Rob Roy. Walter Scott

aeg-ajalt saanud ajada juttu võõrastega, kes juhtusid käima sama teed. Kahjuks olid need, keda kohtasin, üsnagi üheülbalised ja ebahuvitavad. Maapastorid pärast mõne koguduseliikme külastamist logistamas kodu poole; talumehed või karjaajajad tagasiteel kusagilt kaugemal asuvalt turult; äriagendid, kes olid peremeeste poolt saadetud provintsilinnadesse võlgu sisse nõudma; sekka mõni ohvitser suundumas maale nekruteid värbama… Need olid inimesed, kes sel ajal andsid tegevust teevahtidele ning kõrtsipidajatele. Seepärast olid meil jutuaineks kirikukümnis ja usuasjad, nuumhärjad ja vili, tahked ja vedelad kaubaartiklid ning jaekaupmeeste maksevõime. Aeg-ajalt vaheldusid need teemad lugudega mõnest piiramisest või lahingust Flandrias, mida jutustaja isegi oli ehk ainult teiste käest kuulnud. Kui jutt soikus, oli alati käepärast ammendamatu ning erutav röövliteema, ja Kuldse Talupoja, Lendava Teeröövli, Jack Needhami ning teiste “Kerjuste ooperi” 15 kangelaste nimed kõlasid meie huulil kõige igapäevasemate sõnadena. Samuti nagu lapsed tõmbuvad kaminatule ümber koomale, kui tondijutt haripunktile läheneb, nii nihkusid ka ratsanikud röövlilugude puhul üksteisele lähemale, vahtisid ringi, kontrollisid püstolites püssirohtu ja tõotasid üksteist hädas mitte maha jätta – lubadus, mis, nagu paljud teisedki kallaletungi- ja kaitselepingud, kadus mõnikord meelest, niipea kui silmapiirile kerkis tõeline hädaoht.

      Kõigi teekaaslaste hulgast, keda seesugune hirm piinas, lõbustas mind kõige enam üks õnnetu sell, kellega ma sõitsin koos poolteist päeva. Tal oli sadula külge kinnitatud väheldane, aga ilmselt õige raske sumadan, mille julgeoleku pärast ta näis olevat erakordselt mures, usaldamata seda hetkekski kellegi teise hoole alla ning lükates eranditult tagasi teenrite ja tallipoiste pealetükkiva teenistusvalmiduse, millega nood pakkusid end appi sumadani majja kandma. Sama ettevaatus sundis teda hoolega varjama mitte ainult oma reisi otstarvet ja sihtkohta, vaid isegi iga päevateekonna marsruuti. Miski ei viinud teda rohkem kimbatusse kui talle esitatud küsimus, kuhupoole ta edasi sõidab või kus kavatseb peatuda. Öise puhkepaiga pärast oli ta iga kord täis muret ja rahutust, vältides ühtviisi nii üksindust kui ka seda, mida pidas halvaks naabruseks. Usun, et Granthamis istus ta kogu öö üleval, et ainult mitte magada kõrvuti tubades kellegi jässaka kõõrdsilmse mehega, kes kandis musta parukat ja luitunud, kuldtressidega ilustatud vesti. Kõigi nende rõhuvate murede juures oli mu kaasreisija oma kasvu ja lihaste järgi otsustades mees, kes oleks võinud julgesti hädaohule silma vaadata nagu enamik mehi. Ta oli tugev ja ilusa kehaehitusega, ning kuldnööri ja kokardi järgi ta kübaral võis otsustada, et ta on kunagi teeninud armees või vähemalt on mingil moel seotud sõjaväeteenistusega. Kuigi ta kõne oli alati labasevõitu, ilmnes selles ometi arukust, kui ta tähelepanu pisutki kõrvale kaldus kohutavatelt hirmukujudelt, mis tema kujutlusis kummitasid. Kuid iga tühine pisiasi tuletas talle neid otsekohe jälle meelde. Lage nõmm tekitas temas hirmu samuti nagu tihe võsagi, ja karjapoisi vile muutus ta kujutluses silmapilkselt röövli signaaliks. Isegi võllas tee ääres, mis tunnistas, et õiglane kohus on ühe röövli kindlalt teise ilma toimetanud, meenutas talle ilmtingimata, kui palju neid veel poomata jäi.

      Oleksin sellise teekaaslase seltskonnast peagi tüdinenud, kui mind veelgi enam poleks tüüdanud mu oma mõtted. Mõned neist imepärastest lugudest, mida ta jutustas, olid siiski üsna põnevad, ja pealegi andis üks tema veidrustest mulle võimaluse end vahetevahel tema arvel lõbustada. Paljud õnnetud reisijad tema lugudes, kes sattusid varaste kätte, olid selle häda ise endale kaela tõmmanud, seltsides teel hästiriietatud ning lõbusa tundmatuga, kelle seltskonnas nad lootsid leida niihästi kaitset kui ka meelelahutust. Selline teekaaslane oli lühendanud reisijate matka lugude ja lauludega ning astunud nende kaitseks välja, kui kõrtsmik oli liiga kõrget hinda küsinud või arvega eksinud, kuni viimaks, ettekäändel näidata lühemat teed üle lageda nõmme, meelitanud oma pahaaimamatud ohvrid suurelt teelt kõrvale mingisse süngesse orusoppi, kus ta ootamatu vilega kutsus oma kaaslased varitsemiskohast välja ning paljastas oma õige näo: ta oli nimelt röövlisalga pealik, kellele tema ettevaatamatud teekaaslased pidid loovutama rahakukru ja võib-olla koguni elu. Kui selline lugu lõpule lähenes ja mu kaaslane oli end oma jutustusega hirmuvärinateni üles kruvinud, panin ma tähele, et ta silmitses mind ebaleva ning kahtleva pilguga, otsekui oleks talle pähe turgatanud mõte, et temagi võib sel hetkel olla niisama kardetavas seltskonnas, nagu seda oli kirjeldanud tema jutt. Ning iga kord, kui niisugune oletus selle teravmeelse enesepiinaja mõtteisse tungis, ratsutas ta minu kõrvalt ära teise teeserva, vahtis ette, taha ja kõrvale, vaatas üle oma relvad ning näis valmistuvat kas põgenemiseks või kaitseks, vastavalt olukorrale.

      Kahtlus, mida sellistel puhkudel tema käitumisest välja võis lugeda, näis mulle ainult hetkeline ja liiga naeruväärne selleks, et olla solvav. Minu riietuse ega kommete juures ei olnud tegelikult midagi eriti kahtlast, ehkki mind sel kombel röövliks peeti. Noil päevil võis inimene olla väliselt igati härrasmees ja osutuda ikkagi teeröövliks. Kuna tööjaotus polnud kõigil aladel veel jõudnud niisuguse täiuseni nagu hiljem, oli viisaka ning peene seikleja elukutse, kes pettis teilt raha välja White’i trahteris või mängis teid paljaks Marybone’is, sageli ühendatud avaliku kaabaka omaga, kes kusagil Bagshoti nõmmel või Finchley metsas käratas oma teekaaslasele, väliselt samasugusele keigarile nagu ta ise: “Raha või elu!” Ka oli noil aegadel kommetele üldiselt iseloomulik teatav toorus ja karmus, mis hiljem on tunduvalt pehmenenud ja leebunud. Kui meenutada, siis näib mulle, et meeleheitele aetud inimesed ei kohkunud tol ajal nii kergesti nagu praegu tagasi kõige meeletumatest abinõudest, et oma varandust tagasi saada. Nood päevad olid, tõsi küll, juba möödas, mil Anthony-a-Wood16 kurvastas kahe tubli ning vaieldamatult vapra ja ausa mehe hukkamise üle, kes poodi Oxfordis halastamatult üles ainult seepärast, et häda oli neid ajanud maanteele matti võtma. Veelgi kaugemale minevikku olid jäänud Hullu Printsi ja Poinsi17 ajad. Ja ometi liikus ka sel ajal tarastamata nõmmedel pealinna lähikonnas ning väheasustatud ääremaadel sageli seda liiki ratsaröövleid, mis kord võib-olla täiesti välja sureb, – röövleid, kes pidasid oma ametit koguni teatava rüütellikkusega, ja nagu Gibbet “Suurilma seiklejates”18, kiitlesid nemadki sellega, et nad on parimate kommetega mehed maanteel ja käituvad oma kutsealal kogu nõutava viisakusega. Seepärast ei olnud noorel mehel minu olukorras õigust olla nördinud, kui ta eksikombel selle auväärse röövliseisuse hulka arvati.

      Ma ei olnudki solvunud. Vastupidi, mulle pakkus lõbu vaheldumisi äratada ning uinutada oma kartliku kaaslase kahtlusi ja meelega käituda nii, et see veel enam hämmeldaks tema mõistust, mis juba loomu poolest polnud eriti selge ja mida lisaks veel tumestas hirm. Kui mu sundimatu vestlus oli tolle mehe täiesti rahule äiutanud, tarvitses mul vaid nagu muu seas küsida, kuhu viib tema tee või mis asjus ta reisib, et tema kahtlused taas virguksid. Näiteks võttis meie vestlus selle üle, kumma hobune on tugevam ja tulisem, järgmise suuna.

      “Oo, söör,” ütles mu teekaaslane, “galopis ma teiega muidugi võistlema ei hakkaks, aga lubage öelda, et teie hobune – kuigi peab tunnistama, et ta on väga ilus ruun – on ikkagi liiga peene kondiga, et olla küllalt vastupidav. Traav, söör,” – seejuures kannustas ta oma Bukephalost19, “traav on ikkagi hea ratsahobuse õige allüür, ja kui me oleksime lähemal mõnele linnale, siis paneksin ma selle teie iluduse tasasel teel heameelega proovile (ainult mitte galoppides!) kvardi20 bordoo peale järgmises trahteris.”

      “Nõus, söör,” vastasin ma, “ja siin on selleks just väga sobiv koht.”

      “Hm, ee-hm,” kohmetus mu sõber. “Minul on reisimisel reegliks hobust mitte ära kurnata. Ei või iial teada, millal on vaja kogu tema tublidust proovile panna, ja liiatigi, söör, kui ma ütlesin, et minu hobune ei jää teie omast maha, siis tahtsin öelda, et seda sel juhul, kui koormad on võrdsed. Teie kaalute oma neli naela vähem kui mina.”

      “Heakene küll, ma olen nõus kandma lisaraskust. Palun öelge, kui palju võiks kaaluda see teie sumadan?”

      “Minu s-s-sumadan?” kostis

15

“Kerjuste ooper” (Beggars’ Opera, 1728) – John Gay (1655–1732) lüüriline draama, milles kujutatakse kurjategijate maailma.

16

Anthony-a-Wood – XVII sajandil tegutsenud inglise ajaloolane, kes on kirja pannud Oxfordi nimekate inimeste elulood.

17

Hull Prints – prints Harry, hiljem kuningas Henry V; Poins – tegelane Shakespeare’i ajaloolises draamas “Henry IV”.

18

“Suurilma seiklejad” (Beaux Stratagem, 1706) – inglise dramaturgi George Farkeri komöödia.

19

Bukephalos – Aleksander Suure lemmikhobune.

20

Kvart – veerand gallonit; 1 gallon = 4,543 l.