Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

pole siis eelistusi?” Vaatasin uuesti ringi, lootes mingi mõtte peale tulla.

      „Ei.” Ta seisis kirjutuslaua juures ning võttis vihiku ja sulepea. „Jätan selle teie otsustada.”

      „Sellisel juhul oleks parem alustada ukse juurest ja liikuda vasakule, kus on kausta panekut ootavad asjad.”

      „Hea plaan. Ma olen raamatukogus, kui mind vaja peaks olema.” Petroc oli läinud enne, kui jõudsin küsida, kus raamatukogu asub ja mida ma siin tegelikult peaksin tegema.

      Mul polnud nädalate kaupa kõht õieti tühi olnud ning olin üllatunud, kui see korisema hakkas. Söömine oli vajadus, lihtsalt kütus. Täna oli selle vajaduse juures kerge igatsus veel millegi enama järele. Vaatasin kaustu – ei, kaost –, mis mind ümbritses. Ma ei tahtnud seda segaduseks nimetada, aga kõik oli nii korrast ära, et muud mul üle ei jäänud. Olin töötanud sellest saadik, kui Petroc ära läks, ja suutnud teha põrandal lagedaks ainult nii palju ruumi, et sain istuda. Pelgalt sellele oli kulunud kaks tundi. Selle aja jooksul oli mul rohkem kui üks kord tekkinud kahtlus Petroci terves mõistuses. Oli arusaamatu, kuidas keegi sai niimoodi töötada.

      Kui mul nüüd oli ruumi sülearvuti ja märkmiku tarvis, tundsin, et võin tegelikult tööga algust teha, aga häda oli selles, et kõik oli liiga huvitav. Raske oli artikkel lihtsalt ära kataloogida. Iga asi, mis mulle kätte sattus, ootas enamat kui ainult paarisõnalist kirjeldust ja katalooginumbrit. Iga dokument näis juhtivat osaliselt uuritud rajale, mis ootas edasist süvenemist. Kui võtsin kätte lähima paberi, sain võimaluse heita kiusatust tekitava pilgu Truro lähedal asuvale aiale, mis avastati, kui omanikud hakkasid ujumisbasseini rajama. Kaevamistööd peatati, kuni kloostriaia jäänused saavad korralikult dokumenteeritud. Aga Petroc polnud märkinud, mis edasi sai. Ärritav.

      Põhiline probleem oli nüüd selles, mida teha edasi paberitega, mille olemasolu ta oli registreerinud. Mul polnud karpe, kuhu neid kataloogida ja kus säilitada. Kapid olid täis, raamaturiiulid samuti. Võisin teha lihtsa indeksi, kuid siis tuli seda edasi põhjalikult süstematiseerida. Mida tahab Petroc selle koguga edasi teha? Vastus sellele küsimusele annab olulise teadmise, kuidas ma tegelikult peaksin töötama. Mõned paberid, mille ma juba olin registreerinud, vajasid hädasti konserveerimist happevabas kastis, enne kui need veel rohkem lagunevad. Fotodele kuluksid ära kiletaskud, et neid saaks kahjustamata vaadata. Et ma saaksin seda tööd korralikult teha, peab Petroc mulle ütlema, mida ta täpselt tahab.

      Tõusin ja nautisin vaadet, kuni veri jälle jalgadesse voolas. Mesilased lendasid ühelt väikeselt valgelt elulõngaõielt teisele. Nende töökus oli imetlusväärne ja juba ainult nende vaatamisest läks mul kõht veel rohkem tühjaks. Vastu tahtmist lahkusin kabinetist ja läksin süüa otsima.

      Mööda halli edasi minnes mõtlesin Pengarrocki arengust. Koridor mõjus lausa ajatunnelina. Kõigepealt oli seal minu kujutluse järgi ülemteenri köök, siis sahver või nõudepesuruum, jahiloomade ruum mõisa faasanitele ning siis lõpuks vana tohutu kolde ja suure pliidiga köök. Keset kööki oli suur laud, mis oli pooleldi tööpind ja pooleldi söögilaud.

      „Tere, Judith.” Helen tõstis pilgu triikimislaualt, kui ma sisse astusin.

      „Hommikust, Helen. Palun kutsuge mind Jude’iks.”

      „Aga Judith on nii ilus nimi.”

      „Jah, on küll, aga alati, kui ma seda kuulen, arvan, et olen hädas.”

      „Või siis nii on lood?”

      „Jah.”

      Helen pani triikraua käest ja vaatas mulle otsa. „Kas kõht läks lõpuks tühjaks?”

      Lõdvestusin. Helen oli ilmselt hea inimesetundja ega kavatsenud mulle rohkem küsimusi esitada. „Kindel see. Olen näljane nagu hunt.”

      „Laske aga hea maitsta. Veinis hautatud makrell, natuke salatit, külm supp, krabi ja juust…”

      „Pidage!” See ei saanud ju tõsi olla. Kas ma olin sattunud kohalikku gurmeerestorani?

      Helen naeratas ja hõõrus nõuderätiga käsi. „Tundsin lihtsalt, et teid oleks toita tarvis, muud midagi, aga ma ei teadnud, mis teile maitseb.”

      „Lubage mul teid rahustada. Mulle maitseb kõik peale anšooviste.” Kirtsutasin nina.

      „Mul on hea meel kuulda, et te pole selline tobe tegelane, kellele ei meeldi toit, mida nad söövad.” Helen vaatas mind pealaest jalatallani, aga kõige pikemalt peatus tema pilk mu randmetel. Seal olid näha ainult luud ja veresooned.

      „Teil pole tarvis minu pärast muretseda, aga mina pean vist teie pärast muretsema küll, kui kavatsete iga päev niimoodi süüa teha! Ma ei tea, millest alustadagi.” Kõik pakutav oli suurepärane. Alustasin kausitäie supi ja värske leivaga ning panin tähele Heleni heakskiitvat pilku. „Helen, kas te olete alati siin elanud?”

      „Olen sündinud väravamajas. Isa oli pensionile jäämiseni väravavalvur.”

      „Kas elate nüüd ka seal?”

      „Jah, mina ja mu abikaasa.” Helen naeratas.

      „Kas ta töötab mõisas?”

      „Ei, ta on kalamees.”

      „Ah nii.” Peatusin, lusikas õhus.

      „Kas see üllatab teid?”

      „Ma arvan, et tegelikult mitte.”

      „Kust see makrell siis teie meelest tuli? Kas olete seda juba proovinud? Täna hommikul värskelt püütud.”

      Panin tühja kausi kraanikaussi ja hakkasin seda pesema.

      „Las see olla, proovige nüüd makrelli.”

      Pistsin nahka ka külma makrelli salatiga. Makrell polnud kaladest kunagi mu eelistuste hulka kuulunud, aga see siin oli teistsugune. See oli kerge ja lausa sulas suus, maitses pisut sibula ja veel millegi järele.

      „Helen, see oli jumalik. Tänan teid.”

      „Nüüd on teil jaksu teha mõnus jalutuskäik, kui õues on nii kaunis.” Ta vaatas aknast välja. „Liiga ilus ilm, et terve päev toas paberitööd teha. Võiksite alla randa jalutada.”

      „Randa?” mu silme ette kerkis Craigville ja selle pikk valge liivariba.

      „Jah, randa. Minge üle muruväljaku ja aiast läbi. Siis jõuategi kohale.”

      Peatusin ukseavas. „Tänan suurepärase toidu eest.”

      „Tegin seda rõõmuga. Minge ja hingake veidi värsket õhku. Teil on küll ja küll aega Petroci asju sortida. Teate, see võibki kogu teie aja võtta.” Helen kõhistas naerda ja hakkas uuesti triikima.

      Läksin Petrocit otsima. Enne kui midagi muud ette võtta, pidin ma temaga rääkima. Leidsin ta mõisakontorist. Ta tõstis pilgu laual valitsevalt kaoselt. „Kuidas siis läheb?”

      „Pole vigagi, ma arvan, ja ma sõin just kõige rikkalikuma lõunasöögi.”

      „Suurepärane. Peaksite minema ja natuke jalgu sirutama.”

      „Seda ütles Helen ka.”

      „Tark naisterahvas.” Petroc tuustis laual ringi ja ajas maha kuhja pabereid.

      „Kas ma saan aidata?” Kummardasin, et need üles korjata. Need näisid olevat kaua maksmata arved. Kas asi oli ainult kehvas paberimajanduses või oli see märk rahaprobleemidest?

      „Ma ei usu, kui te just imesid ei suuda korda saata. Ma jätsin ükspäev, kui Thomasega juttu ajasin, märkmiku siia.”

      „Petroc.” Tegin pausi ja vaatasin, kuidas ta edasi otsib. „Me peame rääkima, mida te õieti tahate, et ma korda saadaksin. Ja ma tahan teada, kas teil on arhiivikarpe või midagi muud, kus pabereid hoida?”

      „Ei, midagi sellist mul pole, aga ma vaatan, mis teha annab.” Ta tuhlas paberites edasi.

      „Ja ma pean teilt teenet paluma. Paistab, et minu mobiilil ei ole levi. Kas ma tohin kasutada teie telefoni, et