Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett

Camilla Emmale ja tema lastele ümbruskonda tutvustas ning Archie neid seejärel esimest korda uues kodus külastas, võttis ta koerad kaasa. Ta tutvustas neile Sammyt ja Bozi ning märkas rõõmuga, et Joe näole valgus lai naeratus. Selge oli see, et poisi meelest olid naabruses elavad koerad boonus. Archie teadis oma kogemustest, et koerad aitavad alati jääd murda, lahutavad meelt ja pakuvad jutuainet. Talle meeldis väike pühaliku ilmega poiss ja Dora, kelle ellusuhtumine oli kirglik ja ahne, tegi talle palju nalja. Kui nad teist korda maja vaatama tulid – sel korral koos Robiga –, liigutas Archiet, kuidas pisike Joe isal käest kinni hoidis, teda ühest toast teise tiris, ise hirmul, et isale ei pruugi maja meeldida, ja ärevalt tema reageeringuid jälgis. Selgi korral alandasid koerad pinget, sest Rob küsis, kas nemad kui üürnikud tohiksid majas koera pidada, mispeale Emma kostis, et see oligi üks põhjus, miks ta tahtis maale kolida.

      „Ma mõtlesin, et me võiksime vanad mänguasjad aida pealt alla tuua,” ütleb Camilla. „Seal on traktor ja pisike jalgratas. Joe on nende jaoks täpselt õiges vanuses. Dora on veel liiga väike.”

      „Dora on tõeline kisakõri,” täheldab Archie.

      „Ma ei mäleta, et Emma oleks säärane olnud,” meenutab Camilla. „Ta oli vaikne, tasane laps. Aga tundub, et talle meeldib siinkandis. Tegelikult on ta alati olnud nii elurõõmus. Praegu, kui Rob on Afganistanis, pole kerge kellelgi, aga Emma on rõõmsameelne ja vapper.”

      „Mmm.” Archie ei nõustu ega vaidle vastu. Ta rüüpab teed, mõtleb Emmale, ja miskipärast on talle jäänud mulje, et kui nad järgmisel päeval pärast uude kodusse kolimist nende juures teed joomas käisid, oli ta kuidagi elevil; temas polnud kübetki nukrust, mis oleks pidanud olema enesestmõistetav naise puhul, kes oli abikaasaga äsja kolmeks kuuks jumalaga jätnud. Archie oletab, et see võib olla Emma viis Robi puudumisega toime tulla. Kindlasti pole lahusolekuga kerge leppida teades, et Robi ähvardab hädaoht, samal ajal kui tema peab hakkama saama kahe pisikese lapsega. Tõenäoliselt püüab Emma püsida positiivsena nii oma pisikese poja kui ka iseenda pärast.

      Archiele meenub, et Joe oli tervitanud koeri justkui vanu sõpru. Poiss oli nende vahele maha istunud ja hoogsa näolakkumise vapralt välja kannatanud, Dora aga oli täiest kõrist kriisanud ja Emma käte vahel vingerdanud, misjärel Emma oli üle Dora kisa hõiganud, et temale ja Joele maja meeldib ja kõik on lihtsalt vapustav. Archie pilk oli peatunud Joel, kes kallistas ikka veel koeri, ja ta oli mõtisklenud selle üle, mida tähendab poisi kannatlik, murelik pilk, millega ta ema ja õde mõõtis. Joe pilk oli hämmastavalt täiskasvanulik ja Archie tundis, kuidas süda valust kokku tõmbub. Ta ei kujutanud ette, kui suurt puudust Joe isast tunneb ja kas ta on ikka uues kodus nii õnnelik, nagu väidab Emma.

      „Tule, sõbrake,” ütles Archie Joele. „Lähme, teeme koertega ühe ringi, ja kui me tagasi jõuame, on tee valmis.”

      Joe ajas end tänulikult püsti, justkui tunneks kergendust, et mõneks ajaks kärarikkast seltskonnast eemale pääseb.

      „Joe on armas pisipõnn,” lausub Archie viimast teelonksu võttes. „Kui ma koertega tagasi jõuan, toon mänguasjad alla. Ma tahaksin nad viia jalutama enne, kui ilm liiga palavaks läheb.”

      „Mulle tuli mõte, et kui Kit õhtusöögile tuleb, võiksime ka Emma kutsuda,” lausub Camilla taldrikuid kokku korjates ja keerab marmelaadipurgile kaane peale. „Lapsed võivad magada vanas lastetoas narivoodites.”

      „Ei, minu meelest pole see hea mõte,” ütleb Archie liigagi kiiresti. Tema ootab probleemivaba õhtut. „Kiti suhtes poleks see aus, kas sa ei arva? Kit ja Emma pole varem kohtunud ja ka lapsed ei pruugi end vabalt tunda.”

      „Võib-olla tõesti,” nõustub Camilla vastumeelselt. Talle meeldib pidusid korraldada. „Tõenäoliselt on sul õigus. Ehk korraldame ühise peo mõni teine kord, kui nad on omavahel tuttavaks saanud. Kõigepealt tutvustan Emmat Mungole ja seejärel võime kutsuda kõik lõunat või õhtust sööma.”

      „Nii teemegi,” ütleb Archie kergendust tundes. „Hea mõte.”

      „Kui mul vaid õnnestuks veenda Jamesi, et ka tema tuleks. Ta teeb kogu aeg nii kõvasti tööd, et üks väike õhtusöök ei tohiks ju teda väga häirida.”

      „Jäta ta rahule, las töötab,” ütleb Archie, kelle meelest James on üsna enesekeskne ja tüütuvõitu, sest vatrab lakkamatult oma raamatust. Ta lükkab tooli laua äärest kaugemale. „Koerad, jalutuskäiguaeg on käes.”

      Bozzy ja Sam on end juba jalule ajanud ja tormavad uksest välja, sulgkerged sabad lehvimas, silmis ootusärevus. Archie kõnnib üle õue ja sammub läbi järsaka sammaldunud aia üles nõmme servale. Koerad pressivad kõrvuti ülekäigutrepist üles ja kihutavad avarale nõmmele. Archie ronib mööda puutrepi astmeid kõrgemale, seisatab, vaatab ringi ja kontrollib, ega läheduses mõnd lambakarja pole. Järsud mäenõlvad kõrge lageda kiviklibuse künkatipu all on üleni täis karmiinpunast kanarbikku, mille lained voogavad konarlike graniidikamakate ümber ja valguvad laikudena alla jõe poole. Ta jätkab jalutuskäiku mööda iidseid mäeseljandikke ja mäeküljel looklevaid sajanditevanuseid lambaradasid, hingates sisse meelõhnalist õhku. Päike küpsetab tema paljast pead ja ta tõstab käed silmade ette varjuks, kui pöörab pilgu kaugele läände, kus merevee sädelus ja ere valgus tähistavad maailma serva.

      Ta märkab allpool liikumist. Kitsal teel sõidab väike auto, möödub sepikojast ja väikestest majakestest ning suundub talu poole. Archie mäletamist mööda on Juddid alati nende juures elanud. Need on vennad Billy ja Philip; mõlemad on lesed ja pakuvad teineteisele seltsi, kolmandaks kaaslaseks vana uelsi kolli. Archie meelest on nemadki osa siinsest väikesest kogukonnast, samamoodi nagu tema ise, Camilla ja Mungo – nüüd on neile lisandunud veel Emma, Joe ja Dora. Aga ta ei tea, kui kaua ta suudab hoida kõike toimivana, maksta oma tillukesest sissetulekust ära kõik arved. Nii palju on teha, nii palju värvida, nii palju on lagunenud. Kõigele lisaks veel see talu. Kui Philip ja Billy peaksid otsustama, et teevad kasvõi mõningate hädavajalike remonditöödega algust, kust peaks sellisel juhul tema kui maaomanik leidma raha, millega kompenseerida kuludest oma osa?

      Nüüd on vähemalt üks majakestest kuueks kuuks üürile antud ja regulaarne sissetulek garanteeritud, aga sellest ei piisa, et tagasi tõrjuda niiskuse- ja vammilainet, mis ähvardab ajapikku kogu hoone enda alla matta. Muidugi on olemas lahendused: kõige loogilisem oleks maja maha müüa ja kulutusi vähendada, aga iga kord, kui ta seda mainib, saab Camilla tigedaks. Loomulikult ei tahaks ka Archie mingil tingimusel lahkuda sellest orust, oma kodust, pisikesest kogukonnast. Ta sunnib end mõtlema rõõmsamatele sündmustele: peagi saabub õhtusöögile Kit, nad veedavad koos terve päeva jõel. Archie keerab jalgrajale tagasi, vilistab koerad enda juurde ja jätkab jalutuskäiku.

      Kolmas peatükk

      Philip Judd vaatab läbi köögiakna, kuidas nõbu Mags autost välja ronib. Ta ei lähe välja naist tervitama, nõbu leiab ise tee. Mees seisab, käed Belfasti valamule toetatud, ning ootab, et Mags sisse astuks. Tema meelest sarnaneb naine tuhkruga. Emase tuhkruga, kes on liivakarva, äkiliste liigutustega ja kärme. Naise pilk libiseb üle õue, mõõdab hindavalt ja arvustavalt maja, justkui oleks tal plaanis see ära osta. Philip turtsatab pilkavalt. Magsile see meeldiks, ta tahaks kangesti kuuluda nende hulka, olla nende pereliige, Archie, Camilla ja Sir Mungo sõber. Ta nimetab Mungot alati Sir Mungoks. Keegi teine seda ei tee.

      „Ta on väga kuulus,” teatab Mags, justkui nemad ei loekski ajalehti ega vaataks telerit. Samal ajal on tal hea meel, et Philip ja Billy kutsuvad meest Mungoks; see näitab, et nad on sõbrad. Nende sõprusega armastab Mags uhkeldada ka oma väikeses sõbrannade ringis. Philip nimetab neid nõiapereks.

      „Nad tahaksid nii väga temaga tuttavaks saada,” ütleb naine nukralt ohates, justkui oleks Mungo seltskond avatud külastajatele samamoodi nagu looduskaitsealad, kus nad sageli käivad, aga Philip tõkestab Magsi katsed nende sõpruse vahele tungida. Nii tema kui ka vanem vend Billy on nõbu kogu elu eemale tõrjunud. Nõbu on lapsest saadik olnud kiusupunn. Ta armastas välja mõelda kõikvõimalikke lugusid, käia nende või oma ema juures kaebamas: „Poisid ei lase mind tibupoegade juurde … traktoriga sõitma …” Aga täiskasvanud ei võtnud teda tõsiselt ning