Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

Aga sel ajal pidanuksid nad ju kodus olema. Kas ema oli vannis ja isa juba aias? Jätsin järjekordse segase teate ja telefoninumbri. Surusin maha soovi veel kellelegi helistada. Kõigest hoolimata tundsin Johnist puudust ja igatsesin talle rääkida, kui põnev on Petrociga koos töötada, kuigi Petroc on lootusetult korratu.

      Kontorist välja astunud, jäin seisma ja kuulatasin, mõeldes, kust ma võiksin Petroci leida, aga kuulsin ainult eemal põrisevat muruniidukit. Enne kui ma uuesti kabinetis peale hakkan, pidin Petroci kätte saama, et tegevussuund kindlaks määrata. Ma ei tea, miks, aga mulle tundus, et ta väldib mind, ja kui mitte, siis on ta lihtsalt üle pea mattunud sellesse, mille kallal ta parajasti töötab. Täna oli tal olnud lausa hirmunud pilk silmis, kui ta märkmikku otsis.

      Hall oli Pengarrocki kese, kõik muu hargnes siit. Peale trepi ja käigu, mis viis kööki, oli halli teises servas näha veel kolm ust ja koridor, mille teine ots kadus silmist. Üks uks oli lahti, nii et ma otsustasin Petroci otsimist alustada sealt. Kabinetis olevad maksmata arved ei andnud mulle rahu. Kui ta ei saanud arveid maksta, kuidas ta sai siis endale lubada minu palkamist? Minu töö polnud mõisale eluliselt oluline nagu Heleni või Thomase oma.

      Koputasin uksepiidale.

      „Sisse.” Petroc tõstis pilgu kaardilt, mida ta käes hoidis. Paberid ja fotod katsid üleni midagi, mis minu meelest võis olla piljardilaud. Õigupoolest olid kaetud kõik pinnad. Näis, nagu oleks nakkus kabinetist siia levinud.

      „Kas see kõik ongi raamatu materjal?”

      „Osa sellest.”

      „Ja ülejäänu?” Kiire pilk põrandale ei andnud mulle mingit vihjet.

      „Uurimused aarde kohta.”

      Kibrutasin kulmu. „Kas te räägite oma raamatus sellestki?”

      Petroc tõstis pea ja suunas pilgu lakke. „Pole kindel. Miks te küsite?”

      „Noh, teil on raamatu kirjutamine pooleli, aga näib, et te kulutate väga palju aega ja energiat sellele kadunud varandusele.”

      „Ma leidsin selle info alles raamatu kirjutamise ajal ja mõni asi tundub olevat pakilisem.”

      Hingasin sügavalt sisse. „Pakilisem? Kas varanduse leidmine või tähtaeg?”

      Petroc naeris. „Tähtaeg on juba möödas.”

      Ma ei teadnud, mida öelda. „Hea küll, ma ei küsi rohkem, aga mul on tõesti tarvis teada, mida te tahate, et ma teeksin.”

      „Organiseerige mind.” Ta vaatas uuesti kaarti.

      „Teil on tarvis plaani ja mina pean teadma, mida te dokumentidega teha kavatsete.”

      „Mida te sobivaks peate.” Petroc ei tõstnud pilku.

      „Sellest ei tule midagi välja.” Ohkasin. Tema on suurepärane teadlane ja mina pean talle ütlema, mida teha? See oleks vale. „Kui ma teie paberid läbi vaatan, siis ma pean teadma, kas te hakkate neid pidevalt kasutama või tuleb need tallele panna ja nii edasi.”

      „Kataloogige tähestiku järjekorras.” Petroc uuris keskendunult oma käes olevat kaarti ja mul oli tunne, et mind on minema saadetud.

      „Hästi, aga kuhu ma panen need dokumendid, mis saavad kataloogitud?”

      „Oh, teil on õigus. Ma tegelen sellega.” Ta naeratas ja jätkas siis paberile märkmete tegemist.

      „Tänan.” Mind saadeti ära ja, heitnud veel ühe pilgu üle toa, lahkusin ma sealt ning läksin ärritunult tagasi kabinetti.

      Mu põlvekõõlused valutasid jalutuskäigust randa, mille ma eile pärast tööd ette võtsin. Tee tagasi maja juurde tõusis järsult ja ma olin vormist väljas. Lihased kaeblesid nüüd iga liigutuse peale. Oleksin pidanud neid venitama. Iga sammuga trepist alla mõtlesin, kas jalad ütlevad üles. Kummatigi andis aeglane laskumine mulle aega portreid imetleda, mitte neist kiiruga mööda tormata. Ratsaväelane trepimademel vaatas üle oma valdusi, jõe teisele kaldale heidetud pilguga näis ta otsivat märke võõrastest laevadest või tegevustest, mis võisid ohustada Pengarrocki elanikke. Pidin Petroci käest rohkem tema pere ajaloo kohta uurima.

      Vastasseinal oli enesega liigagi rahulolev ülespuhutud olemisega mees. Mulle ei meeldinud tema ilme. Läksin edasi, ainus trepi juures olev naiseportree rippus päris all. Naine oli vapustav, peente näojoontega, mitte nagu vaene Mary söögitoas. Pildi lummuses põrkasin kokku Heleniga.

      „See on Imogen, Petroci naine. Ta oli kaunitar.”

      „Jah, kahtlemata. Millal ta suri?”

      „Oh, juba palju aastaid tagasi. Väga kurb lugu. Aga olgu, see juhtus minevikus ja sinna see ka jääb.” Helen keeras ringi ja kiirustas toimekalt kööki.

      No nii, siin oli midagi, millest ei räägitud. Igas perekonnas tundus olevat midagi sellist. Minu peres oli see küll nii. Kui Rose suri, ei rääkinud me sellest õieti kunagi ja auk meie elus muutus aina suuremaks, mitte väiksemaks. Ma ise käitusin nüüd samamoodi, kui ei rääkinud, miks ma põgenesin. Isegi kui ma polnud valmis rääkima, mis oli juhtunud, oleksin pidanud Johnile kirjutama. Võlgnesin talle seda. Probleem oli ainult selles, kuidas kirja sõnastada, et see talle veel rohkem haiget ei teeks.

      Hallis ümmargusel laual oli kauss täis aiast toodud roose. Aastate kaupa olin öö öö järel unes näinud, et olin andnud Rose’ile oma neeru ja ta on elus. Ärkasin õnnelikuna, kuni reaalsus kohale jõudis. Nüüd tagasi vaadates mõistsin, et tõmbusin iga päevaga natuke rohkem endasse, hoidsin ennast tagasi ja veetsin rohkem aega raamatute maailmas. Nägin oma vanemate leina ja arvasin, et mina põhjustasin selle, sest ei päästnud Rose’i. Ma sobisin doonoriks, kuid olin liiga noor. Isa sobinuks ka, aga tema oli andnud neeru oma vennale. Ema vihkas teda sellepärast ja ta vihkas ka ennast, et ei suutnud aidata. Mõtlesin vahel, et kui me oleksime rääkinud, selle asemel et vaikida, kas minu ja ema suhted oleksid siis olnud paremad.

      Hommikust söömata läksin otse kabinetti, et jätkata sealt, kus mu töö oli õhtul pooleli jäänud. Eile oli Helen toonud plastist säilituskarpe ja öelnud, et Petroc leidis need mulle. Karbid polnud kaugeltki ideaalsed, aga ajutiselt ajasid asja ära. Täitsin kaks neist asjadega, mille olin siiani jõudnud ära kataloogida.

      Väike must nahkne märkmik oli ainus asi, mis oli veel sellel ruutjalal, mille olin kataloogitaval põrandapoolel tühjaks teinud. Avasin selle. Leheküljed olid täis kirjutatud Petroci käekirjaga. See nägi välja nagu päevik. Panin selle kõrvale, et hiljem Petroci käest järele küsida, aga võtsin siis uuesti kätte, et sinna midagi kirjutada. Ülesanne oli nii laiaulatuslik, et mälu võis mind alt vedada. Vaatasin põrandale ja püüdsin mitte tunnistada meeleheidet, mis mind haaras. Kuidas ta sai lasta asjadel nii hulluks minna? Tema uurimistöö oli põhjalik ja kirjutised suurepärased, aga ma lihtsalt ei mõistnud, kuidas need said olla loodud sellise segaduse keskel.

      Panin märkmiku kinni ja nautisin naha krobelisust. Nahk oli nõtke, mitte jäik nagu tavaliselt märkmike puhul. Lappasin kuldse servaga lehekülgi ja märkmik vajus lahti sellise lõigu kohalt.

      Ta seisis rajal nende julmade kaljude kohal. Lihtsalt vaatas. Tema kaunil näol olid kurbus ja igatsus.

      Lõin märkmiku plaksuga kinni. Mul tõusid kätel karvad püsti ja see kujutluspilt tegi mu kurvaks. Kellest ta rääkis?

      Petroc oli mulle mõistatus. Ta oli juba kaua lesk ega olnud uuesti abiellunud. See tundus tema välimust ja sarmi arvestades imelik. Kas ta oli Imogeni nii väga armastanud, et ei suutnud edasi liikuda?

      Sulgesin sülearvuti, tõusin ja vaatasin aknast suurepärast ilma. Poi, mis märkis Augusti kari, oli näha. Kuidas Petroc oligi öelnud?

      Seda ei saa leida, käies

      mööda merd ja maid.

      Kari, millel nimeks August,

      seda silmab vaid.

      See oli lühike mõistatus ja tundus poolik. Mida see kari silmab?

      „Kuidas teil edeneb?” Ma võpatasin, kui Petroc kabinetti astus.

      „Hea