Rob Roy. Walter Scott

ma hästi näha tema harukordselt peent nägu ja kogu ta kuju, millele lisasid kirjeldamatut võlu stseeni tormakas elevus ning tema iseäraliku rõivastuse ja ootamatu ilmumise romantika. Kui ta minust möödus, tegi keevaline hobune mingi ootamatu sammu just hetkel, mil ratsanik tasasele pinnale jõudes teda uuesti kannustas. See andis mulle põhjuse sõita tema juurde, et, kui vaja, teda aidata. Rahutuseks ei olnud aga mingit põhjust – hobune ei komistanud, ja kui ta ka oleks seda teinud, oli ilusal amatsoonil küllalt enesevalitsust selleks, et mitte lasta end tasakaalust välja viia. Siiski tänas noor daam mind hea kavatsuse eest naeratusega, mis julgustas mind talle lähenema: ajasin hobuse tema kõrvale ning pidasin temaga sammu. Varsti teatasid meile hüüded “Hei-hee-i – käes, käes!” ning jahisarve pidulik fanfaar, et ei ole enam põhjust kiirustada, sest jaht on lõppenud. Üks noormeestest, keda ma enne nägin, tuli meie poole, viibutades võidurõõmsalt rebase saba, nagu tahaks sellega minu võluvat kaaslast õrritada.

      “Ma näen, näen,” vastas viimane, “aga lärmi lüüa ei maksa sellegipoolest. Kui Phœbe ei oleks kivide vahele sattunud,” lisas ta ja patsutas oma ilusa hobuse kaela, “siis poleks teil olnud millegagi uhkustada.”

      Samas jõudsid nad teineteise juurde ja ma nägin, et mõlemad vaatasid minu poole ning vahetasid poolihääli mõned laused, kusjuures noor daam nähtavasti keelitas jahimeest midagi tegema, millest see aga häbelikult ja mingi kohtlase pahurusega keeldus. Siis pööras neiu hobuse minu poole ja lausus: “Hea küll, Thornie, kui teie ei taha, siis pean mina seda tegema, ja kõik. Söör,” jätkas ta mind kõnetades, “ma püüdsin seda haritud noorhärrat veenda, et ta teilt küsiks, kas te siin kandis reisides olete juhtunud midagi kuulma meie sugulasest mister Francis Osbaldistone’ist, keda me juba mitmendat päeva ootame Osbaldistone Halli.”

      Üliõnnelikuna tunnistasin, et mina olengi see isik, ja tänasin noort daami lahke järelepärimise eest.

      “Sellisel juhul, söör,” vastas neiu, “kuna mu sugulase viisakus näib veelgi uinuvat, lubage minul – kuigi ma arvan, et see on ülimalt sündsusetu – olla tseremooniameistriks ja esitleda teile noort skvaier Thorncliff Osbaldistone’i, teie onupoega, ja Die Vernonit, kellel on au olla teie võrratu onupoja vaene sugulane.”

      Selles, kuidas miss Vernon need sõnad kuuldavale tõi, oli ühtaegu julgust, irooniat ja lihtsust. Küllaldane elutundmine võimaldas mul tabada vastavat tooni, kui tänasin teda ta armulikkuse eest ning väljendasin oma piiritut heameelt nendega kohtumise üle. Tõtt-öelda oli mu kompliment sõnastatud nii, et neiu võis selle peaaegu tervenisti enda arvele võtta, sest Thorncliff näis olevat päris mühakas, tahumatu, häbelik ja pealegi pahuravõitu. Noormees surus siiski mu kätt ning avaldas seejärel soovi lahkuda, et minna koertejuhile ja oma vendadele appi koeri kinni siduma; seda lausus ta pigemini miss Vernonile teadmiseks kui vabandusena minu ees.

      “Seal ta läheb,” ütles noor daam, jälgides teda pilguga, milles helkis varjamatu põlgus, “tallipoiste, nurjatute hobuseparisnike ja kukevõitluse harrastajate kuningas. Kuid nad on kõik niisugused – üks hullem kui teine! Kas te olete lugenud Markhamit?” küsis miss Vernon siis.

      “Lugenud keda, armuline preili? Selle autori nimi on mulle tundmatu.”

      “Oo õnnetu! Millisele rannale teid küll saatus on paisanud!” oli noore daami vastus. “Te vaene mahajäetud ja võhiklik võõramaalane, kes ei tunne isegi selle metsiku suguharu koraani, kelle sekka olete tulnud elama. Te pole kunagi lugenud Markhamit, kuulsaimat autorit hobuseravimise alal!? Kui nii, siis kardan, et teile on võõrad ka uuemad nimed, Gibson ja Bartlett?”

      “Nii see tõesti on, miss Vernon.”

      “Ja te tunnistate seda punastamata? Peame nähtavasti teist lahti ütlema. Niisiis ei oska te valmistada hobusele rohtu, anda talle rokka ega hoolitseda tema kapjade eest?”

      “Pean tunnistama, et usaldan kõik need toimingud oma tallipoisi hooleks.”

      “Ennekuulmatu lohakus! Ja te ei oska hobust rautada, lõigata tema lakka ega saba? Te ei oska koeral usse välja ajada, tema kõrvu kärpida ega ebaküünist maha lõigata? Te ei oska välja õpetada jahikulli, anda talle kivikesi ega korraldada tema dieeti sel ajal, kui ta silmad on seotud; te ei oska…”

      “Ühesõnaga, et mu võhiklus kokku võtta,” vastasin ma, “viibin ma kõigi nende maaeluoskuste osas sügavas rumaluses.”

      “Siis öelge kõigi pühade nimel, mister Francis Osbaldistone, mida te oskate teha?”

      “Sel alal väga vähe, miss Vernon. Siiski võin öelda, et kui tallipoiss on hobuse saduldanud, oskan ma sellel ratsutada, ja kui mu jahikull on väljas, siis oskan teda lendu lasta.”

      “Kas te seda oskate?” küsis noor daam ja ajas oma hobuse kergesse galoppi.

      Meie teed tõkestas hooletusse jäetud, väljakasvanud põõsastara lattidest väravaga. Kavatsesin just ette ratsutada ning värava avada, kui miss Vernon takistuse hoogsa hüppega ületas. Kuna mängus oli mu au, pidin tema eeskujule järgnema, ja hetke pärast olin taas tema kõrval.

      “Teist võib veel asja saada,” sõnas ta. “Kartsin, et olete üks täiesti mandunud Osbaldistone. Aga mis imeasi toob teid küll siia Hundikutsikate Lossi? Nii on naabrid ristinud meie jahimõisa. Arvan, et oleksite võinud jääda tulemata, kui te poleks tahtnud?”

      Tundsin, et selleks ajaks oli mu vahekord veetleva ilmutusega juba õige sõbralikuks muutunud, ja seepärast vastasin häält tasandades usalduslikult: “Tõepoolest, kallis miss Vernon, võiksin pidada karistuseks vajadust elada mõni aeg Osbaldistone Hallis, kui selle elanikud on niisugused, nagu te neid kirjeldate. Aga olen veendunud, et nende hulgas on üks erand, kes hüvitab kõik puudused.”

      “Oo, te mõtlete Rashleigh’d?” küsis miss Vernon.

      “Tõtt öelda ei. Ma mõtlesin – andke andeks – kedagi, kes viibib hoopis lähemal.”

      “Ma arvan, et oleks vist kombekam teie viisakust mitte mõista, aga see ei ole minu moodi. Ma ei tee selle eest kniksu, kuna istun sadulas. Aga erandiks nimetate mind õigusega, sest olen selles majas ainus olevus, kellega on võimalik juttu ajada, arvestamata vana preestrit ja Rashleigh’d.”

      “Ja kes on siis, taeva pärast, see Rashleigh?”

      “Rashleigh on inimene, kes meeleldi näeks, et teda armastataks tema isiklike vooruste pärast. Ta on söör Hildebrandi noorim poeg – umbes teievanune, aga mitte nii… ühesõnaga, ta ei ole nägus. Kuid loodus on talle andnud käputäie tervet mõistust ja preester on lisanud sinna juurde vakatäie teadmisi. Teda peetakse väga targaks meheks siin maanurgas, kus targad mehed on haruldane nähtus. Ta on küll kasvatatud kiriku jaoks, aga ta ei tõtta vaimulikuseisusse astumisega.”

      “Kas katoliku kiriku jaoks?”

      “Muidugi! Millise kiriku jaoks siis veel?” küsis noor daam. “Aga ma unustasin, mulle öeldi ju, et te olete ketser. On see tõsi, mister Osbaldistone?”

      “Seda süüdistust ei saa ma tõesti ümber lükata.”

      “Ja ometi olete elanud välismaal, pealegi katoliiklikes riikides?”

      “Ligi neli aastat.”

      “Kas nägite seal kloostreid?”

      “Üsna sageli; aga ma ei leidnud neis eriti midagi niisugust, mis oleks katoliku usu kasuks kõnelnud.”

      “Kas nende elanikud ei ole siis õnnelikud?”

      “Mõned kahtlemata on – need, keda kloostriüksindusse on tõuganud kas sügav vagadus, maailmas kogetud tagakiusamine ja hädad või loomupärane apaatsus. Need aga, kes on valinud üksildase elu juhuslikus ja ülepingutatud vaimustuspuhangus või esimeses vihahoos pärast mõnda pettumust või alandust, on väga õnnetud. Peagi saavad nad tagasi oma tundeerksuse ja on vangistuses rahutud nagu metsloomad puuris, sel ajal kui teised kitsastes kongides rahuga mõtisklevad või lihtsalt niisama rasvuvad.”

      “Ja mis saab neist ohvritest,” jätkas miss Vernon, “kes on suletud kloostrisse kellegi teise tahtel? Kellega sarnanevad nemad? Eriti siis, kui nad on loodud elust ning