Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

te ei pääse nii kergesti. Ma ei jää siia igavesti, pean oma jõu koondama, muidu valgub see laiali ja mitte midagi ei saa tehtud. Nii palju kui ma siiani aru saan, on teil vaja erinevaid asju. Kõigepealt tuleb üles märkida, mis teil üldse olemas on, ja siis on vaja plaani, kuidas seda loogiliselt korraldada.”

      „Kõlab suurepäraselt ja oleks vapustav algus, teeb asjad lihtsamaks neile, kes tulevad pärast mind.” Petroc kibrutas kulmu. „Aga nüüd, kui te mind vabandate, on mul üks kokkusaamine.”

      Avasin suu, et protestida, aga Petroc oli juba uksest väljas.

      Kuus

      Koerad jooksid kaugemal ja Petroc kõndis minu ees mööda kaljuservale viivat rada. Kui puude varjust välja jõudsime, puhus tuul meile vastu ja pilved liikusid kiiresti üle taeva, nii et kuigi päike paistis, oli ikkagi jahe. Petroc peatus ja ootas, et ma talle järele jõuaksin.

      „Petroc?” Hingasin sügavalt sisse, püüdes kopse õhuga täita. „Kui kaugele teie maad ulatuvad?”

      „Siit mitte palju kaugemale, aga mõisale kuulub ka hulk maad, mida te näete teisel pool jõge, lisaks väikesed lapikesed Põhja-Cornwallis.” Petroc raputas pead ja nõjatus vastu väravat. Tema ees langes maa merre ja all lahes pekslesid lained. „Mõisa suurus on praegu kaks kolmandikku sellest, mis oli siis, kui mina selle pärisin.”

      Mu silmad läksid pärani.

      „Kunagi kuulusid Trevillionidele Cornwallis hiiglaslikud alad, kaasa arvatud tinakaevandused. Nüüd on kehva majandamise, hasartmängude, maksude ja mõisa sissetulekutega võrreldes tohutute ülalpidamiskulude tõttu jäänud endisest järele vaid hale vari.” Kui Petroc need sõnad välja ütles, vajus ta lausa mu silme ees väiksemaks. Ta armastas seda paika väga, aga selle kooshoidmisega kaasnevad raskused rususid teda ilmselgelt. Petroci samm aeglustus, kui me edasi läksime ja viimaks neeme tippu jõudsime. „Dennis Head.”

      „Kes see Dennis oli? Mõni teie esivanem?”

      „Te peate mõned korni sõnad ära õppima.” Petroc naeratas. „Dinas, inglispäraselt Dennis, tähendab lossi või kindlust. Siin on rauaaegse kindluse varemed ja ühed ka kodusõja päevilt.”

      Koht oli kaitseks ideaalne, aga praegu polnud alles muud kui astelherne ja virgiinia männiga kattunud mullavallid. Sulgesin silmad ja püüdsin kuulda ja tunda minevikukajasid, aga minuni jõudis ainult kajakate kisa.

      Petroci mobiil helises ja ma mõtlesin, mis tunne oleks hoolitseda nii pika ajalooga koha eest. Suurtükid muruplatsil ja muistsed kohad sinu maal – see pidi ilmselt vahel päris rõhuv olema. Seegi oli juba piisavalt hull, et isa esiisade hulgas oli olnud Mayfloweriga saabunud varaseid asunikke.

      Elavalt telefoniga rääkides andis Petroc mulle märku, et ma talle järgneksin. Jalutasime aeglasel sammul tagasi, samal ajal kui Petroc püüdis lahendada mingit mõisaga seostuvat probleemi. Jahedas niiskes õhus võistlesid maja juurde viival teel bambusega gunnerad ja puusõnajalad. Jäin natukeseks roheliselaigulist valgust imetlema. Jõgi saatis meid, kui Petroc ja mina kõndisime otsekui salaorus. Vaikust häiris ainult vee nirin. Kivid olid samblased ja puude alumisi oksi ehtisid samblikud. Kõik tundus ajatu.

      „Petroc, need puusõnajalad.” Viipasin käega raja serva poole.

      Petroc peatus. „Jah, 1880. aastal toodi suur laevatäis lõuna diksooniat ja Trevillionid näppasid natuke ka endale.”

      „Näppasid?” Kergitasin kulmu.

      „No ei näpanud, omandasid. Nii Victoria kui ka Edwardi ajal võistlesid aedade omanikud mõlemal pool jõge metsikult omavahel.”

      „Taimeküttide kuldne aeg.”

      „Oli küll.” Petroc hakkas jälle edasi liikuma. „Suurem osa aiast, mida te praegu näete, on pärit sellest ajast.”

      „Te ütlete, et suurem osa.”

      „Jah. Keskaegsest aiast pole eriti midagi alles.”

      „Keskaegsest? Ma armastan seda ajajärku.” Olin teinud oma diplomitöö sel teemal. Siis ma Petroci kirjutised avastasingi. Kuidas ta sai selle kõrvale jätta? Aga võib-olla just see oli äratanud temas huvi uue ajajärgu vastu.

      „Jah, aga ärge liiga palju lootke. Mul pole kunagi olnud nii palju raha, et seda taastada. Alles pole muud kui mõni lohk maapinnas ja paar viljapuud hilisemast perioodist.”

      „Kas te pole mõelnud avada aeda külastajatele?”

      „Olen küll, aga esialgse paigutuse taastamine nõuab, et ma midagi maha müüksin, ja ma pole kindel, et meil siin kauges maanurgas,” Petroc vaikis korraks ja kummardus, et lembeliilialt tigu ära noppida, „hakkab käima nii palju külastajaid, et kulud tasa saada, rääkimata siis veel kasumist.”

      „Aga teisel pool jõge asuvad aiad näivad toime tulevat.”

      Petroc naeris. „Te olete mu märkmeid lugenud.”

      „Vahele jäin.” Märkasin veel üht tigu ja võtsin selle ära.

      „Nad on olnud edukad, aga nad tegid oma aedadesse labürindid ja seiklusalad. Võib-olla pole mul piisavalt kujutlusvõimet või pigem energiat, aga ma ei näe mingit võimalust, kuidas teha siinne aed ligitõmbavaks, muutmata põhjalikult selle olemust.” Petroc avas värava, mis viis muruväljakutele, ja jäi ootama, et ma siseneksin esimesena. Hakkasin minema mööda aiamüüri ääres oleva pika lillepeenra kõrval kulgevat rada ega suundunud otse maja poole. Pooleldi puhkenud lavendliõied kihasid hilispärastlõunases päikesepaistes mesilastest, õhk oli täis rooside lõhna. Aed oli imeline. Lembeliilia tihedalt nuppus pungad tõotasid hilissuviseid värve. Kas Pengarrock vajas muutust? Kas traditsioonilise aia ilust siis ei piisanud? Mul polnud siinsest turismist piisavalt teadmisi, et faktide põhjal otsustada, aga Petroc oli ilmselt seda mõtet kaalunud.

      Petroc oli öelnud, et tal pole energiat. Ta näis tugev, ei hakanud rannalt tagasi üles tulles hingeldamagi – erinevalt minust, kuigi olin temast kolmkümmend aastat noorem.

      „Kui kalliskivid üles leian, on mul nii raha kui ka tõmbenumber olemas.” Petroc hõõrus nimmekohta.

      Tõstsin pilgu taimedelt. „Te ei arva ometi tõsiselt, et need veel olemas on?”

      „On teada, et viimati kuulusid need leedi Clarissa Trevillionile, kes kadus 1846. aastal.” Petroc peatus, et umbrohtu välja kitkuda.

      „Kadus?”

      „Jah, ma ei leia mingeid andmeid tema asukoha ega surma kohta, aga on selge, et kalliskivid läksid kaduma samal ajal kui temagi.” Petroc vangutas pead. „Spekuleeriti, et ta võis olla Columbia-nimelisel jahil, mis läks kõigi pardal olnutega põhja, kui oli jooksnud Augusti karile.”

      „See mõistatus.” Püüdsin jõele vaadata, aga sellest aiaosast polnud jõge näha. „Minu meelest on see poolik.”

      „Olen nõus.”

      „Aga kas te siis ei raiska selle peale lihtsalt aega?”

      „Selles võib teil õigus olla.” Petroc ohkas. „Ma olen ikkagi veendunud, et kalliskivid on alles, aga isegi kui ma need praegu üles leiaksin, oleks Pengarrocki päästmiseks liiga hilja. See on omadega läbi. Umbes nii nagu mina.” Ta hakkas naerma.

      „Rumalus.” Vaatasin maja poole, ja kuigi ma nägin, et katust oli vaja siit ja sealt parandada, oli maja ise tugev. Pengarrock oli siin seisnud juba sadu aastaid ja pidi edasi seisma. Petroc oli kõigest kuuskümmend. Ma ei saanud aru, millest ta rääkis.

      „Ma kardan, et ei ole. Asjad peavad muutuma. Ei saa nii edasi minna nagu minevikus, isegi aed ei saa.”

      „Te võite kasutust kohandada. Nii võib see edasi kesta.”

      „Tõsi, aga Pengarrock võitleb ellujäämise eest. Aed on praegu ainult minu lõbu. See on nagu dinosaurus, viimane omasuguste hulgast ja valmis välja surema nagu minagi. Ma olen viimane Trevillion, kes on nõus end sellele pühendama. On aeg, et ma sellest lahti laseksin.”

      Kõik