Vananaistesuvi. Sari Varraku ajaviiteromaan. Marcia Willett

on kadunud ja ta saab lõõgastuda. Ta kuuleb, kuidas vilistab vana auruvedur, mis läbi oru Kingsweari poole veereb; minevikku meenutav heli manab esile lapsepõlvemälestused: reisid Totnesist Dartmouthi sõitval ratasaurikul, ja kui ta vanemaks sai, purjeretked mereväekolledži semude seltsis. Jõel ja merel tunneb ta end vabana, lahus oma teisest minast, kes näeb kogu maailma liiga selgelt – kellele meeldib i-dele täppe panna ja t-sid läbi kriipsutada.

      „Mungo käis meil teed joomas,” ütleb Camilla, kes mehe mobiilile helistades idülli katkestab, „aga ta käitus kuidagi kummaliselt. Vist sellepärast, et täna on Izzy sünnipäev – minu meelest oli ta nostalgilises meeleolus. Muide, täna õhtul on oodata Kiti. Kas pole tore uudis? Mungo toob ta homme meile õhtust sööma.”

      Archie nõustub, et uudis on tore, kirjutab üles, mida poest tuua, ning lubab varsti kodus olla. Tema hinges valitseb endiselt mõnus rahulolu ja ta on rõõmus, et peagi saabub Kit. Tema suhe Kitiga on probleemitu ja tänuväärne: naine ei nõua midagi peale kaasosalise rolli oma ekstsentrilistes ettevõtmistes. Kit tuleb meeleldi temaga jõele purjetama eeldusel, et ees ei oota kohutavad elamused ja tema saab olla ainult huvireisija. Pole mõtet paluda Kitil rooliratas enda kätte haarata või koolmekohal paati pöörata. Tema jääks ainiti kallast silmitsema – „Kas see seal on hallhaigur?” – või lehvitaks mööduvale purjetajale just siis, kui käes on mõni kriitiline hetk. Üle kõige meeldib Kitile jääda ankrusse vaiksesse lahesoppi, näiteks Old Mill Creeki juurde, teha seal kohvi või teed. Aga isegi gaasipliiti ei usalda Archie tema hooleks – „Missugust kraani keerata, Archie?” –, vaid laseb tal päikesepaistel istuda ja saiaraasukestega parte toita.

      „On ju tõeline paradiis?” küsis Kit särava naeratusega ikka ja jälle, kruus käes. „Mina küll ei mõista, miks kogu inimkond ei ela paadis, kas sina saad sellest aru?”

      Camillal pole kunagi midagi selle vastu, et ta Kiti kaasa kutsub. „Tema seltskond mõjub sulle hästi,” väidab naine. „Teil pole mind tarvis. Lõbutsege hästi.” Camilla pole kunagi olnud armukade, et ta Kitiga nii lähedane on. Izzyga oli teisiti – üle Archie näo libiseb nukker vari –, aga Izzy oligi hoopis teistsugune. Taevas hoidku, kuidas ta seda naist oli ihaldanud, kui nad kõik noored olid. Izzy oli oma audrey-hepburniliku välimusega vapustav ja tekitas temas tunde, et ta on kõva mees ja suudab naist kaitsta. Archie teadis, et ehkki nende kooselu on probleemivaba, ei mõistnud Camilla teda kunagi päris lõpuni, aga tookord oli ta alateadlikult tajunud, et naiselik vaist tegi Camilla umbusklikuks. Alati, kui Izzy juhtus lähedal olema, kiirgas tema käitumisest vaevumärgatavat närvilisust, nii et Archie pidi ettevaatlik olema.

      Täna on Izzy sünnipäev. Tema ei vanane nagu meie, kes me maha jäime ja aina vanemaks saame, mõtleb Archie sentimentaalselt. Ta mäletab selgelt, missugune oli Izzy tookord ammu, kui nad kõik olid noored: talle meenuvad reisid Birminghami, kus Izzy ja Mungo repertuaariteatris töötasid, või Londonisse, koos veedetud nädalalõpud sepikojas. Nurjatu Ralph oli olnud see, kes neile kaikaid kodarasse loopis. Archie polnud kunagi Ralphist erilises vaimustuses olnud: liiga hea välimusega, liiga libe sell. Ta oli vaese Izzy peaaegu hulluks ajanud, naine ei taibanud enam, mis toimub, ja siis oli Ralph Izzy – ja ka nemad – päevapealt hüljanud. Izzy oli omadega läbi. Muidugi sai temast ülipopulaarne näitleja, sest selle eest kandis Mungo hoolt, aga neil kõigil oli tunne, et üks ajajärk nende elus oli ootamatult otsa saanud: nende noorus oli otsa saanud.

      Archie viskab kannu põhja vajunud teepuru üle paadiserva ja tunneb oma sentimentaalsuse pärast häbi. Ta mõtleb Ralphile, kellest pole sestsaadik midagi kuuldud, seisab hetke, et mälestada sünnipäevalast Izzyt, ning suundub alla asju kokku korjama. Ehk meeldib ka Kitile väike lõbureis jõel. Ta on veendunud, et teistele see huvi ei paku. Tõenäoliselt on Camilla meelest ilm liiga palav ja vaest vana Mungot, kellel isegi Dartmouthi praami peal süda läigib, pole samuti mõtet kaasa kutsuda. Archie raputab lõbustatult pead, sest talle meenub, kuidas nende isa Mungo Parki auks Mungole nime pani: tema noorem vend pole põrmugi kuulsa maadeavastaja moodi. Lapsena oli aga Mungo üleannetu: mõtles välja kõikvõimalikke lugusid, püüdis auku pähe rääkida nende kodutalus elavale Billy Juddile – kes oli piisavalt vana, et mitte õnge minna –, et poiss tema vembud kaasa teeks. Mungol õnnestus isa meeleheitele ajada ja tema, Archie, sai korralduse hoida silm peal oma paharetist vennal, kes rikkus kõiki reegleid, hirmutas kohalikke lapsi vaimu- ja vampiirilugudega ning veenis neid osalema fantaasia- ja kostüümimängudes. Internaatkooli minek tundus Archiele peaaegu kergenduse ja vastutusest pääsuna. Kõik muutus, kui ta sai vanemaks, kohtas ekspressbussis Camillat ja armus. Camilla jumaldas Mungot. Ta pidas algusest peale tema venda vaimukaks ja toredaks kaaslaseks.

      Archie küsib endalt, miks tal polnud kunagi midagi nende sõpruse vastu; miks nende lähedus teda kordagi armukadedaks ei teinud. Kas sellepärast, et Mungo on gei ega saa olla tema rivaal? Tänu Camillale ei olnud Archie oma noorema venna suhtes enam nii kriitiline ja tal õnnestus oma loomupärast kiindumust Mungosse isegi välja näidata. Kui isa suri ja Archie kogu krempli päranduseks sai, suutis ta olla suuremeelne, andis Mungole vana sepikoja ja toetas teda näitlejakarjääri alustamisel.

      Aeg-ajalt on Mungo muretu ellusuhtumine, ükskõiksus teiste arvamuse suhtes ja soov kõiki reegleid rikkuda Archie karmivõitu moraalsed põhimõtted proovile pannud, aga mitte enam viimasel ajal. Täna on ta jõel ja homme on õhtusöögile oodata Kiti: elu on ilus. Archie lukustab kajutiukse, ronib tillukesse paati, käivitab päramootori ja võtab suuna kaldale.

      Mungo ootab Kiti. Ta heidab korraks pilgu kellale, kontrollib, kas õhtusöögiks on ettevalmistused tehtud, ning kihutab trepist üles, et vaadata üle Kiti magamistuba ja duširuum. Kõik on korras. Kui sepikoda ja selle juurde kuuluv pisike ait ümber ehitati, otsustas Mungo, et ait peaks sisaldama kõike eluks vajalikku ja tuleks ühendada sepikojaga mitte ainult köögiukse kaudu, vaid ka koridoriga, ning peale selle peaks aidal olema ka omaette sissepääs. Tema meelest sobisid kaks kahekohalist magamistuba, vannituba ja avatud köögiga elutuba tema külalistele ideaalselt: seal võisid nad tunda end täiesti sõltumatult, olla kaua üleval ja vaadata telekat või tõusta vara kartmata, et teevad kellelegi tüli. Tegelikult ei meeldinud Mungole vaatepilt, mida pakuvad déshabillé naised: lahtised sassis juuksed, kahvatud näod, määrdunud hommikumantlid. Tema eelistas kerget maquillage’i, kavalat pettust. Vaid Izzy ja hiljem Kit olid selle au osaliseks saanud, et tohtisid ööbida tema juures sepikojas ja mitte aidas.

      Izzy oli seda enesestmõistetavaks pidanud.

      „Äkki ma näen halba und, kullake,” ütles ta. „Sa ju tunned mind!”

      Ta oli ilmunud koidu ajal üle keha värisedes ootamatult Mungo voodiservale, ja too oli uniselt sulgteki kõrvale lükanud ja käed välja sirutanud.

      „Tule siia,” oli ta siis öelnud. „Poe kaissu,” ning hoidnud naist oma käte vahel ja lohutanud teda senikaua, kuni õudusunenäod olid möödas.

      Ta pidas Izzy painavate unenägude põhjuseks seika, et ta oli vaevu üheksa-aastasena kaotanud mõlemad vanemad, kes surid vägivaldset surma. Kitil oli elav kujutlusvõime ja autoavarii kohutavad üksikasjad kummitasid teda.

      Mõnikord harva jagasid nad ka armastust.

      „Sõpruse märgiks,” tavatses Izzy öelda, aga Mungole polnud see kõige olulisem. Seltskond, naljad, klatš – tema igatses vaid seda. Neil oli kombeks pudeli veini juures lobiseda, naerda, kellegi mainet alandada või parandada, kiita või solvata sõltuvalt sellest, keda nad armastasid või ei sallinud.

      „Miks sa kunagi Ralphi külla ei kutsu?” päris Izzy temalt esimeste „Kaheteistkümnenda öö” proovide ajal. „Kutse rõõmustaks teda. Ta ikka meeldib sulle?”

      „Senikaua, kuni ta ööbib aidas.”

      Izzy tegi talle grimassi. „Kas sa ei usalda mind?”

      Mungo raputas pead. „Ma ei usalda iseennast, kallike.”

      Kuni ta õhtusööki valmistas, laulis Izzy talle: „When I Marry Mister Snow” või „Why Can’t You Behave”. Mungo kuulas teksti üle, andis talle paar näpunäidet, julgustas teda. Izzy kuulas omakorda tema laulu, õpetas teda hingama ja oma häält kõige paremini esile tooma.

      Nüüd