ta Skärholmenist lõuna pool enne 23.05, sest siis olid seal juba tõkked ees.”

      Ta märkas, kuidas Annika pastakat vahib, ja viskas selle käest.

      „Mis pildid ohvritest jäid?”

      Pärast seda, kui nii autoregister kui ka passiregistrid oma arhiivid kinni panid, oli ohvrite piltide hankimine paras peavalu, veel üks 11. septembri tagajärg, uue aja märk.

      „Nii von Behring kui ka Wiesel olid ju vägagi avaliku elu tegelased, nii et mõlemast on palju pilte. Pildi-Pelle printis välja ühe telekaadri sinisest saalist, nad istuvad kõrvuti ja naeravad ja joovad terviseks, vähe jama kvaliteet on sellel ka, aga see läheb kuuendale-seitsmendale… Ja siis on meil kuningapaar ja nende reaktsioonid, nad ei näinud küll mitte midagi, kuid Berit on selle kuradi dramaatiliseks keeranud. Nad istusid Printsi galeriis ja vestlesid paari laureaadiga, kui paugud käisid. Kui mõõta vahemaad mõrvari ja kuningapaari vahel, siis oli see vahest ainult mõnikümmend meetrit, kuigi pool sellest oli muidugi kivisein…”

      „Kuidas me esikülje hommikuste väljaannete jaoks ümber teeme?” katkestas peatoimetaja teda.

      „Me ootame robotfotot, tekstiks „Mõrvari nägu” või midagi sellist.”

      Anders Schyman tundis, kuidas ta väsinud aju tõmbub kokku ja kägardub pisikeseks rosinaks kõige ülemise kaelalüli juures.

      „Ootame robotfotot, mille meie reporter on koostanud ja mida me ei saa sisse panna, sest mingi kuramuse politseiriik ütleb meile, et me ei tohi teha oma tööd, teavitada üldsust…”

      Ta vajus uuesti istuma, vehkis käega.

      „Minge lehte tegema,” ütles ta, „aga ma tahan uut esikülge enne trükikotta saatmist näha.”

      Samal ajal, kui kolleegid oma asjad kokku korjasid ja kabinetist lahkusid, tõusis ta püsti ja läks akna juurde, et näha, millega vene sõdur tegeleb.

      Valvuriputka oli tühi.

      Sõdur oli kadunud.

      Annika läks oma kabinetti ja kirjutas üles kõik, mis tal meeles oli. Ta pani täpselt kirja, mis toimus, nii nagu see tal meelde oli jäänud, sealhulgas Bossega tantsimise. Kõik üksikasjad, mida politsei oli öelnud, kõik, mida ta nägi ja mida tundis.

      Tekst tuli halb ja üsna segane, kuid see polnudki avaldamiseks mõeldud. Ta tahtis mälule toetuspinda, ta oli kuulanud piisavalt palju kohtuprotsesse, et mõista, kui palju tunnistaja unustab. Nende mälupildid muutusid ajas, ja ta tahtis säilitada oma algsed muljed.

      Selleks et tekstist ei jääks jälge ajalehe serverisse, kirjutas ta otse veebi oma elektroonilisse arhiivi, internetipostkasti aadressiga [email protected]. Sinna pani ta tavaliselt tekstid, millele tahtis muudest arvutitest ligi pääseda, või sellised asjad, mida soovis toimetuse eest salajas hoida.

      Annika jäi pärast arvuti väljalülitamist veel mõneks ajaks istuma ja lasi pilgul üle toimetuse käia. Väsimus kisendas kehas, ometigi oli kahtlane, kas ta sel ööl üldse sõba silmale saab.

      Ta nägi Janssonit suitsuruumi poole astumas, sigaret ja kohvitass käes, võttis oma riided ja kõndis kahinal tema juurde.

      „Täna oli vanal ikka eriti sitt tuju,” ütles Jansson ja vaatas vilksamisi Annikat, too istus oma kohvitassiga ta kõrvale.

      „Ta on alati selline, kui mina läheduses olen,” vastas Annika ja vaatas oma kohvi. „Ta on jube vihane selle peale, mida ma omanikest ja TV Scandinaviast kirjutasin, kuulsid, et ta ei saagi Ajalehtede Liidu esimeheks?”

      Jansson süütas selle öö sajanda sigareti ja puhus suitsu oma kohvile.

      „Minu arvates võtad sa seda liiga isiklikult. Ta on ju täiskasvanud inimene, kellel on paras ports vastutust, ta ei saa ju võtta südamesse selliseid pisiasju, siis ei saaks ta ju muud üldse tehagi.”

      Annika tundis joogi kuumust läbi õhukese plasti, liigutas natuke sõrmi, et need kõrvetada ei saaks.

      „Ma tunnen Schymanit,” ütles ta vaikselt. „Rohkem, kui kõrvalt võib paista. Ma tean, mis mees ta on, ja usu mind, ta ei võtnud seda asja sugugi kergelt. Küllap see läheb üle, aga mitte enne, kui juhatuse esimees on talle andeks andnud. Pakun, et läheb veel pool aastat, enne kui mind külmkapist välja