Lumememm. Jo Nesbø

mees ei kuulanud ja tõmbas noa vöölt. Harry vakatas ja vahtis noaga kätt, mis kerkis ja täie jõuga hoobi andis. Kostis otsekui oie, kui nuga läbi tapeeditaguse kipsplaadi tungis. Mees tõmbas noa välja, lõi selle uuesti seina ja painutas lahti pooleldi murenenud kipsitüki, millest jäi seina must auk. Siis võttis ta väikese pliiatslambi ja valgustas avaust. Tema ülemõõduliste prilliklaaside vahele tekkis sügav korts. Seejärel pistis ta nina auku ja nuusutas.

      „Justament,” ütles ta. „Tere-tere.”

      „Kes seal on?” küsis Harry ja astus lähemale.

      „Aspergillus,” ütles mees. „See on hallitusseente perekond. Meil on valida kolme-neljasaja liigi vahel ja raske on kindlalt öelda, milline see täpselt on, sest ta kasvab neil kõvadel pindadel nii imeõhukeselt, et õieti ei paistagi. Aga lõhn on eksimatult äratuntav.”

      „Ja see tähendab paksu pahandust?” küsis Harry ja püüdis meelde tuletada, kui palju tal pangaarvel alles võis olla pärast seda, kui nad olid isaga teinud välja Hispaania-reisi nooremale õele Søsile, kel oli enda sõnul „kergekujuline Downi sündroom”.

      „See ei ole nagu harilik majavamm, mille tagajärjel maja kokku kukub,” ütles mees. „Aga teie võib-olla kukute.”

      „Mina?”

      „Kui te selle suhtes tundlik olete. Mõned jäävad haigeks, kui hingavad hallitusseenega sama õhku. Nad võivad põdeda aastaid ja muidugi peetakse neid hüpohondrikuteks, sest keegi midagi ei leia ja muud elanikud on terved. Ja lisaks pistab see elukas kinni tapeedid ja kipsplaadid.”

      „Hm. Ja mida teie soovitate?”

      „Muidugi seda, et ma seene hävitaksin.”

      „Ja sama hooga ka minu viimased säästud?”

      „Selle katab majakindlustus, nii et see ei lähe teile ühtki krooni maksma. Ma vajan ainult lähematel päevadel korterile ligipääsu.”

      Harry otsis köögisahtlist tagavaravõtmete komplekti ja ulatas mehele.

      „Ma tulen üksi,” sõnas mees. „Ütlen seda igaks juhuks. Sest iial ei või teada.”

      „Mis te räägite?”

      „Mida?”

      „Ah, ei midagi,” ütles Harry. „Siit pole niikuinii midagi võtta. Ma pean nüüd jalga laskma.”

      Madal hommikupäike pani prefektuurihoonel, Oslo politseijaoskonna peakorteril kõik aknad kiiskama; hoone asus juba ligi kolmkümmend aastat samas kohas – Grønlandsleiret’ kõrgendiku harjal. Sealt olid politseil – seda nimme tahtmata – käe-jala juures Ida-Oslo kõige kriminogeensemad paigad kesklinnas ning lähimaks naabriks „Bayern”, Oslo vangla. Prefektuurihoonet ümbritses külmavõetud muruplats, kus kasvasid vahtrad ja pärnad, mis olid öösel kattunud õhukese kahkja lumekorraga ning jätsid pargist mulje kui palakaisse mähkunud suripaigast.

      Harry sammus mööda musta asfaldiriba peaukse poole ja astus vestibüüli, kus Kari Christenseni voolava veega portselanist seinapannoo vestis oma igavesi saladusi. Ta noogutas turvamehele valvelauas ja sõitis liftiga kuuendal korrusel asuvasse mõrvarühma. Kuigi sellest sai juba enam-vähem pool aastat, kui ta endale punasesse tsooni uue kabineti sai, oleks ta ikka veel äärepealt läinud oma akendeta pugerikku, mida oli jaganud konstaabel Jack Halvorseniga. Nüüd istus seal konstaabel Magnus Skarre. Ja Jack Halvorsen puhkas Vestre Akeri kalmistul maamullas. Vanemad tahtsid algul, et poeg maetaks kodukohta Steinkjeri, kuna Jack ja Beate Lønn, kriminaaltehnika osakonna juhataja, ei olnud abielus ega elanud koos. Aga kui nad said teada, et Beate on rase ja toob suvel ilmale Jacki lapse, nõustusid nad sellega, et poja haud jääks Oslosse.

      Harry astus oma uude kabinetti. Ja uueks see pidigi jääma, teadis ta, nagu ka Barcelona jalgpalliklubi viiekümneaastase koduväljaku nimi oli katalaani keeles ikka veel Camp Nou, uus staadion. Ta vajus toolile, keeras raadio käima ja noogutas seda tehes tere hommikust piltidele, mis seisid seina najal raamaturiiulil ning mille ta ühel heal päeval ettearvamatus tulevikus, kui tal tuleb meelde naelu osta, kavatses seinale riputada. Ellen Gjelten, Jack Halvorsen ja Bjarne Møller. Nii nad seal kronoloogilises järjekorras seisid. Dead Policemen’s Society.

      Raadios avaldasid Norra poliitikud ja ühiskonnateadlased arvamust Ameerika presidendivalimiste kohta. Harry tundis ära Arve Støpi hääle, kes oli eduka ajakirja Liberaal omanik ja tuntud kui üks riigi erudeeritumaid, ülbemaid ja vaimukamaid arvamusliidreid. Harry keeras raadio valjemaks, nii et hääled kajasid kiviseintelt vastu, ja võttis oma Peerless käerauad, mis lebasid uuel kirjutuslaual. Ta tegi käeraudadega kiirlukustuskatseid lauajalal, mis ajas juba pinde sellest rumalast kombest, mille ta omandas FBI kursustel Chicagos ja mida täiendas üksildastel õhtutel oma armetus Cabrini-Greeni korteris, kuhu kostis tülitsevate naabrite vali kisa ja kus ainsaks seltsiks oli Jim Beam. Kunst seisis selles, et tuli lüüa lahtine käeraud vahistatu randme ümber nii, et vedruga mansett lendaks ümber randme ja klõpsaks teisel pool lukku. Piisava täpsuse ja õige jõu korral võis end lihtsa käeliigutusega arreteeritu külge aheldada, enne kui too reageerida jõuab. Harryl ei olnud seda tööl kunagi tarvis läinud, ja vaid ühel korral oli vaja läinud seda, mida ta võõrsil õppis: kuidas püüda sarimõrvarit. Käerauad laksatasid lauajala ümber kinni ja raadios sumisesid hääled:

      „Arve Støp, millel põhineb teie arvates norralaste skepsis George Bushi suhtes?”

      „Sellel, et oleme äranunnutatud riik, mis pole üheski sõjas päriselt osalenud, vaid on lasknud teistel seda suurima südamerahuga enda eest teha. Inglismaal, Nõukogude Liidul ja Ameerikal – jah, alates Napoleoni sõdadest oleme peitnud end suuremate vendade selja taha. Norra julgeolek on rajatud sellele, et kui asi läheb täbaraks, võtavad teised vastutuse enda peale. See on olnud nii juba nõnda kaua, et oleme kaotanud reaalsustaju ja kujutame ette, et maakera on asustatud inimestega, kes soovivad meile – maailma jõukaimale riigile – head. Norra on nagu sädistav kanaajuga blondiin, kes on Bronxi kõrvaltänavasse ära eksinud ja nüüd šokeeritud, et tema ihukaitsja ründajaid nii jõhkralt kohtleb.”

      Harry valis Rakeli numbri. Peale Søsi oma oli Rakeli telefoninumber ainus, mida Harry peast teadis. Kui ta veel noor ja roheline oli, arvas ta, et uurija puhul on halb mälu tõsine puudujääk. Nüüd oli ta juba targem.

      „Ja ihukaitsja on niisiis Bush ja Ameerika?” küsis saatejuht.

      „Jah. Lyndon B. Johnson ütles kord, et Ameerika ei valinud seda rolli ise, vaid mõistis, et kedagi teist pole võtta, ja tal oli õigus. Meie ihukaitsja on uuskristlasest vennike, kel on isakompleks, viinaviga ja piiratud mõistus ja pole niigi palju selgroogu, et aumehe kombel aega teenida. Lühidalt on see niisugune vennike, kelle tagasivalimine Ameerika presidendiks peaks meid tõsiselt rõõmustama.”

      „Ma oletan, et see oli mõeldud irooniliselt?”

      „Üldse mitte. Nii nõrk president kuulab oma nõuandjaid, ja uskuge mind, Valgel Majal on need parimad. Kuigi selle naeruväärse teleseriaali põhjal ovaalsaalist võib jääda mulje, et demokraatidele kuulub intelligentsuse monopol, leidub kõige helgemaid päid üllataval kombel vabariiklaste paremal tiival. Norra julgeolek on kindlates kätes.”

      „Ühe mu sõbranna sõbranna on sinuga seksinud.”

      „Tõsi või?”

      „Mitte sinuga,” ütles Rakel. „Ma räägin selle teisega. Støpiga.”

      „Sorry,” ütles Harry ja keeras raadio vaiksemaks.

      „Pärast üht loengut Trondheimis. Ta kutsus naise oma tuppa. Naine oli huvitatud, kuid avaldas mehele, et tal on üks rind opereeritud. Støp ütles, et mõtleb järele, ja läks baari. Siis tuli tagasi ja võttis naise kaasa.”

      „Hm. Ma loodan, et see õigustas ootusi.”

      „Miski ei õigusta ootusi.”

      „Ega jah,” vastas Harry ja murdis pead, millest nad nüüd räägivad.

      „Mis tänase õhtuga saab?” küsis Rakel.

      „Kell kaheksa Palace Grillis sobib hästi.