Rob Roy. Walter Scott

itaalia maestro tujuka vaimu sünnitistele.

      Oo, see tamm ja viinapuu ja kaunis saar –

      nad kõige uhkemad on kodus, põhjamaal.

      Mabeli legendides kõneldi šotlastest alati kogu vihase paatosega, milleks jutustaja oli suuteline. Piiritagused elanikud etendasid tema lugudes seda osa, mida harilikus muinasjutus täidavad inimsööjad koletised ja seitsmepenikoormasaabastega hiiglased. Ja kuidas võiski see teisiti olla? Kas polnud see Must Douglas, kes oma käega tappis Osbaldistone’i suguvõsa pärija päeval pärast seda, kui too asus oma mõisat valitsema; kes üllatas noort feodaali ja ta vasalle just hetkel, mil nood pühitsesid seda sündmust vastava pidusöögiga? Kas polnud see Wat Saatan, kes ajas kõik aastased lambad Lanthorn-Side’i mäenõlvadelt minema – ja seda alles üsna hiljuti, minu vaarisa eluajal? Või kas meil polnud küllalt trofeesid selle tõenduseks, et nende kuritegude eest on kätte makstud (muide, vana Mabeli juttude järgi olid need saadud kaugelt ausamal teel)? Eks röövinud ju söör Henry Osbaldistone, viies seda nime kandnud parun, Fairningtonist kauni neiu, nii nagu ennemuiste Achilleus Hryseise ja Briseise, ning hoidnud teda oma kindluses neiu sõprade, kuulsate ja vägevaimate Šoti pealikute ühendatud jõudude kiuste. Ning eks sätendanud meie mõõgad võitlejate esiridades peaaegu kõigil tandreil, kus Inglismaa oma rivaali võitis. Kogu meie perekonna kuulsus ja kõik meie perekonna hädad pärinesid põhjapiiril toimunud sõdadest.

      Selliste lugude mõjul pidasin ma lapsepõlves šotlasi rahvatõuks, kes on saare lõunapoolsemate elanike vastu juba loomu poolest vaenulik, ja seda eelarvamust ei parandanud muidugi ka isa jutud nende kohta. Hangeldades tammemetsaga, sõlmis isa ärilisi tehinguid Šoti Kõrgmaa metsaomanikega ja väitis, et tema kogemuste põhjal on nood hoopis varmamad kaubalepinguid sõlmima ja käsiraha sõna tõsises mõttes välja pressima kui täpselt kinni pidama omapoolsetest kohustustest. Ka šoti kaupmehed, keda isa neil juhtudel oli sunnitud vahemeesteks võtma, oskasid, nagu ta kahtlustas, kindlustada endale ühel või teisel teel suurema osa kasumist, kui neil tegelikult saada oli. Lühidalt, kui Mabel manas möödunud aegade šoti relvi, siis mister Osbaldistone ei siunanud põrmugi vähem kaasaegsete Sinonite24 salakavalust, ning kumbki omalt poolt – ehkki see toimus ilma kavatsuseta – külvas mu noorde hinge sügavat põlgust Britannia põhjapoolsete elanike kui rahva vastu, kes on verejanuline sõjas, reetlik vaherahus, kasuahne, isekas, ihne ning riukaline igapäevase elu toimetustes ja kellel häid omadusi on väga vähe, kui mitte arvestada niisuguseid jooni nagu metsikus, mis sõjas sarnanes vahvusega, ja teatud kaval osavus, mis tavalises inimestevahelises suhtlemises asendas neil elutarkust. Nende õigustuseks või vabanduseks, keda säärased eelarvamused koormasid, pean ütlema, et toonased šotlased olid süüdi samasuguses ebaõigluses inglaste suhtes, keda nad vahet tegemata tembeldasid ülbeteks, suure rahakukruga uhkeldavateks elupõletajateks. Need rahvusliku vaenu sädemed olid säilinud loomulikult tollest ajast, mil Inglismaa ja Šotimaa eksisteerisid kumbki omaette, võistlevate riikidena. Hiljuti võisime näha, kuidas demagoogi hingeõhk puhus need sädemed ajutiselt lõkkele, mis, nagu ma siiralt loodan, on nüüd siiski kustunud omaenda tuhas.25

      Niisiis silmitsesin ma ebasõbralikult esimest šotlast, keda mul oli juhus seltskonnas kohata. Temas oli palju sellist, mis vastas minu senistele kujutlustele. Tal olid karmid näojooned ning atleedi keha, mis öeldakse olevat tema rahva omapära; samuti iseloomustas teda šoti intonatsioon ja aeglane raamatulik väljendusviis, mis osutas soovile vältida iseäralikke kõnekäände ning murdelisi omapärasusi. Paljudes mõtteavaldustes ning vastustes võisin tähele panna ka tema rahvale omast ettevaatlikkust ja vaimuteravust. Mis mind aga üllatas, oli tema sundimatu enesevalitsus ja kergelt üleolev toon, millega ta näis juhtivat seda seltskonda, kuhu ta nagu juhuslikult oli sattunud. Mehe riietus oli äärmiselt lihtne, ent siiski korralik, ja ajal, mil isegi kõige alamast seisusest inimene, kes tahtis olla džentelmen, kulutas suuri summasid oma rõivastusele, kõneles tema välimus kui mitte vaesusest, siis vähemalt õige kitsastest oludest. Tema jutust selgus, et ta tegeleb karjakauplemisega, mis ei ole just eriti väärikas elukutse. Ja kõigest hoolimata näis ta ometi nagu endastmõistetavalt kohtlevat ülejäänud seltskonda selle jaheda ning armuliku viisakusega, mis vihjab tõelisele või kujuteldud üleolekule neist, kelle suhtes seda kasutatakse. Kui ta mõnes küsimuses oma arvamust avaldas, siis kõlas ta hääles rahulik enesekindlus nagu inimesel, kes on oma ühiskondlikult seisundilt või teadmistelt ümbritsevast keskkonnast üle, ja nagu oleks see, mis ta ütleb, väljaspool igasugust kahtlust ning vaieldamatu tõde. Peremees ja ta pühapäevakülalised, kes püüdsid oma tähtsust alal hoida kärarikaste hüüete ning julgete väidetega, loobusid sellest pärast paari ebaõnnestunud katset ning alistusid pikkamööda mister Campbelli autoriteedile, kes võttis viimaks vestluse juhtimise täiesti enda kätte. Puhtast uudishimust oli mul kange tahtmine ise temaga jõudu katsuda, lootes oma elutundmisele, mida oli avardanud minu viibimine välismaal, ning neile teadmistevarudele, millega oli mu vaimu rikastanud üsna korralik haridus. Viimases punktis ei suutnud ta minuga võistelda, ja polnud raske näha, et tema sünnipäraseid võimeid ei olnud iial kultiveerinud haridus. Aga ma avastasin, et ta tundis minust palju paremini Prantsusmaa toonast olukorda ja Orleans’i hertsogi26 iseloomuomadusi, kes oli parajasti saanud tolle kuningriigi regendiks, samuti oskas ta iseloomustada riigimehi, kes hertsogit ümbritsesid. Ta teravmeelsed, salvavad ja veidi pilkelised märkused reetsid temas meest, kes on Prantsusmaa siseasjadega hästi kursis.

      Kui jutt läks sisepoliitikale, siis Campbell kas vaikis või väljendus tagasihoidlikult, mis võis olla tingitud ettevaatusest. Lahkhelid viigide ja tooride27 vahel vapustasid tollal Inglismaad alusmüürideni, ning võimas partei, kes võitles kuningas James’i huvide eest, ähvardas äsja troonile seatud Hannoveri dünastiat28. Kõik kõrtsid kajasid vaidlevate “poliitikameeste” kärast, ja kuna meie peremees pidas kinni niisugusest liberaalsest joonest, mis ei lubanud tal ühegi hea kliendiga tülli minna, siis läksid tema pühapäevakülaliste vaated sageli nii lepitamatult lahku, nagu oleks tema lauas istunud terve linnanõukogu. Abiõpetaja, apteeker ja veel üks väikest kasvu mehike, kes oma ametiga ei hoobelnud, aga kelle elavate ning liikuvate sõrmede järgi ma arvasin, et ta on juuksur, pooldasid vaimustatult Kõrgkirikut29 ning Stuartite dünastiat. Maksunõudja, keda kohustas tema amet, advokaat, kes lootis valitsuselt saada mõnda väikest kohakest, ning nendega koos ka minu teekaaslane, kes vaidlusest tuliselt osa võttis, kaitsesid ustavalt kuningas George’i ja protestantlikku dünastiat. Kisa oli kohutav, vanded hirmsad. Kumbki pool pöördus mister Campbelli poole, ilmselt taotledes tema poolehoidu.

      “Teie olete šotlane, söör; džentelmen, kes on pärit teie maalt, peab võitlema seadusliku troonipärija valitsemisõiguse eest,” hüüdsid ühed.

      “Te olete presbüterlane,” kinnitasid vaidlejad vastasleerist, “teie ei või pooldada omavolitsevat võimu.”

      “Mu härrad,” lausus meie šotlasest oraakel, kui oli mõningate raskustega tabanud hetkelise vaikuse, “ma ei kahtle põrmugi, et kuningas George on täiesti ära teeninud oma sõprade kiindumuse, ja kui ta jõuab trooni kinni hoida, noh, siis teeb ta selle maksuametniku kahtlemata riigitulude ülemrevidendiks ja ülendab meie sõbra mister Quitami peaprokuröri abiks, ja võib-olla teeb ta ka midagi head või lubab tasu sellele ausale džentelmenile, kes istub oma sumadanil, eelistades seda toolile. Ja vaieldamatult on ka kuningas James30 tänulik inimene, ja kui tema mängu võidab, võib ta, kui tahab, teha selle auväärse džentelmeni Canterbury peapiiskopiks, doktor Mixiti aga oma ihuarstiks, ja usaldada oma kuningliku habeme mu sõbra Latherumi hoolde. Kuna ma siiski tublisti kahtlen, kas kumbki neist võistlevatest monarhidest teeks Rob Campbellile välja peekri märjukest, kui too selle järele vajadust tunneb, siis annan ma oma hääle Jonathan Brownile, meie võõrustajale: olgu tema trimpajate kuningas ja vürst, aga sel tingimusel, et ta toob meile veel ühe pudeli, mis on niisama hea kui see viimane.”

      Seda vaimukust tervitas üksmeelne heakskiit, millega kõigest südamest ühines ka peremees ise,

24

Sinon – kreeklane, kes soovitas troojalastel vedada puuhobune Trooja linna (Vergiliuse “Aeneise” järgi); ülekantud tähenduses: pettur, reetur.

25

See on nähtavasti kirjutatud varsti pärast “Wilkes’i ja Vabaduse” päevi. (Autor) Wilkes (1727–1797) – inglise publitsist. Sai kuulsaks pamfletiga, milles naeris välja kuningas George III troonikõne. Selle eest aeti ta alamkojast välja ning mõisteti vangi. Tema ümber koondus kodanlik opositsioon George III valitsuse vastu, loosungiks “Wilkes ja Vabadus”.

26

Orleans’i hertsog Philippe (1674–1723) sai pärast Louis XIV surma alaealise Louis XV regendiks; tema valitsemisaeg sai Prantsuse absoluutse monarhia langusperioodiks.

27

Viigid ja toorid (whigs and tories) – inglise poliitilised parteid, mis tekkisid XVII sajan-dil seoses kuninga ja parlamendi vahelise võitlusega. Viigid taotlesid kuningavõimu piiramist ja parlamendi osatähtsuse suurendamist. Toorid väljendasid konservatiivse feodaalaadli huve, kes taotles absolutismi säilitamist. Viigid olid protestandid, toorid – kuningale alluva anglikaani kiriku pooldajad. Radikaalsed toorid ei tunnustanud 1688. a riigipööret ja moodustasid jakobiitide (Jamesi pooldajate) reaktsioonilise partei.

28

Hannoveri dünastia – aastal 1714 pääses Inglise troonile George I isikus väikese Sak-sa riigikese Hannoveri tähtsusetute vürstide protestantlik dünastia. Hannoveril olid puudunud igasugused sidemed Inglismaaga. Selle dünastia asumist Inglise troonile soodustasid viigid.

29

Kõrgkirik (High Church) – suund Inglise kirikus, mis sallis toretsevaid usutalitusi ning suhtus katoliiklusse vähem vaenulikult kui Madalkirik (Low Church), kelle juurde kuulusid dissenterid.

30

Kuningas James – jutt on troonilt tõugatud kuninga James II pojast James Stuartist, Inglise troonipretendendist, kes 1708. a tegi ebaõnnestunud katse saada Prantsusmaa kaasabil võimule.