Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

olla, siis oli see päris lõbus, aga su ema ei pruugi sellest kunagi üle saada. Mis tema emasse puutub, siis…” Barbara hääl vaibus.

      „Ei, sul on õigus.”

      „Noh, kas hakkame otsast peale?”

      Linnud siristasid pärastlõunases kuumuses ja Barbara ootas minult vastust.

      „Jah.” Andsin alla, teades, et ega ta ei jäta, enne kui on saanud öelda, mis tal öelda on.

      „Miks sa nõustusid temaga abielluma? Kas sa armastad teda?” Barbara vaatas mulle üksisilmi otsa.

      „Ma… Noh, ma arvan, et armastan. Ma olen teda terve igaviku tundnud. Ta on tore ja nägus.”

      „See ei ole vastus minu küsimustele.”

      „Ei ole?” Hammustasin huulde. „Ta on minu sõber. Ma armastan teda. Olen alati armastanud. Temaga on turvaline ja ma…” Vaikisin korraks ja jätkasin siis kiiruga. „Kõik eeldasid, et me abiellume, ja tundus, et see on õige asi.”

      „Tõesti? Ja kuidas see toimima oleks pidanud? Abielluda sellepärast, et seda sinust oodatakse?” Barbara pani klaasi kolksuga käest.

      „Ma ei mõelnud sellest niimoodi.”

      Ta sirutas ennast lamamistoolis välja. „Pole ime, et sa jalga lasid. Kui sa lähed altari ette, siis pead seda tegema ainult armastuse, mitte mugavuse pärast. Olgu nüüd või ükskõik millal.” Barbara kohendas kübarat. „Noh, mu tüdruk, sa tegid õigesti, kui päästsid enda ja Johni mõne aasta pärast ees oodanud lahutusest.”

      „Jah, ma tean.” Jõin oma klaasi tühjaks. „Aga paganama kindlasti ei tee see mu elu lihtsamaks.”

      Barbara mühatas. „Kes ütleb, et elu on lihtne? Elu pole kunagi lihtne, aga sina teed muidugi kõik, mis võimalik, et muuta see veel keerulisemaks.”

      „Tõsi.” Aga just siis, kui ma vajasin tuge, oli mu ainus lootus esimese lennukiga tagasi Inglismaale läinud. „Miks sa nii kiiresti lahkusid?”

      Barbara keeras ringi ja vaatas mulle silma. „Ma ei tahtnud olla sinu ja Jane’i vahel. Armastan teid mõlemaid. Mitte miski, mida oleksin siis saanud öelda või teha, poleks aidanud, seega läksin ära, et vältida piinlikku olukorda.”

      Mu huuled tõmblesid. Barbara vaatas nagu ikka asjale hoopis teise nurga alt – seetõttu ma siin olingi.

      „Mis selles sinu targas peas küll toimub?”

      „Nalja teed või? Ma tegin midagi üdini rumalat ja sina nimetad mind targaks?”

      „Nimetan jah. Sa olid piisavalt nutikas ja tõmbasid joone alla, enne kui oleks tehtud jäädavat kahju. Sa oled arukas ja ilus, aga pead sellest ise ka aru saama. Kas sa oled Johniga ära klaarinud?“

      Põrnitsesin oma tühja klaasi.

      „Jah, sul on tõesti veel ühte vaja.” Barbara kallas mu klaasi täis. „Kas asi oli siis nii hull?”

      Panin silmad kinni. „Ei, tegelikult mitte.” Nägin vaimusilmas, kuidas ta üksinda rannal seisab.

      „Halloo? Jude?” Barbara patsutas mu käsivart. „Kas asi on ajavahes või oled sa kusagil teisel planeedil?”

      Tegin silmad lahti, võtsin lonksu džinni ja toonikut. „Ma olin teisel pool maakera.”

      „Sa pidid mulle Johnist rääkima.”

      Pöörasin pea ära. „Noh, Johniga on kõik korras.”

      „Jude, ära aja mulle jama. Sa murdsid ta südame.”

      „Aitäh, just seda mul oligi jälle tarvis kuulda.”

      „Sa ei tulnud ju siia selleks, et ma sulle valetaksin.”

      „Ei tulnud küll, aga vahelduseks oleks see päris kena.”

      Barbara heitis pea kuklasse ja naeris. „Minusugune vana koer enam uusi trikke ei õpi.”

      „Sa oled suurepärane.”

      „No tänan väga, aga ei ole.”

      Ohkasin. „Ma ei tea, mida ma nüüd peale peaksin hakkama.”

      „Jäta juhtunu ja liigu edasi.”

      „Lihtsam öelda kui teha.”

      „Tõsi, aga sa tegid juba algust ja tulid siia. Nüüd hakkab elama uus Judith Warren ja ta jätab mineviku seljataha.”

      Naersin. Tema suust kõlas see nii lihtsana.

      Ajavahe ja džinn koos ei mõjunud just hästi. Oli juba keskpäev, kui ma allkorrusele läksin. Vaadates sisse Barbara kabinetti, mis oli paksult täis pabereid ja raamatuid, mõtlesin, kas minu elutee on nüüd otsustatud. Kas ma elangi edaspidi üksinda, nagu ema oli vihjanud? Barbara üksikuelu paistis mulle hea ja ma tundsin, et lähemas tulevikus tuleb suhteid meestega igatahes vältida.

      Läksin edasi köögi poole. Kuhu ma ka ei vaadanud, igal pool nägin raamatuid. Korralikes virnades laudadele või toolidele pandud. Barbara elas ja hingas nendest. Isegi köök polnud pääsenud. Barbara ei teinud just sageli süüa, aga see ei takistanud teda kokaraamatuid armastamast.

      Panin kannu tulele ja võtsin mobiili välja. Arvestades, kuidas me vanematega lahku olime läinud, ei tahtnud ma neile helistada, aga tundsin, et peaksin siiski. Vaatasin kella ja kuulasin, kuidas kostis aina rohkem signaale, kuni automaatvastaja sisse lülitus. Neelatasin ja kuulasin, kuidas isa hääl ütles, et jätaksin teate.

      „Tere, kas te olete seal? Mina siin. Tahtsin lihtsalt öelda, et…” Mida ma siis öelda tahtsin? „Ma olen Barbara juures ja eee… palun veel kord vabandust.” See oli küll niru. Jumal teab, mida nad arvavad, kui sõnumi kätte saavad.

      Kõht korises ja ma vaatasin külmikusse. Selle tobeda džinni pärast oli kõik raskem, kui pidanuks. Kann kõlksatas ja pead külmikust tagasi tõmmates lõin selle vastu ust ära.

      „Kurat.” Hõõrusin valusat kohta.

      „Tere hommikust sullegi.” Barbara lasi mõnel raamatul lauale kukkuda.

      „Aih.”

      „Pea on veidi hell, mis?” Barbara kõkutas naerda.

      „Jah.”

      „Könn.”

      „Pole lihtsalt enam harjunud.”

      „Noh, sa oled Inglismaal tagasi ja on aeg jälle harjutama hakata.” Barbara vaikis hetkeks. „Lähme välja lõunale, siis võid peaparandust ka saada.”

      Krimpsutasin nägu. „Tänan, ei, aga süüa oleks küll hea.” Läksin Barbara kannul uksest välja ja minu õnneks ei tahtnud ta minuga rääkida, kui me minema hakkasime. Mitut asja korraga teha mul praegu eriti ei õnnestunud. Õigupoolest oli juba kõndimine pingutus ja mul oli hea meel, kui restoran nähtavale ilmus ja me kohe laua saime. Kui joogid olid laual, tõstis Barbara klaasi. „Jude Warreni ja tema uue elu terviseks.”

      Meie klaasid kõlksatasid kokku, aga mina ei tundnud sellist optimismi, nagu tema väljendas. Jõin oma veeklaasi tühjaks. Mitte mingil juhul ei suutnud ma juua veini nagu tema.

      „Mis plaanid sul siis on?”

      Hõõrusin meelekohti. „Pole veel nii kaugele jõudnud.”

      „Nii ma arvasingi.”

      Tõstsin pilgu ja nägin, et Barbara uurib menüüd. „Ma olen alati arvanud, et spaghetti Bolognese’l on raviomadused ja sellepärast aitab see suurepäraselt pohmelli vastu.”

      „Tõesti? Kas see on ka ajutoit?”

      Barbara naeratas laialt. „Jah, ja ma siin mõtlesin.”

      „See paneb mu muretsema.”

      „Peabki panema.” Tuli kelner ja ma lasin Barbaral endale ka tellida. „Ma arvan, et tean vist sulle uue elu alustamiseks suurepärast töökohta.”

      „Töökohta?” Mu silmad läksid pärani ja süda hakkas taguma.

      „Kas