Lumememm. Jo Nesbø

ning ettekandja Rita tuli tema juurde ja ütles, et kui ta kohe koju voodisse ei lähe, siis teda enam Schrøderisse ei lasta. Järgmisel hommikul ilmus Harry tööle punktipealt kell kaheksa. Sel päeval oli ta täiesti kõlbmatu politseiuurija, kes oksendas pärast hommikust nõupidamist kraanikaussi, klammerdus kontoritooli külge, jõi kohvi, suitsetas ja oksendas jälle, aga seekord kempsu. Ja see oli ta viimane altminek – aprillist saadik ei olnud ta puutunud tilkagi alkoholi.

      Ja nüüd taheti teda ekraanile tagasi.

      Naine seletas, et teema on terrorism araabiamaades ja mida selleks vaja on, et teha haritud keskklassiinimestest tapamasinad. Harry katkestas teda, enne kui naine jõudis lõpetada.

      „Ei.”

      „Aga me nii väga tahame sind, sa oled nii…nii…rock’n’roll!” Naine naeris vaimustusest, ja Harry ei suutnud otsustada, kas see oli ehtne või mitte, kuid nüüd tundis ta naise hääle ära. Tol õhtul oli naine olnud Kunstnike Majas. Ta oli olnud noorel ja igaval moel kena, rääkinud noorelt ja igavalt ning vahtinud Harryt ahnel, näljasel näol, nagu oleks too eksootiline roog, mille kohta ta ei suuda otsustada, kas see pole ehk liiga eksootiline.

      „Helista mõnele teisele,” ütles Harry ning lõpetas kõne. Siis sulges ta silmad ja kuulis, kuidas Ryan Adam küsis: „oh, baby, why do I miss you like I do?”

      Poiss tõstis pilgu mehele, kes seisis tema kõrval köögi töölaua ees. Lumise aia valgus pani särama isa massiivset kolpa katva sileda pingul naha. Ema oli öelnud, et isal on sellepärast nii suur pea, et ta on vägev aju. Poiss küsis emalt, miks ta ütles, et isa on aju ja mitte, et tal on aju, ja siis oli ema naerma puhkenud, teinud talle pai ja öelnud, et nii see füüsikaprofessorite puhul lihtsalt on. Praegu loputas aju voolava vee all kartuleid ja pani need kohe kastrulisse.

      „Isa, kas sa kartuleid ei koorigi? Emme küll alati…”

      „Sinu ema ei ole praegu siin, Jonas. Nii et teeme minu moodi.”

      Ta küll ei tõstnud häält, kuid selles võis siiski tajuda kerget ärritust, mis pani Jonase kössi tõmbuma. Ta ei saanud kunagi päriselt aru, mis isa nii vihale ajas. Ja vahel sedagi mitte, kas ta on vihane. Mitte enne, kui märkas ema suunurgas murelikku kurdu, mis paistis isa veelgi enam ärritavat. Poiss lootis, et ema tuleb varsti koju.

      „Me ei kasuta ju neid taldrekuid, isa!”

      Isa lajatas nõudekapi ukse pauguga kinni ja Jonas hammustas huulde. Isa nägu ilmus alla tema juurde. Õhukesed kandilised prilliklaasid välgatasid.

      „Need ei ole mitte taldrekud, vaid taldrikud,” ütles isa. „Mitu korda ma pean sulle ütlema, Jonas?”

      „Aga emme ütleb küll…”

      „Emme ei räägi õigesti. Saad aru? Emme on pärit sellisest kohast ja perekonnast, kus õigekeelsusest ei hoolita.” Isa hingeõhk lõhnas soolaka, roiskunud adru järele.

      Välisuks käis.

      „Tere,” kostis esikust ema laulev hääl. Jonas tahtis tema juurde joosta, aga isa hoidis teda õlast tagasi ja näitas katmata laua poole.

      „Küll te olete tublid!”

      Jonas kuulis hingeldavas hääles naeratust, kui ema tema selja taga uksel seisis, samal ajal kui poiss lauale väledalt nuge-kahvleid ja tasse ladus.

      „Ja kui ilusa suure lumememme te olete teinud!”

      Jonas pööras küsiva näo ema poole, kes oli mantli eest lahti teinud. Ta oli nii ilus. Tõmmuka naha ja tumedate juustega nagu ta isegi, pilgus peaaegu alati imeline pehmus. Peaaegu alati. Ta ei olnud enam nii sale nagu vanadel fotodel, kui nad isaga abiellusid, aga Jonas oli märganud, et mehed vaatasid ema, kui nad käisid linnas meelt lahutamas.

      „Meie küll lumememme ei teinud,” ütles Jonas.

      „Ei teinud?” Ema kortsutas kulmu ja mässis kaela ümbert lahti suure roosa salli, mille Jonas talle jõuluks oli kinkinud.

      Isa läks köögiaknale. „Nähtavasti naabripoisid,” ütles ta.

      Jonas ronis köögitoolile ja vaatas välja. Ja nende maja ees muruplatsil seisis tõepoolest lumememm. Pealegi suur, nagu ema oli öelnud. Silmad ja suu olid laotud söetükkidest ja ninaks oli porgand. Lumememmel ei olnud mütsi ega salli ning oli vaid üks käsi, peenike oks, mis oli Jonase arvates hekist murtud. Aga midagi oli lumememme juures imelikku. Ta seisis valepidi. Jonas ei teadnud, miks, aga tema meelest oleks memm pidanud olema näoga tänava ja avatud vaate poole.

      „Aga miks…” hakkas Jonas ütlema, kuid isa katkestas teda:

      „Küll ma nendega räägin.”

      „Mispärast?” küsis ema esikust, ja Jonas kuulis, kuidas ta oma pikkade mustade nahksaabaste lukke sirinal lahti tõmbas. „Sellest ei ole ju midagi.”

      „Ma ei luba säärastel oma maa peal ringi joosta. Kohe, kui tagasi tulen, võtan nad käsile.”

      „Aga miks ta tänava poole ei vaata?” küsis Jonas.

      Ema ohkas esikus. „Ja millal sa tagasi tuled, kallis?”

      „Homme millalgi.”

      „Mis kell?”

      „Mis siis? Kas sul on mõni kokkusaamine?” Isa küsis seda nii mokaotsast, et see pani Jonase judisema.

      „Ma mõtlesin söögi valmis teha,” ütles ema, kes tuli samal hetkel kööki, läks pliidi juurde, vaatas kastrulid üle ja keeras kahele keeduplaadile kuumust juurde.

      „Tee lihtsalt valmis,” ütles isa ja pöördus tööpinnal oleva ajalehepataka poole. „Küll ma siis tulen ka.”

      „Olgu.” Ema läks isa selja taha ja surus end tema vastu. „Aga kas sa tõesti pead juba täna õhtul Bergenisse sõitma?”

      „Minu külalisloeng on kell kaheksa hommikul,” ütles isa. „Pärast lennuki maandumist läheb terve tund, et ülikooli saada, nii et ma ei jõuaks, kui läheksin hommikul vara esimese lennukiga.”

      Jonas nägi isa kuklalihaste järgi, et ta lõtvus pisut, et ema oli jälle osanud õiged sõnad leida.

      „Miks lumememm meie maja poole vaatab?” küsis Jonas.

      „Mine pese käed puhtaks,” ütles ema.

      Söödi vaikuses, mida katkestasid vaid ema lühidad küsimused Jonasele selle kohta, kuidas koolipäev möödus, ning poisi napid ja ebamäärased vastused. Jonas teadis, et kui ta vastaks liiga üksikasjaliselt, alustaks isa vastikut pinnimist, mida nad selles „naljategemise kohas” õppisid või ei õppinud. Või siis tulistaks küsimusi laste kohta, kellega Jonas oli mänginud: mida nende vanemad teevad ja kus nad elavad. Küsimusi, millele Jonas isa meelepahaks kunagi rahuldavalt vastata ei osanud.

      Kui Jonas oli voodisse heitnud, kuulis ta, kuidas isa emaga allkorrusel hüvasti jättis, kuidas välisuks sulgus, auto õuel käivitus ja ära sõitis. Nad jäid kahekesi. Ema pani teleka käima. Jonas mõtles ühele asjale, mida ema oli küsinud. Miks Jonas enam sõpru külla ei kutsu. Ta ei teadnud, mida vastata, ta ei tahtnud ema kurvastada. Aga nüüd jäi hoopis tema ise kurvaks. Ta hammustas põske, tundis kibemagusat valu, mis kiirgas kõrvadeni, ja vahtis tuulekella metalltorusid, mis lae all pendeldasid. Ta tõusis voodist ja läks aknale.

      Lumine aed peegeldas küllalt valgust, et silm seletaks all seisvat lumememme. See paistis nii üksildane. Keegi oleks pidanud talle mütsi ja salli andma. Ja vahest ka luuavarre, millest kinni hoida. Samal hetkel libises kuu pilve tagant välja. Must hambarida ilmus nähtavale. Ja silmad. Jonasel jäi hing kinni ja ta taganes sammukese. Kruusasilmad sätendasid. Ja need ei vahtinud majaseina. Vaid vaatasid üles. Siia üles. Jonas tõmbas kardina ette ja puges voodisse tagasi.

      3. PEATÜKK

      1. päev. Košenill

      Harry istus Palace Grilli baaripukil ja luges teateid, mis soovitasid baarikülastajatel mitte paluda krediiti, mitte tulistada klaverimängijat ja Be Good or Be Gone. Õhtu oli veel