Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett

      Teine peatükk

      Hommikul ärgates teab Kit täpselt, kus ta on. Une ja ärkamise vahel ei satu ta segadusse: ta tajub lahtise akna taga kasvava puu lehemustrit ja end tema põlveõndlasse kerra tõmmanud Mopsa soojust.

      „Kui sina oled siin, jätab ta mu alati maha,” ütles Mungo.

      „Sest ta teab, et mina vajan teda rohkem kui sina,” vastas Kit.

      Ta sirutab käe välja ja silitab karedat sooja karva, mispeale Mopsa end läbi une liigutab ja vaikselt uriseb. Kit ohkab õnnelikult: ta on rõõmus, et Mopsa ja Mungo pakuvad talle siin seltsi, ja ta teab, et läheduses ootavad teda Archie, Camilla ja nende koerad. Ehkki Kit elab ja töötab üksi, vajab ta neid võrgustikke, mis teda toetavad. Tema oma perekond elab sepikojast vaevalt viieteistkümne miili kaugusel: kaksikvend Hal ja Hali naine Fliss elavad The Keepis, mis on juba sajandeid olnud Cadwicki suguvõsa kodu. Praegu on The Keepis veel kolm põlvkonda – eelmisel aastal oli neid neli, aga siis suri ema – ja Kit armastab järjepidevust, tunnet, et alati, kui ta siia tagasi pöördub, on ta jõudnud koju.

      Mungoga on tema seotus ähmasevõitu: Kit pole tema õde, nõbu, tädi ega tütar. Mungo on semu, vana sõber; nad ei mõista teineteise üle kohut, nad ei nõua teineteiselt kindlate reeglite täitmist, küll aga on mõlemale oluline lojaalsus. Nad tunnevad teineteise nõrkusi, nad rõõmustavad teineteise tugevate iseloomujoonte üle, ning nad annavad teineteisele jõudu, kui ees ootab elumuutus.

      Kit kohtas Mungot esimest korda palju aastaid tagasi, kui töötas koolivaheajal Bristolis Old Vici teatris, täitis kõikvõimalikke ülesandeid, keetis kohvi, vaatas üle rekvisiidid. Oh, kuidas ta armastas seda: tõelist peretunnet, uut teatrihoonet; energiat ja inspiratsiooni, millega Val May neid juhendas. Tillukese saali tagumisest reast etendust vaadates oli ta armunud lavasse ja tõusvatesse tähtedesse; ta armastas kogu noorte näitlejate truppi.

      Kui Kit aastaid hiljem taas appi kutsuti ühe Mungo lavastuse jaoks rekvisiite muretsema ja neid omavahel tutvustati, siis tuletas ta Mungole seda hooaega Bristoli repertuaariteatris meelde ja tolle nägu lõi särama.

      „Richard Pasco mängis Henry V,” lausus ta sedamaid.

      „Jaa-jaa!” hõiskas tema. „Ma olin temast kohutavalt sisse võetud. Ja Michael Jaystonist samuti. Kahest mehest ühekorraga.”

      „Kullake, mina ka,” vastas Mungo nii südame põhjast, et mõlemad naerma puhkesid.

      „Kui sa kuulsaks said, olin ma sinu üle nii uhke,” ütles Kit. „Rääkisin kõigile, et sa oled minu tuttav. Ainult sellepärast, et sain aeg-ajalt võimaluse sulle kohvi teha või kaduma läinud rekvisiit üles otsida. Aga tegelikult mind ei hinnatud.”

      „Mind samuti mitte,” nentis Mungo. „Pidin tihti olema dublant ja mulle anti vaid tähtsusetuid kõrvalosasid. Aga kokkuvõttes oli repertuaariteatri aeg suurepärane. Ma tahaksin sind tutvustada Izzyle. Te klapite kindlasti kenasti.”

      Izzy tervitas Kiti, justkui oleksid nad juba vanad sõbrad; nad sobisid esimesest pilgust. Mõlemad olid üksikud, omapärased ja loomingulised, ühesuguse huumorimeele ja sarnaste kogemustega. Mungo julgustas neid, aitas neil lähedasemaks saada, korraldas vapustava peo. Kit ei suutnud oma õnne uskuda: ta vestles, naeris, võttis napsi koos Sir Mungo Kerslake’i ja preili Isobel Trentiga, justkui oleks neid kogu elu tundnud.

      Nii see algas. Mungost ja Izzyst said Kiti parimad sõbrad, kes kutsusid teda esietendustele, pidulikele pühapäevalõunatele, tema aga tutvustas neid oma sõpradele ja pereliikmetele. See oli vaimustav kokkusattumus, et Mungo sepikoda asus The Keepile nii lähedal. Ühiseid õhtusööke planeerides arvestati sellega, et Camilla ja Archie saaksid võimaluse kohtuda Flissi ja Haliga, ning seega tugevdati sidemeid veelgi.

      Izzy tundis Kiti töö vastu erilist huvi. Talle meeldis Kiti seltsis välja minna, koos temaga oksjonitel käia või taaskasutuskeskuses ringi vaadata; tal õnnestus alati teha soodne ost või leida kliendile mõni eriline ese. Neil oli koos lõbus; nad pakkusid teineteisele üksindushoogude eest kaitset, naersid välja ühised abielus sõbrad, kelle missiooniks näis olevat nemadki abieluõndsusse tõugata. Kui Kit oli Izzyt paremini tundma õppinud, märkas ta naeru taga vaprust, lõbususe all valu. Hiljem, kui Mungo püüdis Izzy nõrkushooge tema fännide ja meedia eest varjata, sai Kit omakorda toetada Mungot. Aga Izzy joomahoogusid oli aina raskem peita, depressioonist tingitud enesetapukalduvust võimatu olematuks teha. Izzy surm oli traagiline, aga lõppkokkuvõttes kõigi kolme jaoks peaaegu kergendus.

      Kit tunneb Izzyst kohutaval kombel puudust, aga Mungo kuulub endiselt tema parimate sõprade hulka. Eelmisel õhtul kohale jõudes oli ta end tundnud imehästi: ta oli oodatud, nautis maitsvat õhtusööki, kuulas huviga uudiseid, klatšis, rääkis kõigest ja kõigist – välja arvatud Jake’ist.

      „Ma ei taha temast rääkida,” lausus ta kiiresti. „Mitte täna õhtul. Õige hetk pole veel käes, Mungo.” Ja nagu ta oli eeldanud, sai Mungo temast aru; ta ei saanud pahaseks ega ilmutanud kannatamatust, vaid võttis tema soovi rahulikult teadmiseks. Kit ei tahtnud lahata oma ja Jake’i armulugu kohvitasside, tühjade veiniklaaside ja lõpuni põlenud küünalde juures, justkui oleks tegu suvalise klatšiteemaga. Jake oli selleks liiga oluline.

      Kit lükkab sulgteki kõrvale ja istub voodiservale. Seinal ripub peaaegu tundmatu Suffolki kunstniku neli pisikest akvarelli, mis Kit oli Mungole ühest Aldeburghi galeriist leidnud. See reis on tal hästi meeles: kunstniku avastamine oli pakkunud talle suurt rõõmu – tagasihoidliku ja erakliku naisega suhtleb ta meili teel praeguseni. Vesivärvidega esile manatud soo ja suudmelaht näevad välja nii õrnad, kahvatud värvivarjundid on nii kaunid, et Kitile näib, justkui kuuleks ta selgelt koovitaja üksildast hüüdu. Nende piltide eest sai ta Mungolt esimest korda vahendustasu, aga hiljem järgnesid teised ostud: vana Prantsuse talulaud kööki, käsitsi maalitud ruloo aida ärkliakendele. Kitile pakub suurt rõõmu ebatavaliste esemete otsingul sõita linnast välja oksjonidele ja näitustele, peatuda pubides, kohtuda kohalike inimestega.

      Kit igatseb kohvi. Selle keetmiseks on tammepuust kummutil kõik vajalik olemas, aga ta tahab minna õue, hingata sisse värsket õhku, kogeda sidet tõelise maailmaga. Mopsa tõstab pea ja jälgib teda säravate intelligentsete silmadega. Seejärel hüppab koer voodist põrandale ja jookseb saba liputades ukse juurde. Kit tõuseb, haarab toolilt hommikumantli ja pistab jalad sandaalidesse. Ta avab tasakesi ukse ja läheb Mopsa kannul trepist alla kööki. Mungot pole näha, aga kui Kit veekannu puudutab, on see tuline – tähendab mees on üles tõusnud. Ta lükkab kannu tagasi pliidiplaadile, et vesi keema läheks, ja laseb Mopsa õue. Hommikumantli selga tõmmanud, teeb ta kohvi valmis ja läheb, kruus käes, õue. Siin on nii vaikne, nii soe. Kuslapuuväädid keerduvad sasipuntrana üle kõrge müüri serva; müürilõhedest piiluvad punane kannuslill ning lõhnava neitsikummeli roosad ja valged õied. Tibatilluke käblik vaatab toitu otsides üle kivisillutise, lendab müüri peale ja jätkab otsinguid kivide vahelt.

      Mopsa seisab värava juures. Ta niutsub läbematult ja Kit lükkab värava tasakesi lahti ning mõlemad suunduvad hekkide vahele külateele. Kit sammub pikkamööda, kohvikruus pihkude vahel. Ta seisatab ja võtab lonksu, hingab sügavalt sisse, saadab pilguga jänest, kes kalpsab pikkade hüpetega kraaviservale kõrge pleekinud rohu sisse. Mopsa on juba lõhna haistnud, märkab silmanurgast sabajuppi ning sööstab kuiva mulda ja pisikesi kive õhku paisates jänesele järele. Kit vaatab kaastundlikult Mopsat, kes kraabib suuremaks auku, kuhu jänes kadus. Kit rüüpab kohvi ega tea, kuidas alustada Mungoga vestlust Jake’ist. Ta on Jake’i küll maininud, aga pole kunagi üksikasjadesse laskunud; veel nüüdki, palju aastaid hiljem, ei suuda ta Jake’ist muretul toonil rääkida.

      Ta mõtleb välja paar avalauset, aga tunneb end kohe tobedalt. Kuidas selgitada suhet, mis kestis aastaid, mille ta aeg-ajalt uusi kogemusi otsides hooletusse jättis, mida ta nii enesestmõistetavaks pidas? Kaksteist aastat oli Jake olnud osa tema elust. Aeg-ajalt oli Jake teinud talle abieluettepaneku, aga tema ei võtnud meest kordagi tõsiselt. Jacques Villon: Kit oli kutsunud teda elumees Jake’iks, sest ta armastas naisi. Nad polnud mitte ainult armukesed, vaid ka nii head sõbrad, et Kit kartis, et nad on teineteisega lihtsalt harjunud ja seetõttu polegi tegu armastusega: kui kohutav oleks