Karl Kiilaspea pärijad. Aarne Ruben

päikesemeres, mis kaugel!»

      Siis paisus metress, jooksid looteveed

      nagu suviselt allikalt kaua,

      kuid Gunthi ei viinud ta rüütliteed

      üle merede sinise haua.

      Ei tundnud ta losside tornikaar

      me põhjamaist sündinud imet.

      Ei last tundnud Gunth ega tema bursaar,

      ei teener, ei sõdur, ei komet.»

      Esitanud lautomängu saatel laulu, kummardas kääbus sõbralikult ja lõbusalt ning jooksis minema, jättes meid õndsasse teadmatusse.

      «Kellest oli lugulaul? Kes on bursaar?» tahtsin mina muidugi kohe teada.

      «Need sündmused toimusid kaugel Akvitaanias, kus elas vägev vürst Adelramnus. Viimast korda andis ta oma lossiõuel kannuseid Nursiasse sõites, mis on üks külake kaugel lõunapoolse mere ääres. Seal pidi temast ajutiselt saama missus dominicus, kuid tema naine Adelheida sai seeaeg kaksikutega maha ja kõneldi, et kaksikute isaks oli tegelikult majordoomus, kes jäi grandi äraolekul lossi valvama. Isand ei julgenud ära olla rohkem kui kaks aastat.»

      Guepe lõi omale – plaksti! – vastu põlve.

      «Millised patused jutud!» hüüdis ta. «Meie aeg on alla käinud. Tulime sinu juurde läbirääkimistele, kuidas korraldada kaitset Põhjala meeste vastu, aga sina kõneled patujuttu.»

      Põhjala meeste mainimisel muutus d’Armes väga tähelepanelikuks.

      «On niisugune lugu,» ütles ta, «et seda kaitset on püütud korraldada juba viimased viiskümmend aastat. Norsemennid ei ole alla vandunud. Inglismaal kannatasid pühad mehed ja naised juba eelmise Karli ajal normannide rännakute tõttu. Läks paarkümmend aastat, enne kui valitsejad ümber Albioni mere hakkasid üldse nendest küsimustest aru saama. Aga siis oli juba hilja ja paganavürstid ründavad meid igal aastal. Eriti hästi kasutavad nad seda, et frangid on ka isekeskis vaenujalal. Olen mõtelnud, et vaid üks nõu on norrmannide vastu sobilik.»

      Guepe mossitas endiselt:

      «Missugune nõu? Juba paažiajast peale on mulle alati selgeks tehtud, et üks tõeline rüütel ei pööra iial lahinguväljal vaenlase poole selga, aga ometi on norrmannid käinud meie nagu poisikeste õuel taplemas.»

      Mairüütli näol kõneles meiega tõeline riigimees. Nüüd alustas ta oma pikka ja tarka juttu:

      «Enam kui sada suve on kulunud sellest, kui Akvitaaniamaile ilmus kaliif Abd, kes lubas frankide majordoomuse lossid põlema pista ja Karl Vasara naised endale võtta. Ep teadnud ta, et Lääne rüütlil vaid üks naine ongi. Kuid see kaliif raiuti rümbaks, ta rinnakorv avati ja kogu kupatus puistati sealt välja. Maurid taganesid seepeale kaugele, kõik üheainsa öö jooksul. Võta sõjameestelt juht – ja sõda enam ei peeta. Meil aga tuleb minna ja uurida, kus valmistavad taanlased oma maopeaga laevu, sest meresõjas on neil kindlad eelised. Nende veesõidukid on lihtsalt kiiremad, kergemad ja voolujoonelisemad.»

      «Sa tahad siis ütelda,» pärisin mina, «et meie rüütlid peaksid oma jõud ühendama ja laevastiku välja panema?»

      «Et siis ootaks ka meid Karl Vasara au ja kuulsus?» lisas Guepe.

      «Me ehitame kolm suurt laeva,» ütles d’Armes, «ja relvasepad ümbritsevad nende pardad tugevate tinaplaatidega. Suve hakul läheme teele, purjetame põhja poole. Me lööme põhjalaste laevu ja võit on meie.»

      «Mind huvitab, kui palju see kõik maksma läheb?»

      «Kui läheme kahekümne rüütliga, siis olen arvestanud, et kuuskümmend livrit isiku kohta.»

      Lugeja võib juba aimata, et selliste suurte summade mainimine ei olnud meile sugugi meele pärast. Kuuskümmend livrit oli minugi pärismõisa aastane läbikäik. Kuid Ury d’Armes’ mõte oli mulle meeldima hakanud ja sellepärast leidsin end üsna kiiresti selle kiitjate hulgast.

      «Vennad!» ütlesin mina. «Mul on idee. Raha ei kasva puu otsas ja kui me käime välja sadu leisikaid hõbedat, siis peaksime mõtlema jääma, kuidas me selle oma rahakotti korvame. Me korraldame Verberie’s turniiri, mille peaauhinnaks on võitlus rüütel Balduiniga, kes on lennanud läbi tule. Vaevalt teatakse üheski teises kuningriigis paremat turniirivõitlejat kui Balduin, kutsutud ka Raudkäeks. Kui niisugused summad mängus on, siis on meil raha meresõidu jaoks peagi olemas.»

      Selliste kiiduväärsete mõtetega lahkusime Mairüütli juurest. Meie pead olid täis suuri tulevikuplaane ja teldrid kippusid seepärast juba iseenesest kiiremale käigule, sest ratsu tajub oma isanda kergust ja vabadust. Sadas lausvihma, taevas rippus vikerkaar. Aga ühe puu all nägime nagu ilmutust.

      Tubli maarahvas oli liikvel sellestki hoolimata, et sügis kippus väga liiga tegema. Ühe suure plataanipuu all seisis väike karjaseneitsi, suur kõveraotsaline sau käes. Ta valge lambanahkse kasuka vill oli nii pehme ja siidine, et tekkis patune mõte väikseke sülle võtta ja teda vastu oma rinda suruda. Lambad olid tema ümber kogunenud, sest needki loomad ei armasta märga vihma. Käskisin oma eskvaierit Alexit anda mulle oma varudest väikese kandle. See ta nüüd oli, kauaigatsetud pastoraalne hetk! Alustasin: «Ma vend Lothair, ma tahan siin su ilust rõõmsalt laulda…» Kuid sinnapaika ma jäingi, sest ma ei tundnud riimi sõnale «laulda».

      «Hauda,» andis Guepe, kelle ratsu ikka veel teel vihma käes seisis, nõu. Samal hetkel kummardas neiu minu ees, tegi isegi käega jutuliigutuse ja ma nägin taas, kui graatsiline on ta painduv keha selle teenimise ajal.

      «Ei ole asjad aga nii, eks mingu ma siis hauda!» üritasin siiski oma laulu jätkata, ehkki tundes üha selgemini, et minu hooleks jäägu võitlusväljad, aga mitte imekaunid neiud. Ja laulda ei oska ma ülepea mitte!

      «Rüütelvend Lothair!» päris neiu õrnal häälel. «Kas härra on ehk kuningas Lothair? Sellisel juhul on küll õnn, et ema mu siia põllule saatis, et saaksin sel tunnil sinuga kohtuda!»

      Astusin ta juurde, nii et ta karjakoer kõrvu kikitas.

      «Neiu, kus sa näinud oled, et kuningad mööda maad ratsutavad? Näiteks kuningas Artus, rüütlite kaitsja ja etalon, elas ikka ja alati lossis, teda hüüti Combusto, sest temaga ei maksnud võidelda, teda hüüti Cotelet, sest ta küünarnukid olid tugevad väga pika vibu painutamisest. Võimas kuningas oli Artus, aga ta ei käinud mööda aasu nagu meie. Muide, neiu, kas sa oled kuulnud ütlemist ‘viisakus on daami ravim’?»

      Karjus mossitas veidi ja seeaeg näis ta just eriti armsana. Ta kuulus nende hulka lihtrahvast, kel oli harjumus vaielda nendega, kes olid pandud nende üle valitsema:

      «Kui mind mõtled, siis mulle ei lähe vaja mingit ravimit. Mis ravimit sina tahad noorele neiule?»

      Guepel oli olnud naistega liiga palju tegemist, ta mõistis neid poolelt sõnalt. «Jäta ta rahule!» hüüdis ta. «Nii ei jõua me õhtukski koju.»

      See oli koht, kuhu ma tõesti igatsesin. Me jätsime tütarlapse rahule ja ratsutasime Guepega edasi ning Guepe pidas mulle lektsiooni naistest, eriti aga rüütelvendade kohustustest naiste vastu. Mitte rikkuda nende rahu, mitte võtta neid kinni ja mitte nõuda nende eest lunaraha, mitte panna ka neid endid lunaraha maksma. Tütarlaps jäi sinna just sellise näoga, nagu tal oleks kindel plaan meie peale kaevata (tavaliselt need inimesed ei kaeba).

      Tegemised ja sekeldamised karjustega on üks tähtis osa rüütli elumüsteeriumist, kuid seejuures ei mõtle me midagi halba. Kaunid laulud on siis ainsad, mida me kandle saatel esitame, kahjutasu ei nõua seejuures meie käest keegi. Ja neitsid ei saa rändrüütli käe läbi iialgi kannatada.

      Kolmas peatükk,

mis kõneleb rüütlisalkade rahulolematusest oma kuningaga, ja kus toimub minu tuliseim kahevõitlus Raudkäerüütliga. Meie relvade proov lõpeb hilisel ööl, misjärel rüütel Balduin Raudkäsi kõneleb meile tõelise kangelase mõõgast. Minu juurde on ilmumas kuninganna õuedaam

      Eelmises peatükis tegin vihjamisi juttu pisikestest saartest Mairüütli