Rob Roy. Walter Scott

asemel et rajada endale elus teed rikkusele ja õnnele! Miks siis mitte minna juba kohe ka Westminsterisse või Etonisse9, tuupida Lilly grammatikat ja proovida urvaplaastritki, kui see kõik nii meeltmööda on?”

      “Kui te leiate, söör, et edasi õppida on mul juba hilja, siis pöörduksin ma meeleldi tagasi mandrile.”

      “Te olete seal juba liigagi palju aega raisanud, mister Francis, ja seda õige nigelate tulemustega.”

      “Siis eelistaksin minna sõjaväkke, söör, kui ma pean just tingimata valima mingi aktiivse elukutse.”

      “Käi siis kas või kuradile!” pahvatas mu isa, siis aga talitses end ja sõnas: “Ma näen, et sa tahad minust teha samasugust lolli, nagu sa ise oled. – Öelge, Owen, kas ta ei aja inimest hulluks?”

      Vaene Owen vangutas pead ja vaatas maha.

      “Kuule, Frank,” jätkas isa, “ma ei hakka sinuga kaua jändama. Olin just sinuvanune, kui isa mu kodunt välja ajas ja andis minu seadusliku pärandi nooremale vennale. Ma lahkusin Osbaldistone Hallist äraaetud hobusekronu seljas, kümme gini kukrus. Hiljem pole ma kordagi astunud üle koduläve ega tee seda ka tulevikus. Ma ei tea ega tahagi teada, kas mu vend on veel elus või on ta rebasejahil kaela murdnud. Aga tal on lapsed, Frank, ja üks neist saab minu pojaks, kui sa minu plaanidele ka edaspidi vastu sõdid.”

      “Sellega, mis teile kuulub, talitage nii, kuidas heaks arvate,” vastasin ma, ja kardan, et mu toon väljendas pigem tusast ükskõiksust kui lugupidamist.

      “Jah, Frank, mis mul on, kuulub tõesti mulle, kui omandiõiguse annavad vaev ja hool, mida on nähtud varanduse hankimisel ja suurendamisel. Ja ükski päevavaras ei pea minu meekärgedest osa saama. Mõtle selle üle hästi järele; mis ma ütlesin, pole öeldud mõtlematult, ja mida ma kord otsustan, selle viin ka täide.”

      “Austatud söör, kallis söör,” hüüdis Owen pisarsilmil, “te pole ju kunagi ajanud tähtsaid asju niimoodi kiirustades. Las mister Francis vaatab bilansi läbi, enne kui te tema arve kinni panete. Olen kindel, et ta armastab teid, ja kui ta kirjutab arve vastaspoolele oma pojaliku kuulekuse, kaalub see kindlasti üles tema vastuväited.”

      “Kas te arvate,” lausus mu isa karmilt, “et hakkan teda kaks korda paluma, et ta oleks mulle sõbraks, abiliseks ja usaldusmeheks? Et ta jagaks minuga muresid ja varandust? Owen, ma arvasin, et te tunnete mind paremini.”

      Ta vaatas mulle otsa, nagu tahaks veel midagi lisada, kuid pöördus siis kõrvale ja lahkus kiiresti toast. Tunnistan, et isa viimased sõnad läksid mulle südamesse. Mulle polnud üldse pähe tulnud vaadata asjale sellest vinklist, ja arvatavasti poleks isal olnudki põhjust minu üle nuriseda, kui ta oleks meie vaidlust alustanud viimase argumendiga.

      Ent nüüd oli juba hilja. Olin oma otsustes peaaegu niisama kangekaelne nagu mu isa, ja taevas tahtis, et see pahe pidi mulle tooma karistuse, kuigi ehk mitte nii ränga, kui seda mu üleastumine pälvis. Kui olime kahekesi jäänud, silmitses Owen mind kaua nukra pilguga, mida aeg-ajalt looritasid pisarad. Ta nagu püüdis enne minu eestkostjaks hakkamist teada saada, millisest küljest oleks kõige parem mu põikpäisust rünnata. Viimaks alustas ta masendatult ning murduva häälega:

      “Oh jumal, mister Francis!.. Armuline taevas, söör!.. Oh heldus, mister Osbaldistone!.. Et minu silmad pidid seda päeva nägema!.. Ja nii noor, kui te veel olete, söör!.. Jumala nimel, võrrelge ometi arve mõlemat poolt! Mõelge, mida te olete valmis kaotama: hiilgava varanduse, söör… ühe uhkemaid kaubamaju Londonis. Ta oli kuulus juba siis, kui kandis nime “Tresham ja Trent”, seda enam aga praegu, mil ta nimeks on “Osbaldistone ja Tresham”! Te võiksite püherdada kullas, mister Francis. Ja teate, mu kallis mister Frank, kui miski meie kaubamaja asjaajamises oleks teile iseäranis vastumeelne, võiksin mina,” Owen jätkas sosinal, “selle teie eest korda seada kas kord kuus, nädalas või iga päev, kui tahate. Mõelge ometi sellele, kallis mister Francis: austa oma isa, et sa kaua elaksid maa peal.”

      “Olen teile väga tänulik, mister Owen,” sõnasin ma. “Tõesti väga tänulik. Aga mu isa otsustab siiski ise kõige paremini selle üle, kuidas oma rahaasju korraldada. Ta räägib ühest mu onupojast. Las ta toimib oma varandusega nii, nagu talle meeldib. Mina ei müü iialgi oma vabadust kulla eest.”

      “Kulla eest, söör? Te peaksite nägema meie möödunud kuu bilansi saldot! Puha viiekohalised arvud… Iga osaniku kohta tuleb kümneid tuhandeid, mister Frank! Ja see kõik peab osaks saama papistile10, mingisugusele põhjaprovintsi mühakale, pealegi veel mässumeelsele isikule? See purustab mu südame, mister Francis! Ometi olen ma rühmanud tööd teha mitte kui inimene, vaid kui hobune, ja seda ainult armastusest firma vastu. Mõelge, kui ilusasti kõlaks “Osbaldistone, Tresham ja Osbaldistone”, või koguni, kes teab,” lisas ta jälle sosinal, ““Osbaldistone, Osbaldistone ja Tresham”, sest meie mister Osbaldistone võib kõik osatähed ära osta.”

      “Aga mister Owen, kuna mu onupoja nimi on samuti Osbaldistone, kõlab kompanii nimetus teie kõrvus karvapealt niisama hästi.”

      “Oi, kas teil häbi pole, mister Francis? Nagu te ei teaks, kuidas ma teid armastan! Teie onupoeg! Tore küll! Pole kahtlust, et ta on papist nagu ta isagi, ja seega ebalojaalne meie protestantlikule kuningakojale – jah, seda kindlasti ka veel.”

      “Katoliiklaste hulgas on palju väga häid inimesi, mister Owen,” vaidlesin ma vastu.

      Owen oli just valmis vastama tema kohta ebahariliku tulisusega, kui mu isa uuesti tuppa astus.

      “Teil oli õigus, Owen,” ütles ta, “mina eksisin. Järelemõtlemiseks tuleb võtta rohkem aega. Sina, noormees, ole valmis selles tähtsas asjas mulle vastust andma täna kuu aja pärast.”

      Kummardasin vaikides ja olin kaunikesti rõõmus selle viivituse üle, sest uskusin, et see võiks tähendada mõningat järeleandmist isa poolt.

      Prooviaeg kulges aeglaselt, selle vältel ei juhtunud midagi erilist. Ma läksin ja tulin ning kasutasin aega, nagu mulle meeldis, ilma et isa oleks selle kohta küsimusi esitanud või ühtegi märkust teinud. Õieti nägin ma teda harva väljaspool söögiaegu, mil ta hoolega vältis kõneainet, mille arutamisega ka minul, nagu Sa võid juba arvata, ei olnud sugugi kiiret. Me vestlesime päevauudistest või niisugustest üldistest asjadest, millest kõnelevad võõrad. Keegi poleks meie vestluse toonist võinud välja lugeda, et meie vahel ootab lahendust niivõrd tähtis küsimus. Ometi rõhus see mind kogu aeg nagu luupainaja. Kas on võimalik, et isa peab sõna ning jätab pärandusest ilma oma ainsa poja, eelistades sellele mingisugust vennapoega, kelle olemasoluski ta pole vahest päris kindel? Õigesti arutledes oleksin pidanud mõistma, et vanaisa käitumine samasuguses olukorras ei tõotanud mulle midagi head. Mina aga olin loonud endale eksliku ettekujutuse isa iseloomust, meenutades, kuivõrd tähtsal kohal olin ma tema südames ja majas enne ärasõitu Prantsusmaale. Ma ei teadnud siis, et on olemas mehi, kes oma lapsi varases eas hellitavad, sest et see neid huvitab ja lõbustab, aga kes ometi võivad olla vägagi karmid, kui needsamad lapsed küpsemas eas nende lootusi petavad. Vastupidi, kinnitasin endale, et kõik, mida mul tuleb karta, on isa ajutine jahenemine minu vastu, võib-olla mõnenädalane väljasaatmine maale, mis, nagu ma mõtlesin, teeks mulle ainult heameelt, kuna see annaks võimaluse jätkata tööd “Orlando Furioso”11 kallal (tahtsin seda poeemi inglise keelde tõlkida). Lasksin sellel veendumusel enese üle niivõrd võimust saada, et asusin uuesti tööle oma mustanditega.

      Kord, kui ma süvenenult otsisin Spenseri stantsi12 mitmekordseid riime, kuulsin tasast ning ettevaatlikku koputust uksele.

      “Sisse,” hüüdsin ma, ja tuppa astus Owen. Selle väärika mehe toimingud ja harjumused olid nii reeglipärased, et tõenäoliselt oli ta nüüd esimest korda elus tulnud oma patrooni maja teisele korrusele, kuigi ta tundis põhjalikult esimest korrust. Mulle on veel praegugi mõistatuseks, mil viisil ta minu toa kätte leidis.

      “Mister Francis,” ütles ta, katkestades minu üllatuse- ja rõõmuväljendused, “ei

9

Westminster ja Eton – vanimad poeglaste internaatkoolid Inglismaal.

10

papist – halvustav nimetus katoliiklase kohta

11

“Orlando Furioso” – “Pöörane Roland”, itaalia renessansiajastu luuletaja Ariosto (XVI saj) tuntud poeem.

12

Spenseri stants – teatud erilise ehitusega stroof, mille võttis kasutusele inglise XVI sajandi luuletaja Edmund Spenser.