Karl Kiilaspea pärijad. Aarne Ruben

on kümme rüütlivoorust. Igale rüütlivoorusele vastab üks kaitsetu koht. Mõõgapideme lähedal on vagadus ja truudus, sest need on esimesed, mis rüütlile meenuvad hommikul ärgates. Veidi kõrgemal on austus lipule, karmus ja nõrkade aitamine, sest need meenuvad rüütlile siis, kui sõjasarv hüüab. Veel kõrgemal on kasinus, au ja selgus, Karli paladiinide mõtterelvad, mis meenuvad rüütlile ikka siis, kui mitu sõjasarve hüüavad. Mõõgapidemest kaugeimal, seal, kus lüües on sädemetevihma, asuvad kaks viimast rüütlivoorust, milleks on kauge armastus ja lugupidamine sinisterite vastu, kes on ilmunud su teenistusse. Meie, vaprate rüütelvendade maailm, meie riik, on sepistet Poitevinis, kus mauride hertsogile Abdile tehti ajulõikus ja paganad pidid kristlaste väe ees terve öö taganema. See on Frangi riigikeste algus ja saratseeni rahva ots. Ja vaata: varsti pärast seda toimus kusagil lõunas lahing, kus krahv Roland võitles veel ühe maurikuningaga, lisaks juba eelmistele maurikuningatele. Kui saratseen oli taibanud, et Franki kangelase, krahv Rolandi mõõgal on eriline nimi, ristis ta ka oma mõõga sealsamas paigas, et nõiad kannaksid ka tema relvale taeva ambroosiat, mis ei õnnestunud tal teps. Sest frankide krahvi vastupidava mõõga – durendali – oli ristinud Issand ise, aga saratseenide juhi tera olid ristinud nõiad ja kuradid. Ning see otsustas.

      Kui rüütel Raudkäsi oli lõpetanud oma südi kõne, siis hahetas juba ja vahetus päev. Kõik rüütlid, viimne kui üks, pesid endid allikal, ka meie kaks, kes me võidelnud olime. Võitlustolm vajas ju maha pesemist. Teadsin, et nüüd ilmub minu juurde kuninganna enda õuedaam, ning seegi sündmus ei lasknud ennast kaua oodata.

      Neljas peatükk,

ikka aastal DCCCLVI, jutustab alandlikul toonil minu kohtumisest kuninganna damseliga, kuidas damsel kutsub mind kuningalinna, kus kõrgestisündinud Juudit, olgu Jumal talle armuline, annab mulle uued värvid

      Kuninganna damsel ilmus minu valdustesse õige pea, nagu suure duellivõidu puhul sündsaks viisiks. Ta tegi seda veel enne, kui meie sepp jõudis mu mõõga ära parandada, sest pole sünnis katkise mõõgaga oma valdustes uidata.

      Ja nagu komme nõudis, võtsin damselit vastu roosiaias, sest ma ei tea ühtegi daami, keda mõni rüütel ei oleks vastu võtnud roosiaias. Oli sügis ja tumepunaste õrnade lõhnavate rooside asemel oli peenardel vaid veidi okkalist kulu, kuid seda enam oli mul alles roosivett, mida ma kahe sangaga peekris damselile ulatasin. Too õuedaam oli nii vähese jõuga, et juues tuli mul teda takka aidata, kuna vastasel korral oleks ta peekri kindlasti maha pillanud. Damsel tänas mind oma loomuliku peanikutusega ja hakkas siis kõnelema:

      «Auväärt rüütel, olen siin õilsate seaduse läbi ja kiirkäskjalad on juba enne mind ära teinud suure töö. On ülepea raske otsustada, kas mu siinviibimise põhjuseks on eksempel või tähendamissõna, kantileen või kuninglik korraldus, kuid on olnud kuulda, et sa oled vapraim rüütel kogu krahvkonnas. Pole minu, väikese inimese asi oletada, kas oled vapper, suur ja tugev, kuid minu kuninganna, andku Jumal talle tervist, tahaks juba hommepäev tutvuda sellise rüütliga nagu sina.»

      Laskusin tema ette vasakule põlvele, suunates oma mõõgatupe taha, mitte maha. Tõin kuuldavale mõistliku sündsa kõne:

      «Missugune au, et mul oli õnn osaleda meie kalli kuninganna laulatusel, kiitku teda inglikoorid, et meil on niisugune salvitu. Nagu öeldakse, daamile on ratsu ja piik nagu armastus ja kõik. Muidugi ilmun kohe kohale.»

      Damsel rüüpas veel kord roosivett ja ütles:

      «Palun tõuse, rüütel. Sa oled kohustatud kuningannale seejuures kõnelema oma sugupuust ja tiitlist, värvidest, põiki- ja diafaantriipudest. Sa oled kohustatud talle teatama, milliseid isikuid oled võitnud lahingus ja milliseid väljaspool seda, milliseid greife, hiiglasi ja lohesid oled alistanud, millised neist on ilmunud või saadetud sinu, sinu senjööri või sinu daami käsutusse. Sina ei pea mitte vaka all hoidma, kas sa kannad lahingus või jõukatsumisel endaga kaasas mõnda reliikviat või mõnda salajast nõidust.»

      Palusin tal lõpuks istet võtta. Teadsin küll, et oma põhjalikumad pihtimised peaksin hoidma selleks ajaks, kui mul on au jõuda kuninganna juurde. Siiski mainisin ka tema saadikule, et oleme ju Raudkäerüütliga tegelikult sugulased, sest meie mõlema kilbil jookseb hõbedane ordinaar ülalt alla, mis tähendab «vältimine» ja viitab pettelöökidele lahinguväljal. Mõned aga arvavad, et see hõbedane ordinaar meie vappidel tähendab üksikut kurba langetatud nokaga lindu, kes seisab keset kilpi, sest eriti meie suguvõsas olid ju paljud linnupüüdjad.

      See kõik ei huvitanud damselit eriti ja ma saatsin ta viisakalt minema. Muidugi täitis see kõrgeauline leedi vaid tseremoniaalseid ülesandeid, egas ta siis rüütli elust ja ülesannetest midagi ei teadnud.

      Oma kuninganna juurde liikusin täisrelvis ja destriieril. Olin tunduvalt pikemaidki maid mõnikord jalgsi kõndinud, aga linnatänav – see on jo igasuguste oamüüjate, vürtspoodnike, võruseppade kaks käratsevat voori, mille vasak pool liigub vasakule ja parem pool paremale poole. Täisvärvides rüütel laia rinnaga sõjaratsul paistab selles melus lihtsalt enam välja. Vastutulevaid rüütleid tervitasin ma oma lumivalge kilbi ringiga, küsides neilt, kuidas läheb – kuulub hea tooni juurde kõnelda vastutulijaga, iseäranis kui nood on veel sündsast seisusest. Vallikraavi juures möödusin kohast, mida meie linnas kutsutakse Borquesi majaks. Oleks huvituseta, kui ma sellest majast siin rohkem ei kõneleks.

      Borquesi maja katusel on kuke kujuline ülekullatud tuulelipp. Kullata laskis selle kahekümneaastane kuningas Karl Argentaria lepingu auks – valitseja oli täitsa joovastunud, et ta nii õrnas eas sai juba maitsta vendadevahelise kokkuleppe võitusid. Kokkulepe vendadest kuningate vahel Argentaria linnas oli ju igati õnnestunud!

      Ka meie noore kuninganna damsel elas just selles majas – oleks ta vaid teadnud, et ma just sel tunnil sealt mööda ratsutan, siis oleks ta kindlasti valge rätikukesega lehvitanud. Vaid teadmatusest ei juhtunud seda.

      Kuninganna residents oli kogu piirkonna kõige uhkem maja. See oli jaotunud lugematuteks tubadeks, mida õukonnas nimetati jagudeks. Kuninganna kaunistamis- ja vastuvõtutuba olid söögisaalist eraldatud tiheda valge brokaateesriidega, mida iga sammu järel ehtisid pikad sinised liiliad. Vaid ühelainsal kuul aastas veetis kuninganna siin aega, sest tema õige koht oli oma mehe, vana kuninga Aadlihundi kõrval ülemerekuningriigis. Ja veel – kui kuninganna sõi pika laua taga oma kodakondsetega, siis Aadlihundile kõlbas vaid ümarlauas einestada: õigupoolest oli Aadlihunt juba nii vana, et ega ta kõht palju süüa tarvitanudki.

      Vastuvõturuumis oli kallakuga põrand – oli vaikiv kokkulepe, et valitseja peab olema kõrgemal – Karli ja tema seltskondade tunnus. Meie kuningannal ei olnud aastaid enam kui viisteist, ta oli alles noor plikake ja seepärast armastas üllatusi. Ta kõnetas mind küll troonilt, kuid loori alt:

      «Vikomt Lothair Remotus?»

      Tegin kübaraga sügava, lugupidava liigutuse, lugedes temale sealjuures ette kõik oma tiitlid ja senised vastased. Arvan, et just nii peab kuninganna rüütel end majaemandale esitlema. Lothairi, Hrotgario ehk Rothgario nime all olin sattunud isegi Aadlihundi pulmade tunnistajate hulka, kuid kuninglike isikute puhul oli kindel, et nende mälu pidi värskendama – kuidas saanukski nad mäletada neid rüütleid, kes viimasel ajal õukonnast läbi käinud? Remotus oli mu nime ladinakeelne kuju.

      Riibusin oma raudjalatsid kokku, sest kuninganna tuli mööda kallakpinda alla minu juurde. Ta oli üsna lühike tüdruk rohelisest lõuendist kleidis, näis isegi, nagu oleks ta püüdnud end sametkingadega pikemaks teha. Ta figuur ei andnud veel mitte märki sellest, et sel oleks kalduvust pakseneda. Jumal üksi teab, kas oli see minu must habe, mis teda eksiteele viis, kuid minu poole üles vaatas ta väikese ärevuse ja pabistamisega.

      «Rüütel, sina oled ühes tähtsas kahevõitluses õilsa Raudkäe võitnud,» siristas ta nüüd nagu linnuke. «Millised sinu esivanemad on sama saavutanud?»

      Lugesin üles kõik oma esivanemad, kes olid midagi samasugust saavutanud, alates hetkest, mil kuningas Artus kaheksaks päevast Karlilinnast lahkus.

      Juudit osutas käega ja me läksime saali, mille põrandale oli maalitud luigetiik veelindudega, mis oli niivõrd tõetruu, et ma kartsin sellesse sisse kukkuda. Juudit viipas taas käega ja me pidime istuma