Lumememm. Jo Nesbø

nõtkelt kaardus. Ta teadis, et naine teab, et teda silmitsetakse.

      „Mis inimene ta on?” küsis Katrine.

      „Miks see sind huvitab?”

      „Eks see huvitab ju kõiki, kes on äsja uue ülemuse saanud?”

      Tal oli õigus. Aga asi oli selles, et Magnus Skarre ei olnud Harry Holest iial mõelnud kui ülemusest, mitte niiviisi. Hea küll, ta andis neile mõne ülesande ja juhatas uurimist, aga muul ajal nõudis ta põhiliselt vaid seda, et nad talle jalgu ei jääks.

      „Nagu sa võib-olla tead, on tal üsna halb kuulsus.”

      Katrine Bratt kehitas õlgu. „Jah, ma olen kuulnud, et ta joob. Ja et ta on oma kolleegide peale kaevanud. Et kõik ülemused tahtsid teda lahti lasta, aga eelmine peainspektor hoidis tema kohal oma kaitsvat kätt.”

      „Tema nimi oli Bjarne Møller,” ütles Skarre ja heitis pilgu kaardile, Bergenit ümbritsevale ringile. Seal oli Møllerit nähtud viimast korda, enne kui ta kadus.

      „Ja et selle maja inimestele ei meeldi, et meedia on temast mingisuguse popstaari teinud.”

      Skarre imes alahuult. „Ta on neetult hea uurija. Mulle sellest piisab.”

      „Kas ta meeldib sulle?” küsis Bratt.

      Skarre näole ilmus irve. Katrine keeras ringi ja vaatas talle silma.

      „Mis tähendab meeldib,” vastas Skarre. „Ma ei ütleks seda ega teist.”

      Ta lükkas tooli lauast eemale, tõstis jalad lauale, ringutas ja tegi, nagu oleks haigutanud. „Mille kallal siis sina nii hilja õhtul töötad?”

      Sellega püüdis ta oma kaotsiläinud üleolekut taastada. Naine oli siiski ainult konstaabel. Ja uus.

      Aga Katrine Bratt vaid naeratas, nagu oleks mees öelnud midagi naljakat, astus uksest välja ning oligi läinud.

      Kadunud. Jah, mis sellesse puutub… Skarre vandus, ajas end toolil sirgu ja asus jälle arvuti taha.

      Harry ärkas, jäi voodisse selili lebama ja vahtis lakke. Kui kaua ta maganud oli? Ta pööras pead ja vaatas öökapil kella. Kolmveerand neli. Õhtusöök oli olnud piinarikas. Ta oli vaadanud Rakeli suud, mis rääkis, jõi veini, mälus liha ja pistis ta elusalt nahka, samal ajal kui naine pajatas, et nad on Mathiasega arutanud paariks aastaks Botswanasse minekut, kus valitsusel on suurepärane programm HIV-i vastu võitlemiseks, kuid arste napib. Rakel oli küsinud, kas ta on kedagi kohanud. Ja tema oli vastanud, et kohtas oma lapsepõlvesõpru Øysteini ja Treskod. Esimene oli joodikust taksojuht ja arvutifriik, teine aga joodikust hasartmängija, kes oleks võinud olla pokkeri maailmameister, kui ta oleks suutnud oma pokkerinägu niisama hästi vaos hoida, nagu ta teiste omi luges. Harry oli isegi hakanud Rakelile jutustama Tresko saatuslikust kaotusest Las Vegase MM-il, kui talle meenus, et ta oli sellest juba rääkinud. Ja polnud tõsi, et ta nendega kohtunud oli. Ta ei kohtunud mitte kellegagi.

      Ta nägi, kuidas kelner valas kõrvallauas napsi ja ühe pöörase hetke jooksul oleks ta mehel äärepealt pudeli käest ära kiskunud ja sealt kulistama hakanud. Selle asemel leppis ta kokku, et viib Olegi kontserdile, kuhu poiss tahtis hirmsasti minna. Slipknot. Harry jättis Rakelile mainimata, mis bänd see on, mille ta oma poja peale lahti laseb, sest Harry tahtis ise ka Slipknoti kuulata. Kuigi bändid, mille atribuutikasse kuulusid kohustuslikud surnupealuud, saatanamärgid ja kiire bass ajasid ta harilikult naerma, oli Slipknot tegelikult päris põnev.

      Harry viskas teki pealt ja läks kööki, laskis kraaniveel külmaks voolata, tegi pihu kausiks ning rüüpas. Talle oli alati paistnud, et vesi maitseb niiviisi – oma pihust, oma nahalt – paremini. Siis laskis ta vee solksti kraanikaussi ning jäi jõllitama musta seina. Kas miski oli talle silma hakanud? Mingi liikumine? Ei, midagi ei paistnud, üksnes liikumine ise, otsekui nähtamatu veealune laine, mis hellitab meriheina. Üle surnud kiudude nii peenikeste haarmetega, mis üldse ei paista; eosed, mis kanduvad edasi vähimagi puhanguga, kinnituvad uude kohta, hakkavad õgima ja imema. Harry pani elutoas raadio käima. Nüüd oli asi selge. George W. Bush oli saanud Valges Majas veel ühe ametiaja.

      Harry läks voodisse tagasi ja tõmbas teki üle pea.

      Jonas ärkas mingi heli peale ja lükkas teki näolt. Vähemalt talle tundus, et oli kostnud mingi heli. Otsekui sulalume krudin saapataldade all pühapäevahommikuses eramaju ümbritsevas vaikuses. Küllap ta nägi und. Aga uni ei tulnud tagasi, kuigi ta silmad sulges. Selle asemel tulid meelde nähtud unenäo katked. Isa oli seisnud vaikides ja liikumatult tema ees, prilliklaasidel selline peegeldus, nagu oleks nende pind läbipaistmatu ja jääs.

      Nähtavasti oli see hirmuunenägu, sest Jonas tundis, et kardab. Ta lõi silmad lahti ja nägi, kuidas metalltorud räästa all pendeldasid. Siis vupsas ta voodist välja, avas ukse ja pistis mööda koridori punuma. Esimesele korrusele viiva trepi juures suutis ta vältida pimedusse vaatamist, ja ta ei peatunud enne kui vanemate magamistoa ukse taga, mille lingi ta lõpmatult aeglaselt alla vajutas. Siis tuli talle meelde, et isa on ära sõitnud, ja ema pidi ta ju niikuinii üles äratama. Ta lipsas tuppa. Põrandal oli valge väljaveninud kuupaisteruut, mis ulatus ülestehtud abieluvoodini. Talle särasid vastu äratuskella numbrid. 01.11. Jonas tardus hetkeks jahmunult paigale.

      Siis pöördus ta koridori tagasi. Läks trepi poole. Pimeduse poole, mis lösutas trepiastmetel ja varitses teda, suured lõuad irevil. Allkorruselt ei kostnud kippu ega kõppu.

      „Emme!”

      Ta kahetses kohe, kui kuulis, et ta oma hirm talle järsu kaleda kajana vastas. Sest nüüd oli pimedusel ka see teada.

      Vastust ei tulnud.

      Jonas neelatas. Siis hakkas ta trepist alla minema.

      Kolmandal astmel tundis ta jala all midagi märga. Ja ka kuuendal. Ja kaheksandal. Justkui oleks siin käidud märgade kingadega. Või märgade jalgadega.

      All toas põles tuli, aga ema ei olnud. Jonas astus akna alla, et vaadata Bendiksenide maja poole, sest vahel läks ema Ebbale külla. Aga seal olid kõik aknad pimedad.

      Poiss läks kööki telefoni juurde ning suutis mitte mõelda, mitte pimedust ligi lasta. Ta valis ema mobiilinumbri. Ja ta hing hõiskas, kui ta kuulis ema mahedat häält. Aga see oli vaid sõnum, et jäetaks telefoninumber, ja lahke soov: meeldivat päeva.

      Aga ei olnud ju päev, oli öö.

      Tuulekojas astus ta isa suurtesse kingadesse, tõmbas jopi pidžaama peale ja läks välja. Emme oli öelnud, et lumi on homseks läinud, aga ilm oli endiselt külm ja kerge tuul sosiskles ja pobises värava kõrval tammepuus. Bendiksenide majani ei olnud rohkem kui sada meetrit ja õnneks oli tee peal kaks tänavalaternat. Ema on kindlasti seal. Jonas piilus paremale ja vasakule, et olla kindel, et keegi teda kinni ei pea. Siis märkas ta lumememme. See seisis nagu enne – liikumatult, näoga maja poole – ning kümbles külmas kuuvalguses. Siiski oli selle juures midagi teisiti, midagi inimlikku ja tuttavat. Jonas vaatas Bendiksenide maja poole. Ta otsustas joosta. Kuid ei jooksnud. Selle asemel jäi ta paigale ja tundis, kuidas kõhelev jääkülm tuul temast läbi tungis. Ta keeras end jälle aegamisi lumememme poole. Sest nüüd oli ta taibanud, mis lumememme nii tuttavaks tegi. Sel oli nüüd sall kaelas. Roosa sall. Seesama sall, mille Jonas oli emale jõuluks kinkinud.

      4. PEATÜKK

      2. päev. Kadumine

      Keskpäevaks oli Oslo südalinnas lumi sulanud. Aga Hoffi linnaosas, kuhu Harry Hole ja Katrine Bratt parajasti sõitsid, leidus mõlemale poole teed jäävates aedades ikka veel laiguti lund. Raadios laulis Michael Stipe sellest, mis tunne on juhtuvat ette teada, et midagi on kohutavalt halvasti, ja poisist kaevus. Vaikse eramurajooni keskel ühel veelgi vaiksemal tänaval näitas Harry hõbedaselt läikiva Toyota Corolla poole, mis oli pargitud aia äärde.

      „Skarre auto. Pargi taha.”

      Maja oli suur ja kollane. Kolmeliikmelise pere jaoks liiga suur, mõtles Harry, kui nad kruusateed pidi liginesid. Kõik nende ümber tilkus ja ohkas. Aias seisis kergelt kreenis lumememm, mille tulevik paistis tume.

      Avama tuli Skarre. Harry kummardus ja silmitses