Norra mets. Haruki Murakami

palju. Rääkis lapsepõlvest, koolist, perekonnast. Kõik need olid pikad jutud, detailsed nagu miniatuurpildid. On see alles mälu, mõtlesin ma neid kuulates. Aga vähehaaval hakkas mind midagi tema jutustamisviisis häirima. Midagi oli nagu puudu. Selles oli midagi imelikku, midagi ebaloomulikku ja moonutatut. Eraldivõetuna olid kõik need jutud korralikud, sidusad ja loogilised, aga see, kuidas ta need jutud üksteise otsa lükkis, oli imelik. Lugu A kasvas üle jutuks B, mis oli algselt jutu A osa, ja jutt B muutus siis omakorda B osalooks C, ja nii muudkui edasi lõpmatuseni. Lõppu kui niisugust ei olnud. Algul ma ikka üritasin sobiva koha peal vastu noogutada, aga viimaks jätsin sellegi. Mina panin plaadi mängima, kui plaat otsa sai, tõstsin grammofoninõela üles ja panin järgmise plaadi peale. Kui kõik plaadid järjepanu kuulatud said, panin uuesti esimese. Plaate oli kokku vaid kuus, tsükli alguses oli „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band” ja lõpus Bill Evansi „Waltz for Debby”. Akna taga ladistas jätkuvalt vihma. Aeg möödus pikkamisi ning Naoko muudkui rääkis ja rääkis üksinda edasi.

      Naoko jutu ebaloomulikkus tuli nähtavasti sellest, et ta jutu sees teatud teemasid hoolega vältis. Muidugi oli Kizuki üks neist teemadest, aga mulle tundus, et neid asju, mida ta vältis, oli teisigi. Peites endasse neid asju, millest ta rääkida ei tahtnud, vatras ta lõputuseni täiesti ebaoluliste seikade peeneist üksikasjust. Kuid et see oli esimene kord, kus Naoko niimoodi ennastunustavalt jutustas, lasin tal aina rääkida.

      Aga kui kell näitas üksteist, muutusin ma ärevaks. Naoko oli juba rohkem kui neli tundi katkematult lobisenud. Muretsesin ka viimase kojusõidurongi ja komandanditunni pärast. Kasutasin võimalust ja lõikasin ta jutule vahele.

      „Ma peaksin vist liikuma hakkama. Viimane rong läheb,” ütlesin ma kella vaadates.

      Aga näis, nagu ei oleks mu sõnad Naoko kõrvu kostnud. Või kui kostsidki, siis näis, et ta ei saanud neist aru. Ta pani korraks küll suu kinni, jätkas siis aga taas juttu. Lõin käega, istusin uuesti maha ja tegin teisele veinipudelile põhja peale. Tundus, et kui nii, siis on parem lasta tal kõnelda, nii palju kui süda lustib. Otsustasin, et see, mis saab viimasest rongist, komandanditunnist ja millest iganes, jäägu saatuse hooleks.

      Kuid Naoko jutt ei kestnud kaua. Ühtäkki oli ta jutt juba otsas. Sõnaräbalad hõljusid vääneldes õhus. Kui täpsem olla, siis ei olnud ta jutt mitte lõppenud, vaid haihtus äkitselt kuhugi. Naoko katsus kuidagiviisi edasi rääkida, aga sellest ei tulnud enam midagi välja. Midagi oli rikutud. Võib-olla olin see rikkuja mina. Võib-olla jõudsid minu sõnad viimaks ta kõrvu, nende tähendus jõudis pikkamisi talle kohale ja hävitas selle energiataolise asja, mis teda rääkimas hoidis. Huuled kergelt avatud, vaatas Naoko mulle ähmasel pilgul otsa. Ta nägi välja nagu masin, mis on keset tööd välja lülitatud. Ta silmad olid nii hägused, just nagu oleks nende peal õhuke läbipaistmatu kile.

      „Ma ei tahtnud sind segada,” ütlesin ma. „Ainult et aeg on juba hiline ja peale selle…”

      Naoko silmist tulvasid pisarad, voolasid mööda ta põski alla ja tilkusid valju sopsuga plaadiümbrisele. Pärast esimesi pisaraid ei olnud pisaratetulval enam lõppu. Naoko toetus mõlema käega põrandale, naaldus ettepoole ja nuttis niiviisi, just nagu oleks oksendanud. See oli mul esimene kord kedagi nii meeleheitlikult nutmas näha. Sirutasin ettevaatlikult oma käe välja ja puudutasin ta õlga. Ta õlg värises ja rappus nutust. Ja siis haarasin ma ta peaaegu instinktiivselt enda embusse. Naoko värises ja nuttis hääletult mu käte vahel. Pisaratest ja kuumusest muutus mu särk kõigepealt niiskeks ja sai siis läbimärjaks. Kõik Naoko kümme sõrme hulkusid mu selga mööda edasi-tagasi just nagu sealt midagi otsides – midagi tähtsat, mis seal kunagi olnud oli. Toetasin vasaku käega Naoko keha ja paremaga silusin ta sirgeid pehmeid juukseid. Ootasin selles asendis kaua Naoko nutu lõppemist. Aga see ei lõppenud ega lõppenud.

      Tol öösel magasin ma Naokoga. Kas ma talitasin õigesti või ei, mina ei tea. Isegi nüüd, mil sellest on möödas ligi kakskümmend aastat, ei tea ma seda. Arvata võib, et ei saagi teadma. Aga tookord ei jäänud mul midagi muud üle. Tema oli endast väljas, segaduses, ja tahtis, et mina tema segadust vaigistaks. Kustutasin toas tule, riietasin Naoko õrnalt ja aeglaselt riidest lahti ning võtsin ka endalt riided seljast. Siis me embasime üksteist. Soojas vihmases öös ei tundnud me isegi alasti olles külma. Pimeduse varjus avastasime Naokoga sõnatult üksteise kehi. Suudlesin teda, mudisin õrnalt käega tema rindu. Naoko surus mu kõvaksläinud peenist oma pihku. Ta soe ja niiske tupp ihales mind.

      Ometi, kui ma temasse sisenesin, oli Naokol hirmus valus. Küsisin, kas tal on see esimene kord. Ta noogutas. Selle peale ei osanud mina järsku enam midagi arvata. Ma olin mõelnud, et tema ja Kizuki tegid kogu aeg ikka seda ka. Viisin oma peenise nii sügavale kui võimalik, jäin liikumatult paigale ning embasin teda mõnda aega. Kui Naoko rahunemise märke näitas, liigutasin end aeglaselt sees ja alles pika aja järel ejakuleerisin. Lõpetuseks klammerdus ta tugevalt mu ümber ja häälitses. See oli kõige kurvem orgasmihüüatus, mida ma oma elus kuulnud olen.

      Kui kõik oli lõppenud, üritasin Naokolt pärida, miks ta Kizukiga maganud ei olnud. Aga seda ei oleks ma pidanud tegema. Naoko võttis minu kehalt oma käed ära ja hakkas uuesti hääletult nutta tihkuma. Mina võtsin seinakapist madratsi välja, panin Naoko sellele magama ja tegin siis väljas ladistavat aprillivihma vaadates suitsu.

      Hommikuks oli vihm järele jäänud. Naoko magas, selg minu poole. Või võib-olla oli ta sõba silmale saamata kogu see aeg ärkvel olnud. Ükskõik, oli ta siis üleval või magas, igal juhul olid tema huultelt kadunud viimasedki sõnad ja tema keha oli kange, nagu oleks ta läbi jäätunud. Üritasin mitu korda juttu alustada, aga vastust ei tulnud, ning isegi ta keha ei liikunud karvavõrdki. Vaatasin pikka aega liikumatult ta alasti õlgu, aga lõin siis käega ja tõusin üles.

      Põrandal vedelesid plaadiümbrised, klaasid, veinipudelid, tuhatoosid ja mis kõik veel niisamuti, nagu nad eile sinna jäetud olid. Lauale oli jäänud pool lössis sünnipäevatorti. Näis, nagu oleks aeg järsku selle koha peal seisma jäänud. Korjasin põrandal vedeleva kraami kokku ja jõin kraanikausi juures kaks klaasi vett. Kirjutuslaual oli sõnaraamat ja prantsuse keele verbide tabel. Laua ette seinale oli kleebitud kalender. Ilma igasuguste piltide või fotodeta kalender, paljad numbrid. Kalender oli lubivalge. Ei olnud sinna ei kirjutatud ega ka mingeid märke tehtud.

      Korjasin põrandalt mahakukkunud riided kokku ja panin selga. Särgi rinnaesine oli veel külm ja niiske. Kui särgihõlma vastu nägu panin, oli tunda Naoko lõhna. Kirjutasin laua peal olevale märkmepaberile: kui Sa oled maha rahunenud, tahaksin Sinuga rahulikult juttu rääkida, palun helista mulle lähipäevil, palju õnne sünnipäevaks. Silmitsesin siis veel kord Naoko selga, väljusin toast ja sulgesin tasakesi ukse.

      Nädal läks mööda, aga telefonikõnet ei tulnud. Tema majas ei olnud süsteemi inimeste telefonile kutsumiseks, seepärast otsustasin pühapäeva hommikul ise Kokubunjisse kohale minna. Naokot ei olnud kodus, toauksele kinnitatud nimesilt oli ära võetud. Võrgud akende ees olid tihedalt suletud. Küsisin majahoidja käest, selgus, et Naoko oli kolme päeva eest ära kolinud. Aga vaat seda küll ei oska öelda, kuhu ta kolida võis, ütles majahoidja.

      Läksin tagasi ühikasse ja kirjutasin tema Kobe aadressil pika kirja. Kuhu Naoko ka kolinud poleks, saadetakse see kiri talle tõenäoliselt edasi.

      Kirjutasin ausalt sellest, mida ma tundsin. On veel palju asju, millest ma aru ei saa, ja ehkki ma kõigest väest mõista üritan, kulub selleks ilmselt veel natuke aega. Ja kuhu ma siis välja jõudnud olen, kui see aeg möödas on, ei oska ma vähimalgi määral ette aimata. Seepärast ei saa ma Sulle mingeid lubadusi anda, ega hakka ka ilusaid sõnu ritta seades Sult midagi nõudma. Esiteks juba seepärast, et me tunneme teineteist liiga vähe. Aga kui Sa mulle ainult aega annad, siis teen mina oma parima, ja küllap me siis teineteist paremini tundma õpime. Igal juhul soovin ma veel kord Sinuga kohtuda ja rahulikult juttu rääkida. Kizuki surmaga kaotasin ma ainsa inimese, kellega võisin oma tunnetest avameelselt rääkida. Küllap on see Sinuga samamoodi. Ma mõtlen, et küllap oli meil üksteist rohkem vaja, kui me ise arvasime. Ja selle tõttu keerutasime ehk liigagi palju ja vajusime teatud mõttes viltu. Ma mõtlen, et ma vist ei oleks pidanud niimoodi tegema. Aga mis ma muud oskasin teha? Ning sedasorti soojust ja lähedustunnet, mida ma Sinu