Norra mets. Haruki Murakami

elab, siis muud ei olegi kui üks naistega ringiaelemine, ja seadis tingimuseks, et Nagasawa peab neli aastat ühikas elama. Kuid Nagasawale oli see kõik nagu hane selga vesi ja ta elas ühika reegleid suurt millekski pidamata, nagu süda kutsus. Kui tuju tuli, võttis linnaloa ja läks naistejahile või siis kallima juurde ööbima.

      Linnaloa saamine oli muidu üsna tülikas ettevõtmine, aga tema puhul oli tegemist praktiliselt vabakäiguloaga ja vähemalt siis, kui tema küsima läks, oli ka minu omaga samamoodi.

      Nagasawal oli ka korralik tüdruksõber, kellega ta ülikooli astumisest saadik käinud oli. Üks Hatsumi-nimeline, Nagasawaga üheealine äärmiselt kena olemisega naisterahvas (olin temaga mõned korrad kohtunud). Ta ei olnud iludus, kes kõigi pilku püüaks, vaid pigem keskpärase välimusega, nii et algul võis mõelda, et miks küll Nagasawa-sugune mees sellise naisega… aga kui temaga natuke juttu rääkida, siis ei olnud võimalik temasse mitte hästi suhtuda. Sedasorti naine oli ta. Tasase loomuga, intellektuaalne, huumorisoonega, hoolitsev, alati maitsekalt ja hästi riides. Mulle meeldis ta väga ja ma mõtlesin, et kui mul selline kallim oleks, siis mina küll mingite suvaliste naistega ei magaks. Mina meeldisin talle samuti ja ta kutsus mind väga innukalt, et las ma tutvustan sind mõnele oma klubi nooremale tüdrukule ja lähme kõik neljakesi koos kohtama, aga mina ei tahtnud mineviku äpardusi korrata, ütlesin mõne sobiva vabanduse ja põiklesin kõrvale. Naistekolledž, kus Hatsumi käis, oli kuulus selle poolest, et seal käivad suurte rikkurite tütred, ning selliste tüdrukutega poleks mu jutt kindlasti klappinud.

      Hatsumi teadis enam või vähem, et Nagasawa alatasa teiste naistega ringi tõmbab, aga ei olnud talle selle eest kordagi ühtegi märkust teinud. Hatsumi armastas teda tõsiselt, aga see ei avaldanud Nagasawale mingit mõju.

      „Mina pole sellist naist ära teeninud,” ütles Nagasawa. Täpselt nii, mõtlesin minagi.

      Talvel leidsin endale tööotsa ühes pisikeses plaadipoes Shinjukus. Palk ei olnud kes teab mis hea, aga töö oli lõbus ja mulle sobis see, et kolm öövahetust nädalas oli neile küllalt. Plaate sai ka odavalt osta. Jõulude ajal ostsin Henry Mancini plaadi Naoko ühe lemmiklooga „Dear Heart” ja kinkisin selle talle. Pakkisin selle ise ära ja sättisin punase lehvi peale. Naoko kinkis mulle omakootud villased sõrmkindad. Suur sõrm oli ehk pisut liiga lühikene, aga soojad nad tõesti olid.

      „Anna andeks. Ma olen väga saamatu,” ütles Naoko häbelikult ja punastas.

      „Ei ole midagi. Vaata, läheb kätte küll,” tõmbasin mina demonstratiivselt kindad kätte.

      „Aga nüüd saab käsi mantli taskusse pistmata ka läbi, eks ole?” ütles Naoko.

      Naoko tol talvel aastavahetuseks Kobe vanematekoju ei läinud. Mina olin ka vana aasta viimaste päevadeni tööl, nii et jäin kuidagi iseenesest Tokyosse. Isegi kui ma oleks Kobesse läinud, poleks seal midagi eriti huvitavat ees oodanud ja polnud ka kedagi, keda ma väga kohata oleksin tahtnud. Uusaasta esimestel päevadel oli ühika söökla suletud ning ma käisin Naoko juures söömas. Küpsetasime kahekesi riisikooke, keetsime lihtsa uusaastasupi ning sõime seda.

      1969. aasta jaanuarist veebruarini juhtus paljugi.

      Jaanuari lõpus jäi Rünnakrühmlane ligi 40-kraadise palavikuga voodisse. Selle tõttu pidin kohtingu Naokoga ära jätma. Olin saanud läbi häda kaks priipääset ühele kontserdile ja kutsusin Naoko endaga välja. Orkester pidi mängima Brahmsi neljandat sümfooniat, mis Naokole kangesti meeldis, ning Naoko oli üsna õhinas. Aga Rünnakrühmlane rähkles voodis ja näis nii hirmsasti kannatavat, et vaat sureb kohe sealsamas ära, nii et ei saanud teda sinnapaika jätta ja välja minna. Ei olnud ühtegi nii veidrate kalduvustega inimest ka leida, kes oleks tahtnud minu asemel teda põetama tulla. Ostsin jääd, panin mitu kilekotti üksteise sisse ja tegin jäämähise, pühkisin külma käterätiga higi, kraadisin kord tunnis ta palavikku ja vahetasin isegi ta särke. Palavik ei kestnud ühte päevagi mitte. Teise päeva hommikul tõusis Rünnakrühmlane järsku üles ja kukkus hommikvõimlemist tegema, just nagu poleks midagi juhtunudki. Kraadisime, kehatemperatuur oli 36,2. Inimeseks teda küll pidada ei saanud.

      „Imelik küll, siiani ei ole mul veel kordagi palavikku olnud,” ütles Rünnakrühmlane niisugusel toonil, nagu oleks see kõik minu süü olnud.

      „Aga näe, nüüd oli,” vihastasin ma ja näitasin talle kahte piletit, mis tema palaviku pärast raisku läksid.

      „Hea vähemalt, et need olid kõigest priipääsmed,” ütles Rünnakrühmlane. Mõtlesin, et võtaks raisa raadio ja lennutaks aknast alla, aga pea hakkas valutama ja ma pugesin tagasi voodisse magama.

      Veebruaris sadas mitu korda lund.

      Veebruari lõpupoole läksin tühja asja pärast ühe ühikas samal korrusel elava vanema üliõpilasega riidu ja lõin teda. Too lendas peaga vastu betoonseina. Õnneks mingit suuremat häda tal ei olnud ja Nagasawa silus ka asju, aga mind kutsuti siiski ühika ülema juurde vaibale, tehti märkus ning pärast seda muutus ühikaelu mõnevõrra ebamugavaks.

      Nii lõppeski õppeaasta ja saabus kevad. Minul jäi üsna mitu ainepunkti saamata. Hinded olid kesised. Enamus olid C-d võid D-d, sekka mõni üksik B. Naoko ei lasknud ühtegi ainepunkti kaotsi ja pääses ilusti teisele kursusele. Üks aastaring oli täis.

      Aprilli keskpaigas sai Naoko kahekümneaastaseks. Mina olen novembris sündinud, nii et Naoko oli must seitsme kuu jagu vanem. See, et Naoko kahekümneseks saab, tundus kuidagi imelik. Tundus, et nii minu kui Naoko arvates oleks õigem olnud veel kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda eluaasta vahet edasi-tagasi sõeluda. Peale üheksatteist tuleb kaheksateist, vaat sellest saaks ma aru. Aga Naoko sai hoopis kakskümmend. Ja sügisel saan mina kakskümmend. Ainult surnud on igavesti seitseteist aastat vanad.

      Naoko sünnipäeval sadas vihma. Kui kool läbi sai, ostsin kooli lähedalt tordi, istusin rongi ja läksin tema korterisse. Mina oli see, kes esimesena välja pakkus, et kui juba kahekümneseks saad, siis peaks ikka kuidagi tähistama ka. Mulle tundus lihtsalt, et kui mina oleksin enne kahekümneseks saanud, oleks ma midagi sellist soovinud. Ihuüksinda oma kahekümnendat sünnipäeva veeta on kindlasti masendav. Rong oli täis ja loksus ka kõvasti. Selle tõttu oli Naoko juurde jõudmise ajaks tort juba laiali lagunenud nagu Rooma Kolosseumi varemed. Aga sellegipoolest panime kakskümmend valmis varutud pisikest küünalt tordi sisse püsti, läitsime tikuga põlema, tõmbasime kardinad ette, kustutasime tule ära ja nii tekkis isegi sünnipäevatunne. Naoko korkis veini lahti. Jõime veini, sõime natuke torti ja valmistasime lihtsa eine.

      „Kuidagi loll tunne on kahekümneseks saada,” ütles Naoko. „Ma ei ole üldse valmis kahekümneseks saama. Imelik tunne. Nagu oleks keegi selja tagant vägisi tõuganud.”

      „Mul on veel seitse kuud aega tasapisi ette valmistuda,” naersin ma.

      „Küll on hea veel üheksateist olla!” ütles Naoko kerge kadedusevarjuga hääles.

      Söögiajal rääkisin mina sellest, kuidas Rünnakrühmlane uue kampsuni ostis. Siiani oli tal ainult üks kampsun (tumesinine keskkooli vormikampsun) ja nüüd viimaks ometi sai neid kaks. Uus kampsun oli sissekootud hirvemustriga punase- ja mustavärviline armas kampsun ja ehkki kampsun iseenesest oli kena, hakkasid kõik tahes-tahtmata itsitama, kui nad Rünnakrühmlast selles ringi kõndimas nägid. Miks kõik niimoodi naerma purskavad, jäi talle endale täiesti mõistetamatuks.

      „Kuule, Watanabe-kun, kas minu juures on midagi imelikku või?” küsis ta sööklas minu kõrvale istudes. „Kas mul on mingi puru näos või?”

      „Ei ole sul midagi näos, ja midagi imelikku pole ka,” ütlesin mina teist nägu tehes. „Aga kampsun on sul viimase peal.”

      „Aitäh,” naeratas Rünnakrühmlane äraütlemata rõõmsalt.

      Kui ma seda juttu Naokole rääkisin, oli tal väga lõbus. „Tahaks väga temaga kunagi kohtuda. Ühest korrast piisaks.”

      „See ei lähe mitte. Sa hakkad kindlasti naerma,” ütlesin ma.

      „Kas sa tõesti arvad, et hakkan?”

      „Võin kihla vedada. Isegi mul, kes ma temaga