Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett

on jõudnud nõmmele ja järsku tunneb Kit, et suudab kõigest rääkida, jutustada Mungole Jake’ist ja Madeleine’ist. Nad sõidavad aeglaselt läbi ääretu maastiku, ja see annab talle lõpmatuse tunde ja vabaduse rääkida kõigest, mis mõttes. Mungo kuulab vaikides nagu ikka: ta ei katkesta, ei esita küsimusi, ei reageeri mingil moel, ainult vaikib ja kuulab tähelepanelikult. Kit aeglustab käiku, sõidab pikkamisi vanale kivisillale, silmitseb selget vett, mis vuliseb vilkalt siledate ümmarguste kivirahnude ümber, ning pistab käe kotti, et välja tõmmata medaljon ja näidata seda Mungole.

      „Ma kandsin seda aastaid,” ütleb ta. „Ja siis me kohtusime jälle.”

      Ta vaikib viivu ja räägib siis Mungole nende kohtumisest: ta teeb seda kiirustamata, elab selle uuesti läbi.

      Ta põrkas Jake’iga kokku Dover Streetil. Mees tuli Kuninglikust Kunstiakadeemiast ja tema oli ühe kliendiga Kunstiklubis lõunat söönud. Ehmatus oli mõlemad vaikuses paigale tarretanud. Viimaks oli Kit käe välja sirutanud ja mehel varrukast kinni haaranud.

      „Oled see tõesti sina?” See oli pooleldi küsimus, pooleldi kahtlus, et ta ei taha oma silmi uskuda, aga Jake sai temast silmapilk aru ja võttis tal käest kinni.

      „Kui sina oled sina, siis mina olen mina,” lausus ta – ja nii rumala nalja peale, mis oli kangesti Jake’i moodi, puhkesid mõlemad südamest naerma.

      Naer purskus nendest välja pulbitseva rõõmujoana, mis oli olnud kuueteistkümneks aastaks alla surutud ja tungis nüüd esile kusagilt sügavalt sisemusest ja tervitas sügispäikest. Nad klammerdusid teineteise külge – ehkki hoidsid kombekalt distantsi –, tajudes alateadlikult, kui ohtlik nende üllatuslik kohtumine võib olla. Kitile tundus, et mõlemad ootasid, et teine teeks esimese käigu.

      „Oh Jake,” ütles ta, „sa pole üldse muutunud. Kuidas sa julged nii hea välja näha? Sa peaksid olema viiekümnene. Oh, ma ei suuda seda uskuda …”

      „Aga sina oled muutunud,” vastas Jake teda õrritades. „Sinus on palju rohkem Kiti, kui ma mäletan …”

      „Ära ütle nii!” hüüatas ta. „Ja ära vaata mind. Ma olen vana ja kole.” Aga peenike hääl tema sees laulis pisikest tänupalvet, et oli kohtunud mehega just nüüd, kui oli end ärilõunaks üles löönud.

      Mees mõõtis teda pealaest jalatallani nagu vanade heade aegade Jake, ja tal käe alt kinni võttes tundis Kit alakõhus ammu ununenud erutusesööstu, mis muutis ta üleni nõrgaks, nii et ta ei suutnud mehele enam otsa vaadata. Nad jalutasid koos Piccadilly poole ja mees surus tema käsivarre tugevalt vastu külge.

      „See sobib sulle,” pomises Jake.

      „Mida sa silmas pead?” Kiti toon oli peaaegu agressiivne, pahur, sest tugevad tunded hirmutasid teda.

      „Keskiga.”

      Kit tajus, et mees muheleb, kui tema käe veelgi tugevamalt enda vastu surub, mispeale ka tema naerma puhkes ja kogu pinge oli paugupealt kadunud.

      „Põrsas!” ütles ta vähimagi tigeduseta. „Sul on õigus, ma olen tõesti kaalus juurde võtnud.”

      „Ma mõtlesin seda tõsiselt.” Jake võttis tema käe oma käevangust ja suudles seda. „Sa oled ilus. See on sinust väga ebaaus, Kit, et sa ikka veel nii võluv välja näed.”

      „Oh Jake,” sõnas Kit kurvalt. „Ma tundsin sinust nii suurt puudust … Kuhu me läheme?”

      „Vahet pole,” ütles Jake. „See paik paistab olevat päris normaalne.” Ta juhtis Kiti kohvibaari ja leidis nurgalauda kohad.

      Nad istusid seal mitu tundi – või vähemalt nõnda Kitile tundus –, aga olevikku mainisid nad vaid põgusalt. Jake võttis tema vasema käe pihku ja libistas pöidlaotsaga üle neljanda sõrme.

      „Sul polegi kedagi?” päris ta vaikselt, Kitile otsa vaatamata, ning Kit pidi seda vastu tahtmist tunnistama, häbenedes tõsiasja, et mees tema üle nii pikaks ajaks võimu oli saanud, ehkki tema oli teise naisega asendatud … Kuidas tal see õnnestus?

      „Ja sinul?” küsis Kit tõrksalt, end siunates, soovides, et suudaks jääda uhkelt ükskõikseks. „Madeleine …?”

      „Oojaa.” Mees noogutas peaaegu hajameelselt, pilk ikka veel nende ühendatud kätel. „Madeleine ja neli väikest tüdrukut.”

      Vaikus oli täis kibedaid mälestusi – Kit peaaegu tundis nende teravat maitset oma keelel –, aga kui Jake talle lõpuks otsa vaatas, mõistis ta, et nendel pole vähimatki tähtsust. Mees oli endiselt Jake – ja tema oli Kit; nemad kaks olid koos samamoodi nagu alati, taas tagasi elus, kus Madeleine’il ja tema neljal väikesel tütrel polnud kohta. Üheainsa pika pilgu jooksul haihtusid vahepealsed kuusteist aastat nende ümber hõljuvasse suitsusesse atmosfääri. Kui kähku oli taastunud nende vahel vana tuttavlik lähedus. Pead lähestikku, itsitasid nad koos ja tühjendasid lugematu arvu kohvitasse, kuni Jake heitis pilgu käekellale. Kit haaras tema pruunist randmest ja kattis kella käega.

      „Ära ütle, et sa pead minema.”

      „Mul on üks kohtumine. Pangas. Ma jään hiljaks. Kas kordame?”

      Pinge oli tagasi. Nad piidlesid teineteist äraootavalt. Kumbki ei suutnud esimesena jumalaga jätta, kumbki ei soovinud esimesena reegleid rikkuda.

      „Millal sa tagasi sõidad?” Kit püüdis anda oma häälele muretut kõla.

      „Madeleine on tüdrukutega veel kaks nädalat Firenzes.” Kit ei tõlgendanud seda vastuse, vaid kutsena. Jake ootas.

      „Ehk võiksime siis homme koos lõunat süüa?” Küsimus nõudis pingutust – temalgi oli oma uhkus –, aga ühine lõunasöök kõlas väärikalt. Miks ei võiks kaks vana sõpra kelleski kahtlust äratamata koos lõunatada?

      „Lõunat süüa?” Jake puhkes naerma. „Miks mitte? Lõunasöök kõlab hästi. Kas tulen sulle autoga järele?”

      „Ei,” vastas Kit kiiresti, liiga kiiresti. „Ei, homme hommikul olen ma kliendiga. Kas Le Caprice sobib? Kolmveerand üks?”

      Jake lükkas tooli laua äärest eemale ja aitas talle jaki selga, vaevu teda puudutades, aga mehe lähedus oli häiriv, erutav. Kit oletas, et mõlemad ootavad järeleandmist, ja kartis, et Jake ei tee seda esimesena.

      Sel korral venib Kiti paus nii pikaks, et Mungol tuleb see katkestada.

      „Ja kas sa andsid järele?”

      Kit raputab pead. „Meie kohtumine jäi ära. Üks tema pisitütardest jäi haigeks ja ta lendas tagasi Pariisi enne, kui ükskõik kumb meist oleks alla andnud.”

      „Ja kas te hoidsite hiljem kontakti?”

      „Mina oleksin tahtnud, aga tema mitte. Ma oleksin vastu võtnud kõik, mis ta oleks mulle andnud, aga tema keeldus. Ehkki saatis mulle igal aastal sünnipäevakaardi. Seda päeva ei unustanud ta kunagi.”

      „Ja nüüd, kui Madeleine on surnud,” alustab Mungo läbinägelikult, „tahaks ta sinu ellu tagasi pöörduda, aga sina oled väheke solvunud.”

      Kit vaatab talle otsa ja puhkeb naerma. „Täpselt nii. Absurdne, kas pole?”

      „Aga väga inimlik. Sa ei taha jätta muljet, et oled kõik need aastad oodanud ainult teda.” Järgneb paus. „Või oled?”

      „Ükski mees pole temani küündinud,” vastab Kit nukralt. „Aga paar korda arvasin küll, et olen kohanud ainsat ja õiget.”

      „Ma mõistan,” sõnab Mungo tundeküllaselt. „Neid hetki mäletame kõik.”

      Kit hakkab naerma. „Ma tunnen end kohutava tobuna, Mungo. Miks ma juba ükskord täiskasvanuks ei saa nagu teised inimesed?”

      „Oh, ära seda soovi, kullake. Sinuga on palju lõbusam kui teistega. Ja nüüd räägi mulle Jake’ist. Üldisest kirjeldusest ei piisa. Ma ootan üksikasju. Sa oled selle mehe katnud saladuse looriga. Meil tuleb kohvitassi taga pikemalt lobiseda.”

      Kit