Lumememm. Jo Nesbø

suhe, millest te ei ole teadlik?”

      „See on välistatud.”

      „Välistatud on üsna kategooriliselt öeldud, Becker. Ja abieluvälised suhted on küllaltki tavalised.”

      Filip Becker muigas pisut. „Ma ei ole naiivne, vaneminspektor. Birte on veetlev naine ja minust palju noorem. Ja peab tunnistama, et ta on pärit üsna vabameelsest perekonnast. Aga tema ei ole niisugune. Ja mul on tema tegemistest päris hea ülevaade, kui nii võib öelda.”

      Kohvimasin turtsatas ähvardavalt, kui Harry avas suu, et edasi küsida. Ta mõtles ringi.

      „Kas te olete märganud oma naisel meeleolukõikumisi?”

      „Birte ei ole depressiivne, vaneminspektor. Ta ei läinud metsa, et end üles puua, ega hüpanud ka merre. Ta on kusagil, ja ta on elus. Ma olen lugenud, et inimesi läheb kogu aeg kaotsi, aga seejärel ilmuvad nad välja ja sel kõigel on lihtne ja loomulik põhjus. Kas pole nii?”

      Harry noogutas aeglaselt. „Ega te pahaks ei pane, kui ma majas väheke ringi vaatan?”

      „Milleks seda?”

      Filip Beckeri küsimuse terav toon pani Harry mõtlema, et tegemist on mehega, kes on harjunud, et ohjad on tema peos. Et tal on kõigest ülevaade. Ja see rääkis vastu faktile, et ta naine oli lahkunud mehele teatamata. Mille Harry oligi juba vaikselt välistanud. Oma eluga rahulolevad tervemõistuslikud emad ei lase oma kümneaastase poja juurest keset ööd jalga. Ja veel üks asi. Tavaliselt kasutasid nad kadumise nii varases järgus minimaalselt ressursse, kui ei olnud asjaolusid, mis viidanuks millelegi kriminaalsele või muudele dramaatilistele sündmustele. Selle teise asja pärast oligi ta isiklikult Hoffi sõitnud.

      „Vahel ei tea isegi, mida otsid, enne kui selle leiad,” vastas Harry. „Töömeetod on selline.”

      Nüüd õnnestus tal prilliklaaside taga Beckeri pilku tabada. Tolle silmad olid poja omadest nii erinevad kui võimalik, helesinised ja selge, intensiivse säraga.

      „Minugi poolest,” kostis Becker. „Palun väga.”

      Magamistuba oli jahe, lõhnatu ja piinlikult korras. Abieluvoodit kattis heegeldatud tekk. Ühel öökapil seisis eaka naise foto. Sarnasuse põhjal oletas Harry, et see on Filip Beckeri voodipool. Teisel öökapil oli Jonase foto. Riidekapist, kus rippusid naisteriided, kandus õrna parfüümihõngu. Harry kontrollis, kas riidepuude konksud on võrdsete vahedega nagu siis, kui neil on tükk aega rahus seista lastud. Mustad lõhikuga kleidid, lühikesed roosa motiivi ja sädelusega džemprid. Riidekapi põhjas olid sahtlid. Ta tõmbas ülemise lahti. Aluspesu. Must ja punane. Järgmine sahtel. Sukahoidjad ja sukad. Kolmas sahtel. Erkpunasel vildil paiknesid süvendites ehted. Ta märkas suurt sätendavat sõrmust, mille kivid kiiskasid eredalt. Kõik siin oli paras Vegas. Tühje süvendeid vildil ei olnud.

      Magamistoast viis uks värskelt remonditud vannituppa, kus oli aurudušš ja kaks roostevaba valamut.

      Jonase toas istus Harry väikse laua taha väiksele toolile. Laual oli hulga tipptasemel matemaatiliste funktsioonidega arvutusmasin. See nägi välja uus ja kasutamata. Laua kohal oli plakat, millel oli pilt seitsmest delfiinist lainetes, ja aastakalender. Osale kuupäevadele oli ring ümber tõmmatud ja märksõna juurde kirjutatud. Harry luges, et seal oli emme ja vanaisa sünnipäev, puhkusereis Taani, hambaarst kell kümme ja kaks juulikuist kuupäeva, mille kohal oli märge „arst”. Aga Harry ei silmanud jalgpallivõistlusi, kino ega sünnipäevi. Ta märkas roosat salli, mis lebas voodil. Selline värv, millega ükski Jonase-vanune poiss ei tahaks vahele jääda. Harry kergitas salli. See oli niiske, aga ta tundis siiski selgesti naha, juuste ja naiseliku parfüümi lõhna. Sama parfüüm, mis riidekapis.

      Ta läks alla tagasi. Seisatas köögiukse taga ja kuulas, kuidas Skarre seletas pikalt ja laialt, mismoodi kadunud inimeste puhul toimitakse. Köögis kolisesid kohvitassid. Elutoa diivan tundus hiiglasuur, võib-olla kleenukese kogu pärast, kes seal istus, pilk raamatus. Harry astus lähemale ja nägi Charles Chaplini täismundris pilti. Harry istus poisi kõrvale.

      „Kas sa teadsid, et Chaplin oli Inglise rüütel?” küsis Harry. „Sir Charles.”

      Jonas noogutas. „Aga Ameerikast visati ta välja.”

      Jonas lappas raamatut.

      „Kas sa olid suvel haige, Jonas?”

      „Ei.”

      „Aga sa käisid arsti juures. Kaks korda.”

      „Emme tahtis mind lihtsalt uurida lasta. Emme…” Poisi hääl katkes.

      „Küll näed, et ta on varsti tagasi,” ütles Harry ja pani käe poisi kiitsakale õlale. „Ta ei võtnud ju oma salli kaasa. Seda roosat, mis on sinu voodil.”

      „Keegi oli sidunud selle lumememmele kaela,” ütles Jonas. „Ma tõin salli tuppa.”

      „Ju su ema vist ei tahtnud, et lumememm külmetaks.”

      „Ta ei oleks ilmaski oma lemmiksalli lumememmele andnud.”

      „Ju siis isa andis.”

      „Ei, keegi tegi seda pärast seda, kui isa ära sõitis. Täna öösel. See, kes emme ära viis.”

      Harry noogutas mõtlikult. „Kes selle lumememme tegi, Jonas?”

      „Ma ei tea.”

      Harry vaatas aiapoolse akna poole. Sellepärast ta tulnud oligi. Korraga tundus talle, nagu oleks läbi seina ja toa lõõtsunud jääkülm tõmbetuul.

      Harry ja Katrine istusid autos ja suundusid mööda Sørkedalsveienit Majorstua linnaosa poole.

      „Mis oli esimene asi, mis sulle pähe kargas, kui me majja astusime?” küsis Harry.

      „Et need, kes seal üheskoos elavad, ei ole just hingesugulased,” vastas Katrine ja sõitis pidurdamata läbi teemaksupunkti. „Et see võib olla õnnetu abielu. Ja et sellisel juhul kannatab kõige rohkem naine.”

      „Hm. Mis sind sellele mõttele viis?”

      „See on ju ilmne,” naeratas Katrine ja heitis pilgu peeglisse. „Vastandlikud maitsed.”

      „Selgita.”

      „Kas sa ei näinud seda jubedat diivanit ja diivanilauda? Tüüpiline kaheksakümnendate stiil, mida mehed ostsid üheksakümnendatel. Samas kui naine valis valgeks peitsitud tammest alumiiniumjalgadega söögilaua. Ja Vitra.”

      „Vitra?”

      „Söögilauatoolid. Šveitsi omad. Kallid. Nii kallid, et kui ta oleks kokku hoidnud ja väheke odavamad koopiad ostnud, oleks ta võinud kogu selle kuradima elutoamööbli välja vahetada.”

      Harry märkas, et „kuradima” ei kõlanud Katrine Bratti suus sugugi nagu harilik vandesõna, vaid kui keeleline kontrapunkt, mis vaid toonitas tema klassikuuluvust.

      „Niisiis?”

      „Kui sul on sellisel Oslo aadressil niisugune majalahmakas, siis ei ole raha mingi probleem. Naisel ei ole lubatud mehe diivanit ega diivanilauda välja vahetada. Ja kui nii käitub mees, kellel ei ole maitset ega märgatavat huvi interjööri vastu, siis räägib see selget juttu, kes keda alla surub.”

      Harry noogutas, põhiliselt endale. Esmamulje ei olnud teda petnud. Katrine Bratt oli hea.

      „Parem räägi, mis sa ise arvad,” ütles Katrine. „Hoopis mina peaksin sinu käest õppima.”

      Harry vaatas aknast välja Lepsviki – vana, traditsioonidega, aga mitte kuigi respektaabli kõrtsi poole.

      „Ma ei usu, et Birte Becker vabatahtlikult kodust lahkus,” vastas ta.

      „Miks mitte? Vägivallast polnud mingit märki.”

      „Sest kõik oli väga hästi korraldatud.”

      „Ja kes on süüdi? Mees? See on alati mees, eks ole?”

      „Jah,” vastas Harry ja tundis, kuidas mõtted peas ringi kihutavad. „See on alati mees.”

      „Ainult