Cornwalli armulugu. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Liz Fenwick

raph>

      Seda ei saa leida, käies

      mööda merd ja maid.

      Kari, millel nimeks August,

      seda silmab vaid.

      Üks

       Osterville, Cape Cod, Massachusetts

      Seisin täispikkuses peegli ees ega tundnud sealt vastu vaatavat naist ära.

      „Hinga välja,” käskis mu parim sõbranna Sophie. „Kui palju sa viimasest proovist saadik alla oled võtnud?”

      „Ma ei tea.” Kleit rippus mul seljas. „Kas me ei võiks seda millegagi täis toppida?”

      Sophie pistis käe oma kleidi põue ja tõmbas sealt välja kaks geelist vidinat. „Näe, võta need.”

      Ootasin, kuni ta mu kleidi selja tagant lahti nööpis. Ma polnud just suurem asi vaatepilt ja kindlasti mitte selline, nagu olin arvanud oma pulmapäeval välja nägevat.

      „Ma ei saa lihtsalt aru, miks sa selle kleidiga oled.”

      „Ära nüüd hakka. Ema tahtis seda kleiti.”

      Sophie pööritas silmi. „Juba hakkasin. See kleit oleks sobinud Rose’ile või isegi su emale. Aga sinu kleit pole see kohe sugugi.”

      Hingasin sügavalt ja toppisin täidised pihikusse. Mu rinnad kerkisid üles, kuid mitte just välja. Sophie nööpis mu uuesti kinni. Ma teadsin täpselt, mida ta sellest kleidist mõtleb. See oli liiga satsiline ja ma nägin välja nagu riidepuu, kuhu on riputatud beseekook.

      „Vabandust, et ma Rose’i nimetasin.”

      „Pole midagi.”

      Sophie kallistas mind korraks, me mõlemad püüdsime emotsioone alla suruda. Mu ripsmed olid selleks liiga tugevasti tušitatud, et nutma hakata.

      „Kas sa oled valmis?” Mu ema Jane astus ilma koputamata sisse. Ta uuris mind pealaest jalatallani. Hoidsin hinge kinni. „Sa oled…” Ema tuli minu juurde ja kohendas kleidikaelust mu polsterdatud büsti kohal. „Täiuslik.”

      „Aitäh.” Veel üks pilk peeglisse kinnitas, et ta ei räägi tõtt. Ema seisis minu kõrval ja vaatas meie peegelpilti. Olin õblukesest emast kõvasti pikem. Ema sirelivärvi kleit tõi tema heledad juuksed esile. Mul polnud emaga muud sarnast kui suu – mul olid tema täidlased huuled. Rose oli olnud ema koopia, aga mina olin kiitsakas ja tume.

      „Ma teadsin, et mul on kleidi koha pealt õigus. See on palju parem kui too, mida sina eelistasid.”

      Noogutasin. Nüüd polnud enam mõtet vaielda, selleks oli juba liiga hilja.

      Kirikut ümbritsevate kaskede lehed olid liikumatud. Näis, nagu oleks aeg peatunud, ometi kuulsin seest jutukõminat. Seisin lävel ja püüdsin hingata. Õhk tundus raske ja ähvardav. Uduvinest hoolimata oli temperatuur üle saja kraadi.1 Kuidas sai Cape Codil juuni alguses nii kuum olla?

      „Kõik korras?” küsis isa minu selja tagant välja ilmudes ja võttis mul küünarnukist kinni.

      Kibrutasin laupa, aga pöördusin siis ja naeratasin talle laialt.

      „Närvis?” Ta heitis pilgu käekellale. Nüüd juba õige varsti muusika muutub ja mina pean kohe alustama oma viimast kõndi vallalise naisena. Vaatasin kirikuuksest sisse ja mööda vahekäiku ettepoole. Kirik oli täis roosasid lilli – sadu liiliaid, kui täpne olla. Altarit polnud selle nadi värvi toonides lillesülemite alt nähagi. Ma polnud roosat värvi kunagi sallinud. Oleksin pidanud seda ütlema, aga ei öelnud.

      Altari kõrval seisis mu peigmees John: pikk, blond ja meeldiv, aga temagi polnud sellest värvist pääsenud. Tema vest sobis kokku lilleneidude kleitidega. Tüdrukukesed sagisid mu jalgade ümber, peos roosad lehkavad liiliad.

      Hoidsin pruudikimpu endast eemal. Liiliate lõhn on igal ajal väga pealetükkiv, aga kuumaga on see veel hullem, mitte nagu mõne muu lille lõhn. Vaatasin üles isale silma.

      „Mis sul mõttes on, Jude?”

      Kummardusin ettepoole ja toetasin pea korraks tema õla vastu. „Aed, mille Abu Dhabis rajasime.”

      „Seal oli niisama kuum.”

      „Jah, oli küll.” Abu Dhabi oli olnud eriline koht. Rose oli siis veel terve, kui me seal elasime, ema polnud nii pöörane ja aed oli ääretult kaunis. Meelde tuli plumeeriate ja cestrum nocturnum’ite aroom. „Mulle meeldis see aed väga.”

      „Mulle ka.” Isa kohendas vesti. Juba minu kleidiga oli kuumus kohutav, aga sabakuues oli see ilmselt lausa talumatu.

      „See oli esimene aed, mille me tegime algusest peale.”

      „Sellest on juba nii palju aega möödas.” Isa pani käe mu käsivarrele.

      „Peaaegu kakskümmend aastat.” Muusika vaikis. Tundsin, kuidas isa tugevamini mu käsivarrest haarab. Mul hakkas suu kuivama.

      „Valmis?” küsis isa.

      Noogutasin, aga nägin siis, et ema annab koorirõdule märku.

      „Valehäire.” Isa võttis taskuräti ja pühkis laupa. Roosinupp tema nööpaugus oli lonti vajunud. Puudutasin seda.

      „Me ei sobi selle kuumusega, ei mina ega see roosipung.” Ta pani taskuräti ära.

      „Ma siiski armastan roose.” Mulle tekkis klomp kurku.

      „Talle oleks see kõik meeldinud.” Isa lasi pilgul üle kiriku libiseda. „Ta on vaimus meiega.” Isa leidis mu käe ja pigistas seda. „Ema läheb vahekäiku mööda tagasi. Ma uurin välja, millest see viivitus.”

      Isa läks kiiresti ja juhatas ema tema kohale tagasi. Kirikusse oli surutud viissada inimest, kõik viimase peal üles löödud. Koos Johniga tundsime neist ehk pooli, ainult sadat oleks võinud nimetada sõpradeks. Vanemad olid kõvasti raha laiaks löönud ja minul polnud südant neid tagasi hoida. Lõppude lõpuks oli see nende ainus võimalus. Olin nüüd nende ainuke laps, nii oli see olnud juba kaheksateist aastat. Muud ma teha ei saanud. Rose’i pulmapäeva ei näe nad kunagi, nii et minu pulmad olid nende ainus võimalus korraldada suur pidu.

      Ema ja isa seisid, pead koos, esimese pingirea kõrval. Nende ümber kostis koguduse vaikne jutukõma. Kiriku lihtsad jooned olid kaunistuste all peidus. Ema tähelepanu pälvimiseks polnud ükski detail liiga väike.

      Sulgesin silmad ja mõtlesin, mis lahti on. Näppisin oma talismankäevõru. Kaameli küür oleks pidanud olema juba ära kulunud kõigi nende kordade pärast, mil ma olin seda hõõrunud ja soovinud, et Rose oleks ikka veel minuga. Ta oli minust seitse aastat vanem ja ma jumaldasin teda. Kui tema siin oleks, kui neeruhaigus poleks teda tapnud, poleks ma närvis ja ema ei sehkendaks niimoodi.

      Muusika muutus ja ma avasin silmad. Kus isa on? Kas me ei peaks juba altari poole kõndima? Kirikusse sisse vaadates nägin, et isa seab ema istuma. Ta surus ema meelekohale suudluse ja eemaldus.

      Kirikutrepi ette sõitis auto ja ma tundsin ära jämeda pahkluu, mis sealt nähtavale ilmus. Tormasin kohale, et vanatädi Agnes autost välja aidata. Ta utjas mind jalutuskepiga eemale, kui juht ümber auto talle appi tuli.

      „Tore, et ma hiljaks ei jäänud.” Vanatädi krabas juhilt teise kepi ja hakkas trepi poole astuma. Kõndisin tema kõrval, valmis teda toetama. Ta oli üheksakümne nelja aastane ja elas ikka veel omaette, kuigi kõik peale minu püüdsid teda vanadekodusse toppida.

      „Pole vaja niimoodi sagida, Jude.” Vanatädi vaatas minu poole. „Sain sinu laulatuseni hinge sees hoitud, nii et saan paganama hästi ise ka kirikusse mindud.”

      Mulle meeldis tema vahvus. Kuigi vanatädi nõudis, et läheb üksi, vaatasin ringi, et kohanäitajat leida. Ei olnud küll kombeks, et pruut ise külalisi istuma saadab, aga Agnes oli eriline, nii et võisin ema raevuga riskida ja seda siiski teha.

      Jõudsime kirikuukseni ja ta tõmbas paar korda hinge, uurides mind pealaest jalatallani. „Kenad kingad. Jube kleit. Ma oletan, et sinu ema valik. Ta on alati kõike oma tahtmise järgi teinud.”

      Hakkasin juba vastama, aga panin siis suu uuesti kinni.

      „Sa oled armas tüdruk, aga minu maitse jaoks liiga sõnakuulelik. Ma muudkui mõtlen, kus sinus see Warreni selgroog on.” Vanatädi

1

100° F võrdub 37,777 °C.