Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

peekerlille, mulle meeldis väga roosa õhetus valgetel kellukakujulistel õitel. Ma ei teadnud, mida Petrocile öelda, ja minu meelest ta tegelikult ei oodanudki minult vastust.

      „Pean sagedamini välja tulema ja Fergusele abiks olema. Ta on suurepärane, aga siin on liiga palju tööd ühele mehele, kellel on ainult harva mõni kohalik poiss abiks.”

      Noogutasin ja mõtlesin isale. Oli suvi, ma töötasin suvel alati temaga koos aias. Miks ma emast ja isast midagi kuulnud polnud? Ma teadsin, et nad on pahased, aga mingi sõnum oleks ikka ära kulunud.

*

      Seisin kabineti ukseavas, kaks kruusi teed käes. Petroc oli kõigest mõne minuti eest siin olnud. Peatrepist tuli alla Helen. „Kas ma saan aidata?”

      „Jah, kas te Petrocit olete näinud?”

      „Ta on kabelis.”

      „Kabelis?” Kuidas kabel mul kahe silma vahele oli jäänud? Olin siin olnud juba peaaegu nädal aega.

      „Kabelis jah. Kas te pole märganud, et peauksest paremal pool olevas tiivas on täiesti teistsugused aknad?” Helen naeratas.

      Noogutasin.

      „Kas ma näitan teile?”

      „Palun.” Läksin Heleni kannul mööda võõrastetoa ja piljarditoa uksest ning veel ühest toast, mille olemasolust mul aimugi polnud, enne kui jõudsime koridori lõppu. Helen lõi meie ees oleva ukse lahti ja astus kõrvale. „Hiljem näeme.”

      Astusin sisse ja peatusin, et imetleda äärmiselt kauni kabeli lihtsat ilu. Väikeste ruutudega akendest paistis igasuguste nurkade all sisse ere päikesevalgus. Kirikupinke polnud, altari ette oli paigutatud põlvituspink.

      „Jäite sõnatuks?” Petroc seisis altarivõre juures. „Ma arvasingi, et see võib teile meeldida.”

      „Võib mulle meeldida! Muidugi meeldib.” Naeratasin laialt. Ma ei osanud seletada, miks kodukabelid mulle alati hästi mõjusid. Nad jutustasid inimestest, kes olid elanud reaalses maailmas, ja tunnistasid silmale nähtamatut. Ulatasin Petrocile tema tee. „Te tahtsite minuga tööst rääkida ja siis te…” Hoidsin ennast tagasi, et mitte öelda „jooksite ära”, ja ütlesin „kadusite.”

      „Tõepoolest. Arvasin, et võiksime kabelis teed juua. Siin on alati nii rahulik.” Petroc istus ainsale istmele, tagaseina ääres olevale pingile.

      „Olgu, aga ärge arvake, et teil õnnestub seda arutelu vältida.” Istusin Petroci juurde pingile. Seinad meie ümber olid valgeks lubjatud, see muutis tunde veelgi õhulisemaks.

      „Ma pole seda mõelnudki.”

      „Tore.” Võtsin lonksu teed. „Kas soovite, et ma rühmitan üldise aiaajaloo eraldi Cornwalli aedadest ja selle omakorda eraldi Pengarrocki paberitest?”

      „Hea küsimus. Kuidas teie meelest kõige loogilisem oleks?”

      „Ega mina seda materjali kasutama ei hakka, te peate mulle seda ikka ise ütlema.”

      „Ma ei tegutse kategooriates.”

      „Seda ma näen jah!” Puhusin tee peale ja vaatasin, kuidas selle pealispinnale tekkisid väikesed lained.

      „Aga nii on loogilisem küll, seega tehkegi sedaviisi ja hoidke asjad lahus, nagu te välja pakkusite. Püüan kõigest hingest, et need nii jääksidki.”

      Kergitasin kulmu.

      „Ma luban.”

      „Hea küll.” Vaatasin raamatut, mis oli Petrocil süles. Nägin, et sinna nagu paljude muudegi raamatute vahele oli torgatud paberilehti. „Mulle meeldivad väga teie märkmed.”

      „Tore, et need kellelegi meeldivad.” Ta kõhistas naerda ja nõjatus seljatoele. „Kui me nüüd teineteist paremini tunneme,” Petroc keeras raamatu teistpidi, „kas te võiksite mulle öelda, miks te siin olete?” Ta naeratas. „Muide, see pole mõeldud etteheitena.”

      „Et teie pabereid sortida.” Kortsutasin kulmu.

      „Jah, aga see on teie raiskamine.”

      „Seda küll mitte. Võimalus siin olla on kingitus. Üle kõige meeldib mulle lugeda aedade kohta.” Ma tõusin, vaatasin löövi poole ja sinna, kus seisis lihtsa hõberistiga kaunistatud kivist altar, kuhu olid tahutud Püha Neitsi ja Jeesuslaps.

      „Selles ma ei kahtlegi, aga te ei öelnud mulle ka midagi sellist, mida ma juba ei teadnud.”

      „Tõsi.” Kõndisin akna juurde ja imetlesin käsitsi puhutud klaasi. „Pidin minema saama.”

      „Nii?”

      „Ma olin…” Jätsin lause pooleli. Ma ei teadnud, mida öelda.

      „Midagi pidi ju juhtuma.”

      „Noh, ma pidin abielluma, aga tundsin korraga, et see pole õige tegu… või et see pole õige inimene.” Näperdasin kaelakeed. „Võib-olla tundsin ma, et teen seda valedel põhjustel.”

      „Saan aru.”

      „Mul on hea meel, et te mõistate.” Keerasin ringi. Petrocil oli näol teadev naeratus.

      „Nii te siis lahkusite?”

      „Jah, ja ma arvan, et mitte parimal moel.” Seda oli veel vähe öeldud.

      „Kas te olete mõelnud, miks te lahkusite?” Petroc tuli minu kõrvale ukse juurde.

      „Ma teadsin, et ei tee õiget asja, vaid lihtsalt seda, mida kõik minult ootavad. Ma pole endale veel selgeks teinud, kas seal oli ka midagi muud.”

      „Ja kuna te olete ameeriklane, siis peate selle selgeks tegema.” Petroc jõi kruusi tühjaks.

      Hakkasin naerma. „Pean jah.”

      „Teil võib õigus olla. Ma arvan, et mina pole alati asju – ei, tundeid – piisavalt läbi mõelnud.”

      „Miks te seda ütlete?” Pöörasin ringi ja märkasin altari kohal roosakent. Heitsin kiire pilgu lakke ja võisin olla üsna kindel, et kabel on pärit 15. sajandi lõpust ja seega hoopis varasemast ajast kui maja, millest suurem osa oli minu meelest ehitatud 17. sajandil.

      „Ma kardan, et ma ei esitanud minevikus piisavalt palju küsimusi ega mõelnud teiste inimeste tunnetele, nagu oleksin pidanud. Tegin, mida minult oodati.”

      „Kas see oli vale?”

      „Tagantjärele vaadates arvan, et oli küll.”

      „See teeb kindlasti haiget.”

      Petroc ohkas. „Jah, aga mida rohkem ma sellest mõtlen, seda rohkem tunnen, et on veel siiski aega mõni asi korda ajada.”

      „No siis on ju hästi.”

      „Tõsi. Ja mida teie olete teinud, et asja parandada?” Petroc hoidis mulle kabeli ust lahti.

      „Ma pole kindel, kas seda üldse parandada saab.”

      „Kas olete proovinud?”

      Naersin. „Kui aus olla, siis päriselt mitte. Ma kardan, et see kõik on mulle veel liiga lähedal.”

      „Aeg tõesti aitab. Kuidas läheb sellel vaesel vennikesel, kes on ilma teieta kindlasti täiesti muserdatud?”

      „Ma ei tea. Ta ütleb, et armastab mind ikka veel.” Hakkasime mööda koridori edasi minema.

      „Kindlasti armastab. Ta oleks loll, kui ei armastaks.” Petroc naeratas.

      „Aitäh usalduse eest.” Naersin.

      „Vahel on hea ära minna, et leida teist vaatenurka, mida vajate, et saaksite tagasi pöörduda.”

      „Ma ei ole kindel, kas ma üldse tahan tagasi pöörduda või kas mind avasüli vastu võetakse.”

      „Kahtlen.” Petroc peatus ja pani käed taskusse.

      „Mina ka.”

      „Ei, ma kahtlen, kas keegi üldse saab edasi liikuda, kui ta pole mineviku deemonitele vastu