Lumememm. Jo Nesbø

Rakel Fauke ilmub uksele seitse minutit üheksa läbi. Ta tundis sedasama kripeldavat ärevust, mida alati, kui pidi naisega kohtuma. Ta ütles endale, et see on vaid tingrefleks nagu Pavlovi koertel, kel hakkas söögikella helina peale ila tilkuma ka siis, kui nad süüa ei saanud. Ja täna õhtul nad süüa ei saa. See tähendab: nad saavad vaid süüa. Ja meeldivalt vestelda oma praegusest elust. Või õigemini: naise praegusest elust. Ja Olegist, pojast, kelle Rakel sai oma vene eksmehega tookord, kui töötas Moskvas Norra suursaatkonnas. Poiss oli tundlik ja kinnise loomuga, aga Harryl oli õnnestunud saavutada temaga kontakt, mis oli hoopis lähedasem kui Harry suhe oma isaga. Ja kui Rakel lõpuks enam vastu ei pidanud ning oma teed läks, siis ei teadnudki Harry, kumb kaotus talle suurem oli. Aga nüüd ta teadis. Sest nüüd oli kell seitse minutit üheksa läbi ning Rakel seisis uhkelt ja sirgelt uksel, kaunilt kaarduva seljaga, mida Harry käed nii hästi mäletasid, ja kõrgete põsesarnadega õhetavas näos, mida mees mäletas oma näo vastas. Ta oli lootnud, et naine ei näe ehk välja nii hea. Nii õnnelik.

      Rakel tuli tema juurde ja nad surusid põsed vastamisi. Harry vabastas naise meelega esimesena embusest.

      „Mida sa vaatad?” küsis Rakel ja nööpis mantli lahti.

      „Tead isegi,” vastas Harry ja kuulis, et oleks pidanud enne häält selitama.

      Rakel naeris tasakesi ja tema naer mõjus nagu esimene sõõm Jim Beami: Harryl hakkas soe ja mõnus.

      „Ära!” ütles Rakel.

      Harry teadis täpselt, mida see ‘ära’ tähendas. Ära hakka jälle pihta, ära tee asja piinlikuks, jätame selle teema. Ta oli öelnud seda vaikselt, peaaegu kuulmatult, aga ometi kõlas see nagu vali kõrvakiil.

      „Sa oled kõhnaks jäänud,” ütles Rakel.

      „Nii nad räägivad.”

      „Laud…?”

      „Kelner tuleb meile järele.”

      Rakel istus Harry vastu baaripukile ja tellis aperitiivi. Camparit muidugi. Harry oli teda Košenilliks kutsunud, loodusliku pigmendi järgi, mis andis magusale vürtsikale aperitiivile selle iseloomuliku värvi. Sest Rakel armastas kanda erepunast. Ta väitis, et kasutab seda hoiatusvärvina nagu loomad, kes kasutavad erksaid toone, et neist eemale hoitaks.

      Harry tellis veel ühe koka.

      „Miks sa nii kõhnaks oled jäänud?” küsis Rakel.

      „Seen.”

      „Mis?”

      „See pistab mu vist nahka. Aju, silmad, kopsud, keskendumisvõime. Imeb välja värvid ja mälu. Seen kasvab, mina kahanen. Tema saab minuks, mina saan temaks.”

      „Mis sa jahvatad?” pahvatas Rakel, näol vastikusgrimass, aga Harry nägi, et ta silmad naersid. Talle meeldis kuulata, kuidas Harry jutustab, isegi kui see oli vaid vaba teadvusevoog. Ta rääkis Rakelile seenerünnakust korteris.

      „Kuidas teil läheb?” päris Harry.

      „Kenasti. Minul läheb hästi. Olegil läheb hästi. Aga ta tunneb sinust puudust.”

      „Kas ta ütles nii?”

      „Sa ju tead seda isegi. Tead, sa peaksid tal paremini silma peal hoidma.”

      „Mina või?” Harry vaatas naisele rabatult otsa. „Ega see minu valik ei olnud.”

      „Mis sellest?” kostis Rakel ja võttis baarimehelt napsiklaasi. „See, et meie sinuga enam koos ei ole, ei tähenda veel, et Olegi ja sinu tähtis suhe on lõppenud. Suhe, mis on mõlemale tähtis. Kumbki teist ei leia sõpru kergesti, nii et peaksite hoolitsema nende eest, kes teil on.”

      Harry lonksas kokat. „Kuidas Oleg ja see su arst läbi saavad?”

      „Tema nimi on Mathias,” ütles Rakel ning ohkas. „Nad tegelevad sellega. Nad on…erinevad. Mathias tahaks ju nii väga, aga Oleg ei tee seda talle kergeks.”

      Harry tundis hetkeks magusat rahulolu.

      „Mathias töötab ju ka hirmus palju.”

      „Ma arvasin, et sulle ei meeldi, kui su mehed töötavad,” ütles Harry ja kahetses kohe öeldut. Aga selle asemel et vihastada, ohkas Rakel kurvalt:

      „Asi polnud pikkades tööpäevades, Harry, vaid selles, et sa töötasid nagu segane. Sa oled oma tööga üks, ja see, mis sind kannustab, ei ole armastus ega kohusetunne. Ega solidaarsus. See ei ole isegi isiklik auahnus. See on viha. Ja kättemaksuiha. Ja see ei ole õige, Harry, see ei peaks nii olema. Tead väga hästi, mis juhtus.”

      Jah, mõtles Harry. Tõin haiguse ka sinu majja.

      Ta köhatas. „Aga sinu arst, tema juhindub siis…õigetest motiividest, mis?”

      „Mathias teeb ikka veel erakorralises meditsiinis öövalveid. Vabatahtlikult. Ja lisaks on ta Anatoomiainstituudis täiskohaga lektor.”

      „Ja veredoonor ja Amnesty International’i liige.”

      Rakel ohkas. „B miinus on haruldane veregrupp, Harry. Ja ma tean, et ka sina toetad Amnesty’t.”

      Ta segas aperitiivi oranži plasttikuga, mille otsas oli hobune. Jääkuubikute ümber keerles punast. Košenill.

      „Harry?” ütles ta.

      Miski tema hääles kiskus Harry pinevile.

      „Mathias kolib minu poole. Jõulu ajal.”

      „Nii ruttu?” Harry tõmbas keelega üle suulae, et otsida niiskust. „Te tunnete ju teineteist kõigest aasta.”

      „Poolteist. Me kavatseme suvel abielluda.”

      Magnus Skarre silmitses tähelepanelikult sooja vett, mis valgus üle ta käte kraanikaussi. Kuhu see kadus. Ei. Miski ei kadunud, vaid sattus kusagile mujale. Nagu need inimesed, kelle kohta ta viimastel nädalatel infot oli kogunud. Sest Harry palus tal seda teha. Sest Harry ütles, et seal võib midagi olla. Ja et ta tahab Magnuselt enne nädalalõppu aruannet. Mis tähendas, et Magnus pidi ületunde tegema. Kuigi ta teadis, et Harry pani neid sääraseid asju tegema ainult sellepärast, et nad logelemisperioodidel ära ei manduks. Kriminaalosakonna pisike kolmeliikmeline kadunud isikute töörühm keeldus vanades asjades tuhnimast, sest neil oli uusigi ülearu.

      Inimtühja koridori pidi oma kabinetti tagasi minnes avastas Magnus, et selle uks on paokil. Ta teadis, et oli selle kinni pannud, ja kell oli üheksa läbi, nii et koristajad olid ammu töö lõpetanud. Kaks aastat tagasi olid nad olnud hädas vargustega kabinettidest. Magnus Skarre tõmbas ukse ropsuga lahti.

      Keset tuba seisis Katrine Bratt, kes keeras end tema poole ja kergitas kulmu, nagu oleks Magnus tormanud tema kabinetti. Siis keeras ta mehele uuesti selja.

      „Ma tahtsin ainult vaadata,” ütles ta ja libistas pilguga üle seina.

      „Mida vaadata?” Skarre vaatas ringi. Tema kabinet oli samasugune nagu kõigil teistel, ainult selle erinevusega, et seal ei olnud akent.

      „See oli tema kabinet. Eks?”

      Skarre kibrutas laupa. „Mida sa silmas pead?”

      „Hole. See oli kõik need aastad tema kabinet. Ka siis, kui ta Austraalia sarimõrvu uuris?”

      Skarre kehitas õlgu. „Võimalik. Mis siis?”

      Katrine Bratt silitas käega üle lauaplaadi. „Miks ta kabinetti vahetas?”

      Magnus läks temast ringiga mööda ja vajus kontoritoolile. „Siin pole akent. Ja ta sai ju vaneminspektoriks.”

      „Ja ta jagas seda kabinetti algul Ellen Gjelteni ja seejärel Jack Halvorseniga,” sõnas Katrine Bratt. „Ja mõlemad tapeti.”

      Magnus Skarre pani käed kukla taha. Uuel konstaablil oli klassi. Peajagu temast üle. Ta vedas kihla, et Katrine mees on mõni ülemus või muu rahajõmm. Tema kostüüm paistis kallis. Aga kui naist tähelepanelikumalt vaadata, siis tekkis tunne, et kusagil on väike viga. Iluviga, mida ta ei suutnud üles leida.

      „Mis sa arvad, kas ta kuulis nende hääli