Lumememm. Jo Nesbø

„Vähemalt niikaua kui mina teda tunnen.”

      „Ja kui kaua seda on?” küsis Harry ja vaatas ringi. Teleka ees oli suur ja raske nahkmööbel ning kaheksanurkne tahmaklaasiga diivanilaud. Torujalgadega toolid heleda söögilaua ümber olid kerged ja elegantsed ning seda tüüpi, mis tema teada Rakelile meeldisid. Seintel oli kaks maali, mis kujutasid pangadirektori moodi mehi, kes vahtisid tema peale alla sünktõsiselt ja võimukalt. Nende kõrval aga seda tüüpi modernistlik, abstraktne kunst, mis oli jõudnud moest ning seejärel taas moodi minna.

      „Kümme aastat,” ütles Ebba Bendiksen. „Me kolisime vastasmajja täpselt siis, kui Jonas sündis.” Ta osutas peaga poisi poole, kes istus ikka veel liikumatult ning vahtis plagavaid jooksurkägusid ja plahvatavaid koiotte.

      „Ja teie helistasitegi täna öösel politseisse?”

      „Jah.”

      „Poiss laskis uksekella umbes veerand kaks,” lausus Skarre ja heitis pilgu märkmetele. „Politseisse tuli kõne üks kolmkümmend.”

      „Läksime minu mehe ja Jonasega tagasi ja otsisime kõigepealt majast,” selgitas Ebba Bendiksen.

      „Kust te otsisite?” küsis Harry.

      „Keldrist. Vannitubadest. Garaažist. Igalt poolt. Ikka väga veider, kui keegi niiviisi lihtsalt jalga laseb.”

      „Jalga laseb?”

      „Ära kaob. Õhku haihtub. Politseinik, kellega ma telefonis rääkisin, küsis, kas saaksime Jonase enda hoolde võtta ja ütles, et peaksime helistama kõigile Birte tuttavatele, kelle juurde ta võis minna. Aga muidu ootama hommikuni, et kuulata, kas Birte on tööle läinud. Ta seletas mulle, et kaheksal juhul kümnest ilmub ärakadunu mõne tunni jooksul välja. Me püüdsime kätte saada Filipit…”

      „Abikaasat,” katkestas Skarre. „Ta oli Bergenis loengut pidamas. Ta on mingisugune professor.”

      „Füüsika.” Ebba Bendiksen naeratas. „Ja tema mobiil oli niikuinii välja lülitatud. Ja me ei teadnud, millises hotellis ta peatub.”

      „Temaga võeti hommikul Bergenis ühendust,” sõnas Skarre. „Ta peaks varsti siia jõudma.”

      „Taevale tänu,” ütles Ebba. „Nii et kui me täna hommikul Birte töökohta helistasime ja ta polnud harilikuks ajaks tööle ilmunud, siis helistasime teile uuesti.”

      Skarre noogutas selle kinnituseks. Harry andis märku, et Skarre Ebba Bendikseniga edasi vestleks, läks teleka juurde ning istus poisi kõrvale põrandale. Ekraanil süütas koiott dünamiidipulga süütenööri.

      „Tere, Jonas. Minu nimi on Harry. Kas see teine politseinik juba rääkis sulle, et sellised asjad lõpevad peaaegu alati hästi? Et ärakadunud inimesed tulevad ise tagasi?”

      Poiss raputas pead.

      „Aga tulevad,” ütles Harry. „Kui sa peaksid nüüd mõistatama, siis kus su ema praegu olla võiks?”

      Poiss kehitas õlgu. „Ma ei tea, kus ta on.”

      „Ma tean, et sa ei tea, Jonas, praegu ei tea seda keegi meist. Aga milline on esimene koht, mis sulle pähe tuleb, kui teda ei ole siin ega tööl? Ära mõtle, kas see on tõenäoline või mitte.”

      Poiss ei vastanud, vahtis üksnes koiotti, kes püüdis asjatult eemale visata dünamiidipulka, mis oli ta käe külge kinni jäänud.

      „Kas teil on suvila või mõni muu koht, kuhu teil on kombeks sõita?”

      Jonas raputas pead.

      „Mingi eriline koht, kuhu ta tavaliselt sõitis, kui tahtis olla üksi?”

      „Ta ei tahtnud olla üksi,” vastas Jonas. „Ta tahtis olla koos minuga.”

      „Ainult sinuga?”

      Poiss pööras pead ja vaatas Harryle otsa. Jonasel olid pruunid silmad, täpselt nagu Olegil. Ja selles pruunis pilgus nägi Harry nii hirmu, mida oli oodanud, kui ka viha, mida ta ei olnud oodanud.

      „Miks nad ära kaovad?” küsis poiss. „Need, kes tagasi tulevad?”

      Samasugused silmad, mõtles Harry. Samasugused küsimused. Olulised.

      „Oh, erinevatel põhjustel,” ütles Harry. „Mõni on ära eksinud. Ära eksida võib mitut moodi. Ja mõni on vajanud väikest vaheaega ja end ära peitnud, et pisut rahu saada.”

      Keegi tuli välisuksest sisse ja Harry nägi, kuidas poiss võpatas.

      Samal hetkel plahvatas koioti käes dünamiit ja toauks nende taga kargas lahti.

      „Tere,” ütles kellegi hääl nende selja taga. Ühtaegu teravalt ja talitsetult. „Kuidas olukord on?”

      Harry keeras pead just õigel hetkel, et näha, kuidas viiekümnendates aastates pintsakuga mees diivanilaua poole traavis ja puldi haaras, ning järgmisel hetkel kahanes telepilt väikeseks helendavaks täpiks, samal ajal kui aparaat protestivalt susises.

      „Tead küll, mida ma sulle päeval telekavahtimise kohta öelnud olen, Jonas,” lausus isa saatusele alistunud toonil, nagu tahaks, et ka teised toasolijad mõistaksid, kui lootusetu vaev on tänapäeval last kasvatada.

      Harry tõusis ja tutvustas ennast, Magnus Skarret ja Katrine Bratti, kes oli seni ukse kõrval seisnud ja pealt vaadanud.

      „Filip Becker,” sõnas mees ja kohendas prille, mis niigi ninajuurel püsisid. Harry püüdis tema pilku tabada, kujundada temast esimene oluline mulje kui võimalikust kahtlusalusest, kui asi kord niikaugele jõuab. Aga mehe silmad jäid prilliklaaside peegelduse varju.

      „Ma kasutasin aega selleks, et helistada kõigile, kellega ta võis ühendust võtta, aga keegi ei tea midagi,” ütles Filip Becker. „Mida te teate?”

      „Mitte midagi,” vastas Harry. „Aga esimene asi, millega te meid aidata saate, on vaadata järele, kas kõik kohvrid, seljakotid ja riided on alles, ning alles seejärel saame kujundada oma arvamuse.” Harry uuris Beckerit, enne kui jätkas: „Et kas kadumine oli spontaanne või ettekavatsetud.”

      Becker vastas Harry takseerivale pilgule, noogutas ja läks trepist üles teisele korrusele.

      Harry kükitas Jonase kõrvale, kes ikka veel musta teleekraani vahtis.

      „Nii et sulle meeldib jooksurkägu?” küsis Harry.

      Poiss raputas sõnatult pead.

      „Miks mitte?”

      Jonase sosin oli vaevukuuldav: „Mul on koiotist kahju.”

      Viis minutit hiljem saabus Becker ülakorruselt tagasi ja teatas, et midagi ei ole kadunud, ei reisikotte ega riideid, välja arvatud see, mis naisel tema lahkudes seljas oli, lisaks mantel, saapad ja sall.

      „Nonii.” Harry kratsis oma karvast lõuga ja heitis pilgu Ebba Bendiksenile. „Kas me võiksime korraks kööki minna, Becker?”

      Becker juhatas teed ja Harry andis Katrinele märku, et ta kaasa tuleks. Köögis asus professor kohe paberfiltrisse kohvi ja kohvimasinasse vett valama. Katrine jäi seisma ukse kõrvale, Harry aga läks akna alla ja vaatas välja. Lumememme pea oli kössi vajunud.

      „Mis kell te eile kodust ära läksite ja millise lennukiga te Bergenisse lendasite?” küsis Harry.

      „Ma sõitsin siit ära eile õhtul kella poole kümne paiku.” vastas Becker kõhklematult. „Lennuk väljus viis minutit üksteist läbi.”

      „Kas te võtsite pärast kodunt lahkumist Birtega ühendust?”

      „Ei.”

      „Mis te arvate, mis võis juhtuda?”

      „Mul ei ole aimugi, vaneminspektor. Tõesti ei oska öelda.”

      „Hm.” Harry vaatas aknast tänavale. Sestsaadik kui nad saabusid, ei olnud ta kuulnud, et ükski auto oleks mööda sõitnud. Tõeliselt rahulik kant. Ainult et selle linnajao vaikus maksis arvatavasti paar miljonit krooni. „Kuidas te oma abielu iseloomustaksite?”

      Harry