Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett

selle üle, miks valis Kit nende neljasilmavestluseks just selle Haytori kohviku. Ta oletab, et Kitil on raske pikema sissejuhatuseta asja kallale asuda, ja läheb selle mõtte peale isegi kergelt närvi. Lõppude lõpuks on nad kõigi nende aastate jooksul pühendanud teineteist paljudesse saladustesse, miks peaks seekordne olema midagi erilist? Ta paneb Mopsa kaussi hommikueine – peotäie kuivtoitu ja paar küpsist – ning kallab talle värsket vett.

      „Loodetavasti olen ma valmis seda lugu kuulma,” pomiseb ta Mopsa kõrvu sasides, aga koer on hommikusöögiga nii ametis, et ei pööra talle vähimatki tähelepanu.

      Peale ATV-ga noore Andy Juddi nägi külateel jalutanud Kiti veel keegi. Ühest veidi eemal asuvast majakesest näeb teda vilksamisi ka Joe, kes seisab päris katuseserva all oma magamistoa akna juures, aga poiss ei saa aru, mis on naisel käes. Pikas hommikumantlis, koerake kannul, sarnaneb naine tema meelest muinasjututegelasega; ta võiks olla printsess või isegi nõid, aga mitte kuri. Poiss märkab, et naine kõnnib hästi aeglaselt ja tõstab iga natukese aja järel käed suu juurde, justkui jooks midagi. Aeg-ajalt jääb ta liikumatult seisma. Kui nähtavale ilmub ATV, hüppab ta kähku tee äärde ja väike koerake jookseb tagasi tema juurde.

      Peagi kaob naine ta vaateväljast, aga Joe jääb akna alla seisma. Ta on olnud koos emme ja Doraga maamajas vaid kuus päeva ja pole veel jõudnud otsusele, kas see paik meeldib talle. Dora on liiga väike, et millestki aru saada – õde on alles titt –, aga emmele maja meeldib.

      „Fantastiline, on ju, Joe?” küsib elevil emme. „Me saame siin nii palju huvitavat ette võtta. Sa võid külateel rattaga sõita ja kindlasti läheme nõmmele jalutama.”

      Iga kord, kui emme selliseks muutub, haarab poissi veider tunne, nagu mängiks emme mingisugust mängu, poleks nagu päris. Mõnikord mängib ka tema seda mängu kaasa, sest ta armastab emmet, aga vahel ajab emme talle hirmu nahka, eriti nüüd, kui issit pole nende juures. Joe tunneb issist puudust; seda on ta ka öelnud.

      „Issi peab ära minema,” selgitab ema. „Sa ju tead, Joe, et tal tuleb minna. Ta on arst. Ta peab sõitma sinna, kus käivad lahingud, sest seal saab ta hoolitseda nende eest, kes teda vajavad.”

      Muidugi teab Joe, et see on nii, aga emme on kuidagi teistsugune. Varem oleks ta lihtsalt öelnud: „Ma tean, kullake. Ka mina tunnen temast puudust,” aga viimasel ajal ei taha ta issist enam eriti rääkida. Joe juhtus pealt kuulma, kuidas nad maamajja kolimise pärast tülitsesid.

      „Miks sa ei taha oodata senikaua, kuni ma tagasi jõuan?” päris issi. „Miks sa pead kolima just praegu?”

      „Sellepärast, et ma ei taha oodata,” vastas emme. „Meil vedas hullupööra, et me maja endale saime, ja seda ainult seetõttu, et Camilla hakkab puhkajatele suvemajade välja üürimisest ära tüdinema ja katsetab pikaajaliste üürilistega. See on eksperiment. Meist saavad katsealused merisead.” Emme puhkes naerma ja silmitses Joed, kes istus põrandal, ees legoklotsid. „Kas sulle meeldib mõte, et sinust saab merisiga?”

      Poiss ei saanud aru, mida emme sellega mõtleb, aga mõistis, et emme tahab issit naerma ajada, ja naeris kaasa, sest pahur issi ei meeldinud talle. Ja issi muutuski rõõmsamaks.

      „Mis siis ikka, Camilla hoiab sul silma peal,” ütles issi.

      „Mida sa silmas pead?” Emme ei naernud enam. Kortsutas hoopis kulmu – ja issi kehitas õlgu.

      „Ma tahaksin teada, kas sul ikka on piisavalt sõpru, kui mina kaugel ära olen, rohkem ei midagi.”

      „Tänan, aga sõpru mul jätkub,” vastas emme veidi nipsakalt ega naeratanud. „Ema omasid pole mulle tarvis.”

      Just siis oli Dora nutma puhkenud ning emme oli õue tormanud ja tema issiga kahekesi jätnud. Kuna issi näol oli ilme, justkui oleks ta kaugel ära ja vaataks midagi, mida Joe ei näe, ajas Joe end püsti ja ronis issi põlvele.

      „Kas see maja ei meeldi sulle?” küsis ta issi kätt pihku võttes ja pikki sõrmi enda omadega vaheliti põimides.

      „Ma pole seda veel näinud,” vastas issi, aga tema pilk oli nii kurb, et Joe pani käed talle kaela ümber ja kallistas teda hästi kõvasti, ning issi kallistas vastu.

      Kui Joe mõtleb sellele päevale ja issile, kes on kaugel, tahaks ta nutta, aga samal hetkel pistab Dora karjuma ja nõuab tähelepanu ning poiss läheb oma toast välja ja ronib mööda järsku treppi allkorrusele õde lohutama. Kui ta on trepimademele jõudnud, tuleb emme oma toast välja. Sellel korrusel on ainult kaks magamistuba ja sellepärast elabki Joe tillukeses toas katuse all. Tegelikult meeldib talle seal üleval. Emme pistab mobiili lillelise lotaka pidžaama taskusse; tema nägu särab rõõmust, justkui oleks ta eriliselt elevil, ja Joe muutub murelikuks, ehkki ei taipa, miks.

      „Kas ta äratas su üles?” küsib emme. „Jube tegelane.”

      Nad lähevad Dora tuppa ning emme haarab võrevoodist Dora ja keerutab teda pea kohal ringiratast. Dora hakkab naeru kihistama ja Joe naerab kaasa, sest vaatepilt on lõbus.

      „Kas me läheme täna nõmmele jalutama?” pärib emme, paneb Dora mähkimislauale ja hakkab mähet vahetama. „Me peame varakult teele asuma, enne kui liiga palavaks läheb.”

      Ta vaatab Joele otsa ja tema silmades on sära, otsekui oleks kellegi sünnipäev või jõulud, ning tema mõtted näivad olevat hoopis mujal, mitte Joe või Dora juures, ja poisi südant närib jälle pisike mureuss.

      „Kuhu me läheme?” küsib poiss. Ta võtab kätte ühe Dora mänguasja – roosa plüüsist kassi – ja vehib sellega tite näo ees edasi-tagasi. Tüdruk sirutab käe, et kassi kätte saada, aga Joe hoiab lelu tema haardeulatusest väljas. „Kas ma tohin kaljudel ronida ja jäätist süüa?”

      „Miks mitte.” Emme võtab Dora sülle ja kaisutab teda.

      Dora kilkab ja sirutab prisked käed mängukassi poole, aga Joe laseb lelul enne õe kätte andmist emme käsivarrel tantsida. Ta suundub nende kannul trepist alla, mõtted külateel jalutanud naise ja koerakese juures. Kui nad kööki jõuavad, kostab emme telefonist piiksumist. Emme sätib Dora kõrgesse lapsetooli ja võtab taskust mobiili. Ehkki tema pea on veidi kõrvale pööratud, näeb Joe, et sõnumile vastust toksiv emme naeratab vargsi. Ta tahaks emmet segada, tema mõtted mujale viia.

      „Ma nägin täna hommikul nõida, kes kõndis külateel,” ütleb ta hästi valjusti. „Tal oli pikk kleit seljas ja koer kaasas.”

      Emme küsib heleda häälega „Nägid või, kullake?” ja jätkab naeratades toksimist. „Väga põnev!” Aga Joe teab, et emme ei kuula teda.

      „Nii tore, et meie noored on jälle siinkandis,” ütleb Camilla Archiele, kui nad hommikust söövad. „Joe on imearmas väikemees ja Dora näitab juba iseloomu. Selle tüdrukuga näeb Emma veel vaeva.”

      Archie kallab suurest sinisest teekannust endale veel ühe tassitäie teed. Kit tõi selle teekannu talle Londonist. Tegu on Whittardi kannuga, mille erilise sõela saab ära võtta, nii et tee ei lähe liiga kangeks. Archie joob hommikusöögi juurde kaks või isegi kolm tassi teed ja on Kiti hoolitsusest liigutatud.

      Boz ja Sammy pikutavad lahtise köögiukse kõrval, pilgud Archiel, kes sööb röstsaiaviilu lõpuni. Pärast hommikusööki viib ta koerad jalutama. Koerad on hästi kasvatatud ja nendega pole põhjust pahandada, aga mõlemad jälgivad valvsalt iga tema liigutust. Koonud käppadel, silmad pöörlemas, kulmud tõmblemas, ootavad nad kannatamatult hetke, mil ta tooli tagasi lükkab ja lausub: „Sedasi, koerad, jalutuskäigu aeg on käes.”

      „Rob mainis, et on veidi mures, sest Emma tunneb end siin üksildasena, kuna tal pole enam seltsiks teisi mereväelaste naisi,” ütleb Camilla. „Aga ma lubasin Robile, et hoian tema perel silma peal, kuni ta ise koju jõuab.”

      Archie kuulab naist vaid poole kõrvaga. Nagu ikka, paneb ta mõttes järjekorda kõik tööd, mis on päeva jooksul tarvis ära teha – muru tahab niitmist, aed parandamist, majas sees üks ja teine asi värvimist –, ega juurdle uue üürilise üle. Viimaks liiguvad tema mõtted Emmale: tegu on kena noore naisega, kes on tore ja väga sõbralik. Archie