Norra mets. Haruki Murakami

Mõtlesin, et helistaks sinna restorani, aga ma ei mäletanud restorani nimegi, sinu kodunumbrit ma ka ei teadnud. Ootasid kaua?”

      „Ei ole midagi. Ma olen inimene, kellel on palju ülearust aega.”

      „Kohe nii palju aega on üle või?”

      „Kohe nii palju on üle, et kui võimalik oleks, siis annaks osa oma ajast sulle ja laseks sul selle aja magada.”

      Midori naeratas käsipõsakil ja vaatas mulle otsa. „Sa oled lahke inimene.”

      „Ah mis lahke või midagi, lihtsalt vaba aega on palju,” ütlesin ma. „Aga tead, ma helistasin tollel päeval sulle koju ja mulle öeldi, et sa läksid haiglasse. Juhtus midagi või?”

      „Koju?” ütles ta kergelt kulmu kortsutades. „Aga kust sa mu kodust numbrit tead?”

      „Üliõpilasosakonnast muidugi. Igaüks saab sealt järele vaadata, kui tahab.”

      Ta noogutas paar-kolm korda ilmel, et ah siis nii, ja näppis jälle oma käevõru. „Nojah, mul ei tulnud seda pähegi. Sinu telefoninumbrit oleks ka saanud niimoodi järele vaadata. Aga seda haigla asja ma seletaks mõni teine kord. Pole praegu erilist tuju sellest rääkida. Anna andeks.”

      „Ei ole hullu. Tundub, et küsisin liiga palju.”

      „Mkmm, mitte seda. Ma olen lihtsalt praegu natuke väsinud. Väsinud nagu vihma käes ligunenud ahvipärdik.”

      „Äkki oleks targem praegu koju minna ja natuke magada,” ütlesin ma.

      „Ma ei taha veel magada. Jalutame natuke,” ütles Midori.

      Ta viis mind oma vana keskkooli juurde, mis asus Yotsuya rongipeatusest väikese jalutuskäigu kaugusel.

      Yotsuya raudteejaamast möödudes tulid mulle järsku meelde minu ja Naoko sihitud jalgsirännakud. Kui nii võtta, siis sai kõik just siin alguse. Mõtlesin järsku, et kui ma tol maikuu pühapäeval juhuslikult Naokoga Chūō liini rongis kohtunud ei oleks, küllap oleks mu elugi praegu hoopis teistsugune. Ja siis mõtlesin kohe, et ei, kui ma ka tookord Naokoga kohtunud ei oleks, küllap oleks lõppkokkuvõttes ikkagi kõik samamoodi läinud. Küllap me kohtusime tookord, sest me olime määratud kohtuma, ja kui me siis kohtunud ei oleks, oleks me kusagil mõnel muul hetkel ikkagi kokku saanud. Mulle tundus nii, ehkki tõendit selle kohta muidugi ei olnud.

      Istusime Midori Kobayashiga kahekesi pargipingile ja silmitsesime koolimaja, kus ta käinud oli. Koolimaja oli mähkunud luuderohuväätidesse, rinnatisel oli paar tuvi oma tiibu puhkamas. Võluv vana maja oli. Õue peal kasvas suur tammepuu, mille varjust kerkis lindina taevasse valget suitsu. Suvelõpune päikesevalgus pani suitsupilve veelgi tihedamana paistma.

      „Watanabe-kun, kas tead, mis suits see on?” küsis Midori äkki.

      Vastasin, et ei ole õrna aimugi.

      „See on hügieenisidemete toss.”

      „Ahsoo.” Rohkem ei osanud ma midagi ütelda.

      „Hügieenisidemed, tampoonid ja muu taoline kraam,” ütles Midori ja naeratas. „See on tüdrukutekool, eks ole, ja kõik viskavad need asjad vetsu prügikasti. No ja kojamees käib siis ringi, korjab need kokku ja põletab vastavas ahjus ära. See toss ongi.”

      „Kui nii mõtlema hakata, siis on ikka vinge küll,” ütlesin ma.

      „Just. Ma mõtlesin ka nii, kui klassiaknast seda suitsu vaatasin. Et vinge. Meie koolis oli progümnaasiumi ja gümnaasiumi peale kokku üks tuhatkond tüdrukut. No eks neid olnud ka, kel päevad veel hakanud ei olnud, nii et tuleb üheksasada inimest, eks ole. Kui arvestada, et ühel viiendikul sellest on päevad, teeb see umbes sada kaheksakümmend inimest. Tähendab, ühes päevas visatakse prügikasti saja kaheksakümne inimese jagu hügieenisidemeid.”

      „Rehkenduse detaile ma küll kommenteerida ei oska, aga eks ta vist nii ole.”

      „Päris kenake hulk on see. Saja kaheksakümne inimese jagu. Ei tea, mis tunne võib küll olla neid kokku koguda ja ära põletada?”

      „Ei oska aimatagi,” ütlesin ma. Kuidas ma võiksingi midagi niisugust teada? Silmitsesime mõnda aega koos seda valget suitsu.

      „Tegelikult ma ei tahtnudki sinna kooli minna,” ütles Midori ja vangutas tasakesi pead. „Mina tahtsin minna mõnda täiesti tavalisse riigikooli. Sellisesse täiesti tavalisse riigikooli, kus käivad täiesti tavalised inimesed. Ja tahtsin seal muretult ja rõõmsalt oma teismeiga mööda saata. Aga minu vanemate edevuse tõttu pandi mind sinna kooli. Juhtub ju vahel nii, kui algkooli ajal hinded head on? Õpetaja ütleb, et selliste hinnetega saab ju sinna kooli sisse, no ja siis pannaksegi sind sinna. Kuus aastat käisin, aga karvavõrdki ei hakanud meeldima. Käisin koolis ja ise muudkui mõtlesin, et saaks siit ainult minema, saaks kas või ühe päeva võrra varem siit minema. Tead, mul ei olnud mitte ühtegi puudumist ega hilinemist, nii et mulle anti isegi kiituskiri. Ehkki ma nii väga vihkasin seda kooli. Saad aru?”

      „Ei saa,” ütlesin mina.

      „Kool oli mulle surmani vastik. Sellepärast ma ei puudunudki kordagi. Mõtlesin, et alla ma ka ei anna. Et kui korra alla vannun, siis olen omadega läbi. Kartsin, et kui ma korra alla vannun, siis jäängi niimoodi seanahka vedama. Isegi 39-kraadise palavikuga vedasin end kooli. Õpetaja ütles küll, et oioioi, Kobayashi, ega sul paha olla ei ole, aga mina valetasin, et kõik on korras, ja kannatasin edasi. No ja siis saingi kiituskirja ja prantsuse keele sõnaraamatu selle eest, et mul puudumisi ja hilinemisi ei olnud. Ja sellepärast võtsin nüüd ülikoolis saksa keelt. Mingit tänutunnet kooli vastu ma endale ka juba peale suruda ei lase. See pole üldse mingi nali.”

      „Mida sa kooli juures vihkasid?”

      „Kas sulle meeldis koolis või?”

      „Ei meeldinud, aga ega mul midagi selle vastu ka polnud. Ma käisin täiesti tavalises riigikoolis, nii et ei põdenud eriti.”

      „Nojah, too kool,” ütles Midori väikse sõrmega silmanurka krõhvitsedes. „Too kool oli eliidivõsukeste kogunemiskoht. Selliseid hea kasvatuse ja heade hinnetega tüdrukukesi oli tuhat tükki koos. Kõik rikkurite tütred. Kui selline ei ole, siis on läbi. Õppemaks on kõrge, annetusi tehakse ka kogu aeg. Kui ekskursioonile minnakse, siis pannakse Kyoto kõige peenem jaapani stiilis võõrastemaja kinni, süüakse lakitud kandikutelt kaiseki toitu, aastas korra käiakse Ōkura hotellis lauakombeid õppimas, ühesõnaga, peen värk. Kas tead, et minu õppeaastal kooli astunud saja kuuekümnest õpilasest olin ainult mina pärit Toyoshima linnaosast. Ma ükskord vaatasin kogu üliõpilasnimestiku läbi. Et kus nad küll kõik elavad. Vägev oli. Chiyodaku keskosas, Minato-ku Motoasabu, Ōta-ku Denenchōfu, Setagaya Seijō – kõik puha rikkurite linnaosad. Ainult üks tüdruk oli Chibast Kashiwa linnast, ma üritasin siis sellega sõprust sobitada. Tore tüdruk oli. Ta kutsus mind kord külla, ütles, et palun vabandust, et sa nii kaugele tulema pead, mina jälle vastu, et ei ole midagi. Läksin siis. See oli vapustav. Juba valdustele ringi peale tegemine võttis viisteist minutit, kas tead. Jube suur aed oli, kaks sõiduauto suurust koera järavad mõnuga loomaliha. Sellest hoolimata tundis see tüdruk klassis alaväärsuskompleksi, et ta Chibas elas. Ennast toodi Mercedesega kooli, kui juhtus, et ta kippus hiljaks jääma. Autot juhtis autojuht, kes oleks nagu „Green Hornetist” välja astunud – müts peas ja valged kindad käes. Ja ikkagi häbenes too tüdruk ennast.”

      „Uskumatu! On see võimalik?”

      „Täiesti.”

      Vangutasin pead.

      „Isegi terve kooli pealt ei olnud peale minu kedagi teist leida, kes Toyoshima linnaosa Kitaōtsukas elanud oleks. Peale selle oli mu vanemate ametinimeks kirjutatud „raamatupoe juhataja”. Tänu sellele muidugi pidasid kõik mind mingiks eriliseks harulduseks. Et küll on tore, kui saab lugeda, mis raamatut aga iganes soovid, millal iganes aga tahad. Tõsijutt. Ilma naljata. Kõik kujutasid ette mingit Kinokuniya-taolist gigantset raamatupoodi. Sellised inimesed ei oskagi muud sorti raamatupoodi endale ette kujutada. Aga tegelikkus oli hoopis midagi muud. Kobayashi raamatupood. See õnnetu Kobayashi raamatupood. Kui uks kolinal lahti tõmmata, avaneb vaade ajakirjade reale. Kõige