Nobeli testament. Liza Marklund

võttis roosa polüesterseeliku servast kinni, palistus oli rebenenud. Ta tundis kõrvalt Janssoni pilku, mõnikord vaatas mees teda samamoodi, nagu vaadatakse imelikku taime või tundmatut lindu, mitte üldse pahatahtlikult, vaid nagu imestades, nagu botaaniku või ornitoloogi pilguga.

      „Kuidas seal tegelikult oli?” küsis Jansson ja tõmbas sügava mahvi.

      Annika pani korraks silmad kinni, manas silme ette sinisesse saali astumisel tekkinud mulje.

      „Suurejooneline, vähemalt alguses. Palju küünlaid, hulk inimesi. Üsna vastik toit, eelroog ei kõlvanud üldse süüa. Kuid see oli soe, üldse mitte külm, nagu tavaliselt öeldakse…”

      Ta oli sattunud Bossega Konkurendist sama laua äärde, nad olid varem kohtunud, muuhulgas ka Yxtaholmi lossis Michelle Carlssoni mõrvast lugu tehes. Nad olid rääkinud ja naernud, teineteist riivamisi puudutanud ja terviseks joonud.

      „Kas see vastab tõele, et ajakirjanikud pannakse alati posti taha istuma, et nad midagi ei näeks?”

      Annika noogutas.

      „Täitsa tõsi. Kolm ja pool tundi, ja meil pole aimugi, mis toimub aukülaliste laua juures. Teie nägite vast telekast palju paremini. Tahad veel midagi teada?”

      „Kas sa nägid tõepoolest mõrvasid pealt?”

      Annika hingas sügavalt sisse ja kogus end.

      „Ainult üleval kuldses saalis, ja seal suri ainult von Behring.”

      Ta jäi vait, meenutas naise selgeid silmi, tema keha, mis lebas täiesti liikumatult.

      „Ma nägin, kuidas ta pihta sai, ja siis kukkusin ma ta kõrvale…”

      Ta kuulis ise ka, kuidas ta hääl murdub ja kuidas tema kõrist tungib välja nõrk heli, väike nohin, mida ta üritas piinlikkusest kohvilonksuga varjata.

      „Kuid sel hetkel ma mõrvarit ei näinud ja ma ei näinud ka, kuidas ta tulistas.”

      Jansson süütas uue suitsu.

      „Kuidas sa siis robotfotot said teha?”

      „Ma põrkasin temaga kokku mõni hetk enne laske, ta astus mulle jala peale.”

      Annika pani plasttopsi põrandale ja tõmbas saapa jalast. Läbi nailonsuka paistis sinakaslilla verevalum, umbes viiekroonise mündi suurune.

      „Oh sa poiss,” ütles Jansson.

      „Nad tulevad pildiga homme välja, võite kindlad olla, nad pidid veel enne mõne teise tunnistajaga üle vaatama.”

      „Kuidas see neil üleüldse käib? Kas keegi istub ja joonistab?”

      Annika tundis, kuidas õlad lõdvestuvad ja esimest korda terve öö jooksul alla vajuvad.

      „Kõik tehakse arvutis. Istutakse Kungsholmsgatanil vanas politseimajas, tavalises kolme arvutiga kabinetis. Nad alustavad tööd sellega, kellel on kõige põhjalikum info, kes nende arvates kõige rohkem nägi. Kui oled oma jutu ära rääkinud, siis tuleb seda uuesti teha, ainult et tagurpidi, siis tulevad uued asjad välja. Kronoloogiliselt rääkides otsid asju, mis üksteisega haakuksid, et sündmused edasi liiguksid…”

      Ta märkas, kuidas ta laterdas, kuid ei saanud sinna midagi parata, sõnad voolasid temast välja, nagu oleksid terve öö paisu taga kinni olnud, Jansson kuulas ja noogutas ja suitsetas ja Annika tundis, et rääkimine teeb talle head.

      „Ma pidin minema veerandtunniks välja kohvi jooma ja kui ma tagasi tulin, oli kriminalist teinud arvutis pildi, ja siis pidin ma hakkama näitama, mis oli kõige rohkem valesti. Ma ütlesin, et soeng, ja siis ta hakkas naerma ja ütles, et kümnest naisest üheksa alustab alati sellest, et soeng on vale. Siis ma muudkui muutsin ja muutsin, nii kaua kuni nägin midagi, mis ei olnud sarnane, pidin ma seal olema, sellepärast läkski nii palju aega…”

      „Kas ta istus ja joonistas erinevaid ninasid?”

      Annika rüüpas oma jahtunud kohvi ja raputas pead.

      „Kõik oli ühes arvutiprogrammis, kus oli sadu erinevaid ninasid, mida sai ringi tõsta, muuta vajadusel suuremaks ja väiksemaks. Ja siis silmad ja huuled ja nii edasi…”

      „Vau,” tegi Jansson.

      Annika hoidis plasttopsi peos ja teadis, et mees küsib seetõttu, et hoolib temast, mitte robotfotost.

      „Aitäh,” ütles ta vaikselt.

      Silmapilk vajutas öötoimetaja koni tuhatoosi laiaks ja tõusis järsult püsti.

      „Ei, kurat küll,” sõnas ta, „nüüd aitab.”

      Ning Annika jäi üksi suitsuruumi istuma ja nägi läbi nikotiinist määrdunud klaasi, kuidas toimetus kogus hoogu järgmiseks hingetõmbeks, uueks tiraažiks, uueks päevaks.

      Korraga oli Thomas teadlik tänavalaterna kõikuvast mustrist magamistoa laes, teda oli äratanud heli, mille ta kohe unustas. Ta lebas mõnda aega vaikselt, lastes reaalsusel endasse imbuda.

      Miski krigises väljas, buss või auto või mõni muu sõiduk, kõik need linnahelid, kõik need pidevad stressifaktorid. Kõikuvad laternad muutsid ta magamistoa praamiks merel, mis ei olnud mitte kunagi paigal, vaid pidevas liikumises. Mootorite vingumine tegi ta kodust kõlakasti, linnakeskkonna kontserdisaali. Tal oli sellest korterist nii kõrini, et süda läks pahaks, ta oli nii kohutavalt tüdinud, et oleks tahtnud karjuda. Küll oleks hea siit lõpuks pääseda!

      Võpatusega keeras ta pilgu laes helkivalt mustrilt ja pööras end Annika koha poole.

      See oli tühi.

      Ta ei olnud koju tulnud.

      Hirm võttis võimust, mis võis olla juhtunud? Mispärast pidi ta pidevalt ohtlikesse olukordadesse sattuma? Nobeli õhtusöögi kajastamine ei võta ju ometi tervet ööd? Millest seal veel kirjutada peale Silvia kaelakee?

      Ta pööras pilgu lakke ja neelatas.

      Tunne tuli talle tuttav ette. Ta ärritus üha sagedamini, see hõõrus nagu kivi kinga sees. Miks ei võinud Annika mõelda sellele, et nad on abielus ja neil on lapsed!

      Samal hetkel kuulis ta esikus välisust avanemas. Mööda põrandat liikus kerge tuulehoog, kui koridoriõhk katsus keskkütet ja talvekülma tasakaalustada.

      „Annika?”

      Naine pani esikus tule põlema ja heitis pilgu magamistuppa, ise kikivarvul.

      „Tere,” sosistas ta. „Kas ma äratasin su üles?”

      Mees surus end sügavale madratsisse, tõmbas teki ülespoole ja proovis naeratada.

      Polnud ju Annika süü.

      „Ei,” ütles ta, „kus sa olid?”

      Annika istus tema voodipoolele, inetu jope ikka veel seljas, ja nägi imelik välja.

      „Kas sa õhtul uudiseid ei kuulanud?”

      Thomas kohendas patju ja upitas end pisut ülespoole.

      „Ma vaatasin kolme pealt sporti.”

      „Nobeli pidustustel toimus tulistamine, ma seisin kõrval ja nägin pealt. Olen öö otsa ülekuulamisel istunud.”

      Mees vaatas Annikale otsa, nagu oleks too kusagil eemal, nagu ei istukski sealsamas voodiserval. Kui ta käe välja sirutaks, ei ulatuks ta naiseni, ei saaks teda kätte.

      „Kuidas selline asi juhtuda sai?” küsis ta kõlatult.

      Annika tõmbas oma jõledast kotist välja ajalehe, värske trükivärvi lõhn tungis ninna ja Thomas pani lugemislambi põlema.

      NOBELI MÕRVAD – politseihaarang öösel.

      Kõik Nobeli pidustuste atentaadist.

      Pahviks lööduna võttis Thomas ajalehe ja vahtis inimesi, kes pildil klaase tõstsid: tumedapäine naine ja üks peaaegu kiilaspäine mees, mõlemad naeratavad, mõlemad piduriideis.

      „Kas meditsiinipreemia