Norra mets. Haruki Murakami

soojust. Mulle sigines kuidagi süüdlaslik tunne, et mina olen mina.

      Talve edenedes muutusid ta silmad veelgi läbipaistvamateks kui enne. See oli läbipaistvus, mis ei viinud kuhugi. Vahel juhtus, et Naoko vaatas ilma mingi erilise põhjuseta, just nagu midagi taga otsides, mulle pikalt silma, ning neil hetkil valdas mind veider tunne, selline üksildane ja väljakannatamatu.

      Hakkasin arvama, et võib-olla tahab ta mulle midagi ütelda. Aga et ta ei oska seda hästi sõnadesse panna. Ei, pigem ei suuda ta seda juba enne sõnadeks saamist iseenese sees haarata. Just sellepärast ei ütle ta midagi. Ja näpib vahetpidamata oma juukseklõpsu, pühib taskurätikuga suud, vaatab mingi erilise tagamõtteta mulle pikalt silma. Juhtus ka vahel, et mul tekkis tahtmine teda oma embusse haarata kui võimalik, kuid lõin alati kõhklema ja lõpuks jätsin asja katki. Mulle tundus, et Naoko võib nõndaviisi haiget saada. Nii me kõndisimegi endistviisi mööda Tokyo linna edasi ning Naoko ajas endistviisi tühjuses sõnu taga.

      Ühikakaaslased tögasid mind ühtelugu, kui Naoko helistas või kui ma pühapäeva hommikuti välja läksin. Kõik arvasid, et mulle on pruut siginenud. Eks ta loomulik oli, kui nii võtta. Et selgitada ei saanud ja polnud ka vajadust, jätsin selle nii, nagu oli. Kui ma õhtul tagasi tulin, küsis keegi ilmtingimata mõne nilbe küsimuse, nagu et mis poosis te täna panite või et kuidas see täna oli või et mis värvi aluspesu oli, ja eks mina siis vastasin, nagu juhtus.

      Sedaviisi täitus mul üheksateistkümnes eluaasta. Päike tõusis, päike loojus, lipp tõusis, lipp langes. Ja kui tuli pühapäev, läksin oma surnud sõbra pruudiga kohtama. Mul ei olnud õrnematki aimu, mida ma õieti sel hetkel tegin ja mida edasi teha. Loengutes lugesime Claudeli, Racine’i, Eisensteini, kuid ükski neist raamatutest ei läinud mulle hinge. Ülikoolis ei saanud ma kellegagi sõbraks ja ühikasuhtlus oli ka üsna pealiskaudne. Kuna ma kogu aeg üksinda raamatuid lugesin, näisid ühikakaaslased arvavat, et ma tahan kirjanikuks saada, aga minul küll erilist kirjanikuks saamise soovi ei olnud. Mul ei olnud soovi eriti kellekski saada.

      Üritasin oma taolistest tunnetest mõned korrad Naokoga rääkida. Mulle tundus, et tema ehk suudaks minu mõtteid mingil määral õigesti mõista. Kuid ma ei suutnud selle väljendamiseks sõnu leida. Imelik lugu, mõtlesin ma. Just nagu oleks tema sõnadeotsimise haigus minulegi külge hakanud.

      Kui saabus laupäeva õhtu, istusin fuajees, kus telefon oli, ja ootasin Naoko kõnet. Laupäeva õhtuti läks enamik inimesi välja lõbutsema, nii et tavalisest tühjemas fuajees oli vaikne. Üritasin ses vaikuses vilkuvat-hõljuvat valguskübet silmitsedes oma südames selgusele jõuda. Mida ma õieti tahan? Ja mida teised õieti minust tahavad? Aga mingit vastuse moodi vastust ma ei leidnud. Proovisin vahel selle õhus heljuva valguskübeme poole oma käsi välja sirutada, aga mu sõrmed ei puutunud midagi.

*

      Lugesin palju, aga ma ei olnud seda tüüpi lugeja, kes loeb suurel hulgal raamatuid; mina armastasin meeldima hakanud raamatuid mitu korda üle lugeda. Tollal meeldisid mulle autorid nagu Truman Capote, John Updike, Scott Fitzgerald ja Raymond Chandler, aga ei mu kursusel ega ka ühikas ei paistnud olevat ühtki teist inimest, kellele sellised raamatud meeldinud oleksid. Nemad lugesid Kazumi Takahashit, Kenzaburo Oed ja Yukio Mishimat. Ka moodsaid prantsuse autoreid tuli palju ette. Üsna loomulikult ei olnud meil siis ka ühist jututeemat ja nii lugesin ma omaette vaikselt raamatuid edasi. Ja siis, raamatuid kordi ja kordi üle lugedes, sulgesin vahel silmad ja tõmbasin endale raamatulõhna kopsudesse. Paljalt raamatulõhna nuusutamisest ja lehekülgede puudutamisest muutusin ma juba õnnelikuks.

      Kaheksateistaastase minu jaoks oli ülim lugemisvara John Updike’i „Kentaur”, aga mitmekordse läbilugemise jooksul kaotas see vähehaaval oma algse sära ning kaotas oma esikoha Francis Scott Fitzgeraldi „Suurele Gatsbyle”. Peale seda oli „Suur Gatsby” minu jaoks pikalt maailma parim romaan. Mul oli kombeks vahel, kui mul tuju tuli, võtta raamaturiiulist „Suur Gatsby”, avada see suvalisest kohast ja lugeda sealt mõnda aega. Mitte kordagi ei tulnud mul pettuda. Kas pole see vapustav, mõtlesin ma. Ja tahtsin sellest vapustavusest teistelegi teada anda. Aga minu tutvuskonnas ei olnud kedagi, kes oleks „Suurt Gatsbyt” lugenud, ei olnud isegi kedagi, kellest võis arvata, et neile seda soovitada võiks. 1968. aastal ei olnud Francis Scott Fitzgeraldi lugemine just tagurlik, aga ei olnud igal juhul ka soovitatav tegevus.

      Tollal minu ümber olevatest inimestest oli vaid üks „Suurt Gatsbyt” lugenud ning selle tõttu me ka sõbrunesime. Selleks inimeseks oli Nagasawa-nimeline Tokyo Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Minust oli ta kaks kursust eespool. Elasime ühes ühikas ning nägupidi me üksteist tundsime – selline oli meie suhe. Kuni juhtus, et kui ma ühel päeval sööklas päikeselaigus peesitades „Suurt Gatsbyt” lugesin, istus tema minu kõrvale ja päris, mis ma loen. Vastasin, et „Suurt Gatsbyt”. Kas on huvitav, küsis tema. Otsast lõpuni läbi loen seda raamatut kolmandat korda, aga mida rohkem üle lugeda, seda rohkem huvitavana tunduvaid lõike ette tuleb, vastasin mina.

      „Mees, kes „Suurt Gatsbyt” kolm korda loeb, võiks minuga heaks sõbraks saada,” ütles ta justkui enese veenmiseks. Ja me saime sõpradeks. See juhtus oktoobrikuus.

      Mida enam ma seda Nagasawa-nimelist inimest tundma õppisin, seda veidram ta tundus. Olen oma elus kohtunud, tutvunud ja põgusalt trehvanud paljude veidrate inimestega, aga nii veidrat inimest kui tema ei ole ma veel näinud. Ta oli sellist sorti lugeja, kelleni minusugune kaugeltki ei küündinud, aga ta ei võtnud põhimõtteliselt kätte ühtegi teost, mille autori surmast ei olnud möödas kolmekümmend aastat. Ta ütles, et need on ainukesed raamatud, mida ta usaldab.

      „Mitte et ma ei usaldaks nüüdisaegset kirjandust. Ma lihtsalt ei taha kallist aega raisata millelegi, mis ei ole ajaproovi läbi teinud. Elu on ju lühike.”

      Üritasin pärida: „Millised kirjanikud sulle meeldivad?”

      „Balzac, Dante, Joseph Conrad, Dickens,” vastas tema hoobilt.

      „Ei saa öelda, et nad just eriti tänapäevased autorid oleksid.”

      „Just sellepärast ma loengi. Kui teiste inimestega samu asju lugeda, siis oskad mõelda ka ainult nii nagu teised inimesed. See on maakate ja snoobide pärusmaa. Ontlikud inimesed niisugust piinlikku asja ei tee. Kas tead, Watanabe, siin ühikas oleme meie sinuga ainukesed vähegi ontlikud inimesed. Ülejäänud on kõik paberiprahi moodi rämps.”

      „Kust sa seda võtad?” küsisin mina üllatunult.

      „Mina juba tean neid asju. Paljalt otsa vaadates saan aru, just nagu oleks silt otsa ees. Peale selle loeme meie sinuga mõlemad „Suurt Gatsbyt”.”

      Tegin oma peas prooviks mõned arvutused. „Aga Fitzgeraldi surmast on möödas ainult 28 aastat!”

      „Mõni asi see kaks aastat,” ütles ta. „Scott Fitzgeraldi sugusele meisterkirjanikule võib ka väikese möönduse teha.”

      Ehkki seda, et ta on salajane vanade romaanide lugeja, ühikas absoluutselt ei teatud, ei oleks see ka mingit erilist tähelepanu äratanud, kui see välja oleks tulnud. Lõppude lõpuks tunti teda ennekõike tema hea pea järgi. Ta astus ilma mingi mureta Tokyo Ülikooli, sai seal laitmatuid hindeid, tegi avaliku teenistuja eksami ja läks välisministeeriumisse tööle ning tahtis diplomaadiks saada. Ta isa pidas Nagoyas suurt haiglat ning ta vanem vend lõpetas loomulikult Tokyo Ülikooli arstiteaduskonna, et oma isa jälgedes astuda. Perekond, millele ei saa midagi ette heita. Taskuraha oli tal piisavalt ja kõigele lisaks oli ta ka hea välimusega. Nii et igaüks pidas teda kuidagi teistest paremaks ning isegi ühika ülem ei võinud Nagasawale ühtegi vängemat sõna öelda, mida teistega just ette ei tulnud. Kui Nagasawa kelleltki midagi nõudis, tegi too vastuvaidlemata kõik, mida öeldi. Sest et teisiti ei saanud.

      Sel Nagasawal oli kohe mingi eriline kaasasündinud külgetõmbejõud ja oskus inimesi endale kuuletuma panna. Võime inimestest kõrgemal seistes kiiresti olukord ära hinnata, anda siis inimestele kärmelt asjakohased juhised ja panna neid endale vabatahtlikult kuuletuma. Sellise imevõime märgiks rippus tema pea kohal kohe eriline aura justkui jumalik aupaiste, ning igaüks sai esimesel pilgul aru, et „see mees on üks eriline olend” ja kohtles teda erilise aupaklikkusega. Nii olid kõik väga üllatunud, et minusugune ilma mingite eriliste