Norra mets. Haruki Murakami

jah,” tunnistasin mina ausalt üles.

      „Sa oled Kansaist pärit, nii et sulle peaks see maitsestus istuma.”

      „Kas sa ekstra minu pärast tegid maitse pehmemaks või?”

      „Looda sa! Igasuguseid asju võib ju teha, aga midagi nii tüütut ma ka ette võtma ei hakka. Me kasutame alati sedasorti maitsestust.”

      „Kas su ema või isa on siis Kansaist pärit?”

      „Mkmm, mu isa on kogu aeg siin kandis elanud ja mu ema on Fukushimast pärit. Meie sugulaste seast tuleb Kansai inimesi tikutulega taga otsida, ühtegi ei ole. Mu suguvõsa on kõik Tokyo ja Põhja-Kantō kandist pärit.”

      „Siis ma küll aru ei saa,” ütlesin ma. „Miks sa siis nii hästi traditsioonilist Kansai-stiilis toitu teha oskad? Õppisid kellegi juures või?”

      „Einoh, see on pikk jutt,” ütles tema omletisuutäite vahelt. „Vaata, minu ema oli selline inimene, kellele oli äärmiselt vastukarva kõik, mida mingil moel majapidamistöödeks nimetada võis. Süüa ta ka peaaegu ei teinud. No ja meie perekond tegeles müügitööga, eks ole, siis juhtus tihti peale, et oli kiire ja ajasime läbi poetänavalt ostetud toiduga või ostsime lihapoest valmis kotlette. Mulle oli see lapsest saati vastik. Kohe hirmus vastik. Näiteks tehti kolme päeva jagu karrit ja siis söödi iga päev seda. Siis ma otsustasingi ühel päeval – käisin siis üheksandas klassis – et teen ise korralikku süüa. Läksin siis Kinokuniya raamatupoodi Shinjukus, ostsin sealt kõige muljetavaldavama raamatu, tõin koju ja töötasin selle kaanest kaaneni hoolega läbi. Kuidas valida lõikelauda, kuidas teritada nuga, kuidas puhastada kala, kuidas kuivanud Atlandi pelamiidikalast puljongi jaoks laaste hööveldada, mida iganes. Juhtus nii, et selle raamatu autor oli ise Kansai inimene ja nii on ka minu toit kõik Kansai-pärane.”

      „Tähendab, et sa õppisid kõike seda ainult raamatust?” küsisin mina üllatunult.

      „Lisaks siis kogusin raha ja käisin peentes kaiseki restoranides söömas. Jätsin maitse meelde. Mul on tegelikult üsna hea vaist, ehkki loogilisest mõtlemisest jääb puudu.”

      1

      Jaapani keeles lisandub viisakas kõnepruugis isikunimedele alati sufiks, mis annab märku kõneleja ja antud isiku suhetest. „Kun” on sufiks, mis lisatakse kõnelejast nooremate meeste nimedele, eriti aga poisslaste nimedele. Laiemalt tuntud „san” on neutraalne sufiks, samuti kasutatakse seda enesega samal sotsiaalse hierarhia astmel seisvate inimeste puhul. Käesolevas romaanis veel ettetulev „chan” on sufiks, mida kasutatakse nooremate tütarlaste puhul, ja „sensei” on sufiks, mis liidetakse õpetajate, professorite vms, aga ka lihtsalt nende vanemate ja elukogenumate inimeste nimedele, kelle käest arvatakse midagi väärtuslikku õpitavat. Sufiksit ei lisata, kui kõneleja ja antud isik on väga lähedastes suhetes. Isiku- ja kohanimede translitereerimisel on vokaali pikkuse märkimiseks kasutatud diakriitilisi märke, välja arvatud selliste eesti keeles enam levinud nimede puhul nagu Kyoto, Tokyo, Osaka, Kobe. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

      2

      Jaapani hümni esimesed sõnad. „Sinu valitsus / kestku tuhat / kaheksa tuhat põlve / kuni kivikildudest / saab kalju / ja samblaga kattub.”

      3

      Tatami = traditsiooniline Jaapani pindalaühik, suurusega u 180 × 90 cm. Nimetus tuleneb õlgedest matist, mis on traditsioonilistes Jaapani majades põrandakattematerjal. Tatamimati suurus Kyotos ja Tokyo regioonis on pisut erinev, kuid kuuetatamine tuba on umbes 10 ruutmeetrit suur.

      4

      „midori” – jaapani keeles „roheline”. Vanema õe nimi „Momoko” tähendab sõna-sõnalt „virsikutüdruk”. „Momoiro” tähendab jaapani keeles „virsikukarva” ehk „roosa”.

      5

      Jaapani riigiasutustesse töölesaamiseks peab sooritama sisseastumiseksami.