Norra mets. Haruki Murakami

ühiselamust,” vastas ühika ülem. „Mõnda aega ela seal toas üksinda.”

      Üritasin küsida, et mis asjaoludel see nii läks, aga ühika ülem ei vastanud. Oli sedasorti ennast täis inimene, kes tundis äraütlemata rõõmu, kui sai teistele midagi seletamata kõike üksinda majandada.

      Mõnda aega rippus toaseinal veel jäämäe pilt, aga lõpuks võtsin sellegi maha ja kleepisin Jim Morrisoni ning Miles Davise fotod asemele. Sellega muutus tuba veidi minulikumaks. Ostsin tööga teenitud raha eest väikese stereoplaadimängija. Kui saabus õhtu, kuulasin üksinda napsu võttes muusikat. Vahetevahel mõtlesin ka Rünnakrühmlase peale, aga kokkuvõttes oli üksinda elamine ikka üks meeldiv asi.

      Esmaspäeviti kella kümnest oli „Draamaajalugu II” raames loeng Euripidesest. See lõppes pool kaksteist. Pärast loengu lõppu läksin ülikoolist vaevalt kümne minuti kõnni kaugusel asuvasse väikesesse restorani ja sõin omletti ning salatit. See restoran oli rahvarikkaist tänavaist pisut eemal ja ka hinnad olid üliõpilastele suunatud sööklatest pisut kallimad, aga seal oli vaikne, võis end rahulikult tunda ning sai küllaltki head omletti. Restorani pidas kolm inimest: sõnaaher abielupaar ja poole kohaga ettekandja. Istusin aknaäärsesse lauda ja sõin, kui äkki tuli sisse neljaliikmeline grupp üliõpilasi. Kaks poissi ja kaks tüdrukut, kõigil korralikud riided seljas. Nad istusid sissekäigu lähedale lauda, silmitsesid menüüd, uurisid mõnda aega erinevaid võimalusi, kuni viimaks võttis üks neist tellimuse kokku ja andis selle ettekandjatüdrukule edasi.

      Mõne aja pärast panin tähele, et üks neist tüdrukutest vilksamisi minu poole kiikab. Ülilühikeste juustega tütarlaps, kes kandis tumedaid päikeseprille ja valgest puuvillast minikleiti. Et mul ta nägu tuttav ette ei tulnud, sõin samamoodi edasi, kuni ta mõne aja möödudes järsku püsti tõusis ja minu poole tuli. Toetas siis ühe käe laua serva peale ja kõnetas mind nimepidi.

      „Sa oled Watanabe-kun, eks ole?”

      Tõstsin pilgu ja vaatasin veel kord hoolega kõneleja nägu. Aga kui palju ma ka ei vaadanuks, tuttav ette ei tulnud. Ta oli äärmiselt silmatorkav tütarlaps, nii et kui ma temaga kuskil kohtunud oleksin, pidanuks see mulle kohe meenuma. Peale selle ei ole siin ülikoolis just palju neid inimesi, kes mu nime teaksid.

      „Kas tohib hetkeks siia istuda? Või tuleb siia keegi?”

      Noogutasin millelegi pihta saamata. „Ei tule siia kedagi. Palun väga.”

      Ta tõmbas kolinaga laua alt tooli, istus mu vastu, silmitses mind pikalt oma päikeseprillide tagant ja pööras siis pilgu minu taldrikusse.

      „Näeb hea välja.”

      „Ongi väga hea. Seeneomlett ja rohelise herne salat.”

      „Ahah,” ütles ta. „Järgmine kord võtan selle. Täna ma tellisin juba ühe teise asja.”

      „Mis sa tellisid?”

      „Makaronivormi.”

      „Ega makaronivorm ka paha pole,” ütlesin ma. „Aga kus kuradi kohas ma sinuga kohtunud olen? Mitte ei tule meelde.”

      „Euripides,” ütles tema lakooniliselt. „Elektra. „Ei ega siis jumalate kõrvad äraneetute sõnu kuulda ei võta!” Loeng just praegu lõppes ju.”

      Vaatasin pingsalt talle otsa. Ta võttis päikeseprillid eest. Ja siis tuli mulle lõpuks meelde. See oli üks esimese kursuse tudeng, keda olin näinud „Draamaajalugu II” loengus. Ainult et ta soeng oli nii kardinaalselt muutunud, et ma ei tundnud teda ära.

      „Aga suvevaheaja eel olid sul juuksed siiamaani, eks ole?” ütlesin ma, osutades umbes kümme sentimeetrit oma õlgadest allapoole.

      „Olid jah. Suvel tegin keemilised, aga need olid nii õudsed, et ajas hirmu nahka. Nii õudsed, et korra mõtlesin tõsimeeli isegi surma peale. Tõesti olid jubedad. Nägin välja nagu vees vedelev laip, millele on vesikasvud pähe kinni kasvanud. Aga siis ma mõtlesin, et kui asi on juba nii hull, et ma olen valmis surema, siis miks mitte ära lõigata, ja ajasingi end meeleheites kiilaks. Aga mõnusalt jahe on küll,” ütles ta ja tõmbas peopesaga üle oma nelja-viiesentimeetriste juuste. Ja naeratas mulle.

      „Aga ega see näeb täitsa hea välja,” ütlesin ma omletti mäludes. „Pööra pea korra kõrvale ka.”

      Tüdruk pööras pea kõrvale ja jäi viieks sekundiks sellesse asendisse paigale.

      „Jah, mina arvan, et väga hästi sobib. Sul on ilmselt väga ilus peakuju. Kõrvad paistavad ka ilusti välja ja…” ütlesin ma.

      „Eks ole? Mina arvan ka nii. Ajasin juuksed maha ja mõtlesin, et ega see ka paha pole. Aga mitte ükski meesterahvas nii ei ütle. Ütlevad ainult, et sa näed välja nagu algkoolipoiss või et sa oled nagu kontsentratsioonilaagrist välja pääsenud või midagi muud sellist. Ütle, miks meestele pikkade juustega naised nii meeldivad? See on juba nagu mingi fašism või nii! Väga nõme! Miks mehed arvavad, et pikajuukselised naised on kenad, lahke südamega ja naiselikud? Ma võin siinsamas kakssada viiskümmend pikajuukselist mõrda üles lugeda. Ausõna!”

      „Mulle meeldib praegu rohkem,” ütlesin mina. Ning vale see ei olnud. Niipalju kui mina mäletan, oli ta pikkade juustega üsna tavaline kenake tütarlaps. Aga see tüdruk, kes praegu minu vastas istus, õhkas kogu oma kehast värsket elujõudu nagu kevadel laia maailma valla päästetud noor loomake. Tema silmad olid nagu omaette olendid – rõõmsalt ringi vilkudes, naeratades, vihastades, üllatudes, tülgastudes. Kaua oli möödas ajast, mil ma nii elavat näoilmet nägin, nii et vaatasin mõnda aega lummatult talle otsa.

      „Tõsiselt mõtled või?”

      Noogutasin läbi salatisuutäie.

      Ta pani veel kord oma tumedad päikeseprillid ette ja silmitses nende tagant mu nägu.

      „Kuule, ega sa valetaja mees ju ei ole?”

      „Nojah, kui võimalik, siis ma tahaksin ikkagi ausameelne inimene olla,” vastasin ma.

      „Vau,” ütles ta.

      „Miks sa nii tumedaid päikeseprille kannad?” pärisin mina.

      „Kui juuksed järsku lühikeseks sai lõigatud, tekkis jube kaitsetu tunne. Just nagu oleks mind alasti inimeste hulka visatud, üldse ei tunne end hästi. Sellepärast kannangi.”

      „Mõistan,” vastasin mina. Ja sõin omletipära ära. Tema vaatas mu omletisöömist üksisilmi pealt, just nagu oleks see midagi väga huvitavat.

      „Kas sa sinna lauda tagasi ei pea minema või?” osutasin mina tema kolmele kaaslasele.

      „Ah mis. Kui toit tuleb, siis lähen. Ega seal midagi erilist ei ole. Aga ma vist segan su söömist siin?”

      „Mis siin ikka segada, ma juba lõpetasin,” ütlesin ma. Ja et tal ei näinud olevat tuju oma lauda tagasi minna, tellisin söögijärgse kohvi. Perenaine pani lauale alustassi ning asetas sellele koore ja suhkru.

      „Kuule, miks sa täna ei vastanud, kui puudujaid märgiti? Su nimi on ju Watanabe? Tōru Watanabe?”

      „On küll.”

      „No ja miks sa siis ei vastanud?”

      „Mul ei olnud täna erilist tuju vastata.”

      Ta võttis veel kord päikeseprillid eest, asetas need lauale ja vaatas mind sellise moega, nagu piidleks haruldast puurilooma. „„Mul ei olnud täna erilist tuju vastata”,” kordas ta mu sõnu. „Kuule, sa räägid juba nagu Humphrey Bogart. Cool ja tough.”

      „Ei tea. Ma olen täiesti tavaline inimene. Sihukesi on kõik kohad täis.”

      Perenaine tõi kohvi ja asetas selle mu ette lauale. Suhkrut ja koort panemata võtsin tasakesi lonksu.

      „No näed, suhkrut ja koort sa ka muidugi ei pane, eks ole?”

      „Mulle lihtsalt ei meeldi magusad asjad,” seletasin kannatlikult. „Mulle tundub, et sa ajad siin midagi sassi.”

      „Miks sa nii päevitunud