Karl Kiilaspea pärijad. Aarne Ruben

palun,» ulatasin talle selle. Ta katsus minu mõõga otsa himuralt, kuid ta helevalge puhas näoke ei muutnud selle juures ilmet.

      «Ma arvan, et oleks aeg, et prooviksid ka Ulfbehrti. Ulfbehrt on kahekäemõõk, idas liigub neid palju. Sellesamaga võideti kord ka seigneur Sagramor. Võin liialdamata ütelda, et laseksin hea meelega tuua teile mõne sellise meie varakambrist.»

      «See oleks mulle suureks auks, oo kuninganna,» vastasin. Ja lisasin vähese mõtlemise järel:

      «Hiiglaste kõvad pead ja nende veiniaamid, mida nad laisal lõunatunnil maad mööda veeretavad, ei ole selliste mõõkade proovimiseks veel küllalt head, mu daam.»

      «Seda muidugi,» leidis ka Juudit. «Ütlen siis sulle, et minagi olen hoidnud Graali. Ära imesta midagi, nii võib ka daamidel tihti olla sõjatee-ülesandeid, millest mehed vaid unistavad. Montsalvage’is oli daamide kool. Meie krahvinna Ternabrokiga, hertsoginna ja tema sõbratariga kandsime õhkõrnu küünlaid klaaskasti ees, mida nimetatigi Graaliks. Kokku oli meid, neidusid, kaheksateist, kandsime araabia siidist kleite ja panime need küünlad Graali-hoidja Rõõmu Repanse luistele kätele.»

      Olen ka ise näinud Graali-tseremooniaid: neidusid on ikka kaheksateist ja pärast seda, kui nad on Graali asetanud eriti väärikasse kohta, näiteks vandliluust valmistatud liuale, lahkuvad nad kõik ja reastuvad otsekui oreliviled seina äärde. Kui Graali-neiud on seina ääres, siis kõnnib kuningas neist mööda erakordselt aupaklikult.

      Nüüd läksime koos Juuditiga ühte pimedasse ruumi, kus minu kuninganna läitis küünla. Nii salapäraselt valgustas see tema nägu. Tema rüü kullatud otsad sirasid vastu ja mulje vetepeeglist oli kerge tekkima.

      «Kas sa näed mu nägu?» päris kuninganna Juudit teatud salapäraga. «Kas peegeldab see kuidagi sinu nägu?»

      Nüüd läks keeruliseks, kuidas saab üks nägu peegeldada teist? Uurisin tähelepanelikult kuninganna kõrgeid kulmukaari, tema ninanöpsu, isegi tema puusi. Meie, rüütlid, oleme ju pidevalt kasvanud naiste hoolitsusest eemal, suudame endaga toime tulla vaid juhul, kui meie käelihas toetub heale turniiripiigile. Meie juuksetutt hakkab lehvima ainult siis, kui kivi ühes linguga selle kohal keerutame.

      Nüüd ei saanud ma ka jälle aru, mida ma peaksin talle vastama, sest tütarlapsed ajavad asja nii keeruliseks, isegi kui nad on kuningannad. Pidi olema esimene ettejuhtuv vastus:

      «Sinu ilu peaksid tänama ja ülistama kõik rüütlid, väike daam.» Pean ütlema, et minu ajal oli kombeks austusväärse naise poole pöörduda just nõndasama, eriti veel kui ta oli oma ealt palju noorem kui mina.

      Siis tuli mulle ka ühtlasi ketserlik mõte: mis oleks, kui laseks õukonnal toetada ka meie rännakut üle mere, mida meie, viis rüütlit, olime Langobardi järve saarel enne mu kuulsat kahevõitlust Balduin de Unruochiga maha teinud. Kuningatel on võõraste maadega omad plaanid ja meie, maade senjöörid, võiksime neid selles abistada. Sealsamas kõnelesin talle plaanist mehitada suur laev.

      See oleks üksnes nobiliteedi ettevõtmine ja alamaid isikuid peale kannupoiste sellele reisile palju kaasa võtta ei saa. Uuriksime, kus valmivad taanlaste laevad, ja võtaksime neil pead maha pisikese üllatusrünnakuga, nagu nad teevad pidevalt meiega.

      «Te ei saaks ranniku äärest kaugemalegi,» leidis kuninganna ja keerutas kleiti. «Torm võtab teid sealsamas. Kui teete ühe masti, siis võtab selle torm, aga kui teete kaks masti, siis murravad need teineteist.»

      Kuninganna väsitas mind väga, kui ta habras kogu selles pimemustas ruumis küünlaga ringi lidus. Ta nägi nagu heitunud välja… või siis teab ingel Miikael ise, mida tema meeleseisundi kohta arvata. Ja samal ajal püüdis ta justkui mind pilke mürgise astlaga salvata, ütelda midagi minu kohta nagu ‘meremeest sinust ei saa’. Sedamoodi, silmadest pisikesi välgukesi välja pilduvana meeldis ta mulle ja tekitas isegi iha. Kuid teadsin: oleksin ma kas või korraks käe välja sirutanud, siis oleks see olnud mu ots. Sest tema oli kuninganna. Teda käperdada ei tohtinud.

      Ühe kleidikeeru juures jäi ta mu ette seisma, volksutas veel kord ripsmeid ja ütles:

      «Ma tean, mida sa mõtled! Sa mõtled umbes nii: kui ma sirutan tema poole käe, siis on minu kuninganna olek mulle liiga suureks kiusatuseks. Sellepärast – mine välja, mine hoovistki välja, ma järgnen sulle ja mul on sulle midagi anda.»

      See ei üllatanud mind. Kõik läks plaanipäraselt. Teadsin, mis nüüd tuleb. Ma pidin lossi maha jätma, pidin kiirustama kõiki neid punaseid ja kollaseid parkett-treppe mööda alla, kus seisab mu kannupoiss, mu ustav Alex hobusega. Seal tuli mul kiiver pähe panna ja visiir näo ette lükata. Ning siis, nagu ma ette aimasin, tuleb daam uute värvidega. Nii oli see palju kordi enne mind ja minu surmaga ei ole see tava veel lõppemas.

      Visiiri näo ette tõmmates mõtlesin, mis need värvid võiksid olla. Kas otsustavuse värv must, millesse eriti kavalad kannupoisid rüütavad tundmatuid rüütleid, neid, kes tulevad eikusagilt ning võidavad terve turniiri? Või siis hoopis punane, mis sümboliseerib ohvrimeelsust?

      Ei, see kolmas. Need pidid olema kooskõlas daami kleidi värviga. Kuna Juuditi kleidi värv oli praegusel hetkel roheline, siis minugi värvid pidid tulema rohelised. Selle valitsejanna auks pidin ma üksinduse koobastes uuesti pühitsema ka oma kilbi.

      Kui ma olin oma visiiri ainsa pandla kinnitanud, ilmuski välja Juudit, tõusis minu ees kikivarvukile ja sidus mu sõrelise näokatte pilu külge oma rohelise käepaela. «Kaitsku sind Jumal, sire,» ütles ta. Ma olin nüüd uute värvide omanik ja sellega pidid arvestama kõik rüütlid.

      Lahkudes vaatasin tagasi ja kuninganna tervitas mind üksnes oma silmalaugude väsinud liigutusega, nähes välja niisama kaitsetu nagu Tall Lutsiferi verealtaril. Ent kui Jeesusest on teada, et Ta ei jäänud kaitsetuks talleks kellegi kurja altaril, vaid sai lõpuks mõõka tõmbavaks, karistavaks ja andestavaks Kristuseks, nii oli ka Pikardia naistes palju tugevust ja vahvust.

      On rüütlite komme, et kui daam on sulle värvid andnud, siis pead sa minema rändama, et ennast tõestada. Ja seda ma ju tahtsin. Võib kodus maksusid vastu võtta ja samadel maavaldustel elavate sugulastega madistada. Ent vallalised rüütlivõsud peavad võitlema kaugetel maadel võõraste mõõkade all ja tooma uhkeid võitusid oma värvidele.

      Viies peatükk,

milles teen juttu rõõmust oma värvide üle, õnnestunud kahevõitlusest Tirant Valgekäega ning vagast vestlusest kahe rändrüütli vahel, mis sellele järgnes. Veel aga tuleb juttu kaotusest Flandria Guillaume’ile nõiutud silla all, minu haavadest, nende ravitsemisest ja kuhu Guillaume käskis meil minna. Mu kilbikandja kirjeldab üht imerohtu, mida ta juba ammust aega kaasas kannab

      Ratsutasime Alexiga mööda teed, tundes lõbu uutest värvidest ja seiklustest, mis meile vastu tulevad. Mõnes orus olid külad ja mina hüüdsin põllul koogutavatele nürimeelsetele talunikele:

      «Mul on nüüd uued värvid, kas kuulete, koerad!»

      «Ei need koerad sinu heldust kuule,» leidis kannupoiss. «Nendel ei ole selleks kõrvagi. Kuid teisest küljest on ju hea, et hõbedane ordinaar sinu kilbile siiski alles jäi.»

      «Sa ei taha ometi öelda, et nad on kurttummad?» küsisin.

      «Kurttummad või mitte,» arutas kannupoiss, «kuid on ju nii, et kõrgel lendlev kotkas ei pane tähele maas roomavat sipelgat ja vastupidi.»

      «Selles on sul tuline õigus, Alex,» hüüdsin mina ja laksasin käega lõbusasti vastu põlvekaitset.

      «Pärast kolmandat käänakut pöörame paremale,» lubasin temale.

      Kuid selgus, et pärast kolmandat käänakut juhtus sootuks teine asi. Metsade vahelt hakkas paistma tundmatu rüütel, kes metsasihte ja muistseid alemaid oskuslikult ära kasutades üha meie poole ratsutas. Sellel rüütlil oli vaba, kergelt painduv sõrestikturvis ning oma valge mantli õlaosas kandis ta punast käppristi. Käppristi otstes asusid voluudid, mis kauni mustrina üle ta rinna kaardusid.

      Selle rüütli kilbikandja oli tumedat verd provanslane või burgund ja kandis oma pottmütsil suletutti.

      Ratsutasime