Karl Kiilaspea pärijad. Aarne Ruben

et juba homme näeb rahvas peapiiskop Hinkmarit ennast. Kuningas oli väga mõtlik, hoides kogu aeg silma peal oma alaealisel tütrel, kes veel pulmakleiti ei kandnud, kellel olid tagasihoidlikumad riided.

      Kuninga troonile mineku aega heerold veel ei tarvitanud, see pidi jääma kõnevabaks. Alles hiljem, kui isandad protsessioonis tulid, tõstis heerold oma koolitatud häält: «Frankimaa kiidab seda, kes on Neustriast… tema järel saabub Burgundia… nüüd tuleb akvitaanlaste eestseisja.» Heerold vihjas nimelt sellele, et vägev valitseja Karl oli kuulduste järgi pärit Neustria piirilt ja oma esiisaks luges ta kedagi muistset kangelast, kelle täpne nimi mul meeles pole. Teine heerold kordas sedasama ladina keeles, tarvitades sõna «akvitaanlaste» (‘equitanorum’) asemel pidevalt sõna «rüütlite» (‘equitum’). Pole usutav, et heerold poleks osanud ladina keelt, küllap see oli tahtlikult nõnda. Seisin oma sõprade, auväärsete, ent süngete krahvide Balduini ja Richardiga esireas ja nägin, kuidas Akvitaania härrad muigasid – rüütlid nad ju olidki! Seda poleks olnud vaja eraldi rõhutada.

      Troonil istudes pani kuningas pähe oma teemantidega kaunistatud krooni. Kõik pidi olema hiilgav ja siin ei tohtinud paika olla millelgi juhuslikul. Erispoé, Karli esimene paladiin kummardas ta ees, laskus ühele põlvele ning andis talle siis üle «kuningriigi mõõga», millele kuus relvaseppa oli tahunud keerulise ja kalamustriga damaskuse söövituse. Siis kuulsin ja tundsin, kuidas pikk Richard, üks süngeimatest rüütlitest, vana sõber, kes mu kõrval seisis, minu poole nõjatus ning peaaegu vaid hingeõhuga lausus:

      «See mees on üks esimesi ta sõjasalgas. On hirmus isegi mõtelda sellele, et ta jäi Britoonias vibuküttide kätte.»

      Õhtu kulgedes tulid kuningas, printsess ja tema õde alla rahva hulka ning seal tervitas Karl mõnda üksikut valitut käe südamele asetamisega. Juudit ei teinud sedagi, vaid kõik võisid imetleda, milline kena roheline samet tal seljas oli, nagu polekski seda kunagi hoitud raskete kangarullide all. Printsessi veel mitte tärganud tisside peal tilisesid kuldsed litrid, mida vaadates tundsin ma magusat valu, nagu vaid üks rüütel võib oma südamedaami juuresolekul tunda. Nägin ka ära, et seltskonnas vilksatas isegi kuninganna Ermentrude, kellest kuningriigis oli alati palju juttu olnud. Laia lõua, kuid erakordselt ilusate silmadega Ermentrude oli igal juhul oma kenadusest midagi oma tütardele edasi andnud. Muidugi pole see ausale Jumalale meelepärane, et mina, õnnetu provintslane, oma kuninganna kohta selliseid sõnu tarvitan, ent ma olen valmis mürki võtma, et – esiteks, emand Ermentrudel ei ole sest midagi, teiseks, ma ei ole keerutaja, minu lood kulgevad otsekoheselt. Tähendab ju ka kuninganna Ermentrude nimi võimsat ilmasammast, mida truult ja õilsalt toetatakse.

      Minu sõbrad-rüütlid Balduin ja Richard olid alati olnud kõvad mehed vaidlema, me lahkusime varem ja läksime ühte vanasse tänavasse mitte kaugel kuningalossist, kus asus suletud luukidega hospiits. Juba kaugelt silmasime, et selles kõrtsis peab täna kindlasti olema veini, sest kuulus «circulus vini» ehk veini saadaolekut märkiv roosikrants oli selle ukse kohal. Ma saatsin Alexi, oma kannupoisi, kellest meil veel kaunis palju juttu tuleb, veini järele. Tema tuli tagasi, ühes käes valjarõngas ja teises kaks kruusi: näitas oma oskust, võrukael!

      Richard viskas oma sulelise kübara lauale, nõjatus sinnasamma, nagu tal kombeks on, ja ütles:

      «Mehed-vennad, kas nägite täna seda punast rõhtsa kuldjoonelise vapiga rüütlit, kes täitis mõõgaseadust kuninga ees? Herispoius või Herispogius on ta nimi. Sel nädalal viieteistkümne suve eest jäi ta Britoonias vibuküttide ette. Saja jala pealt ei suutnud komposiitvibu tema turvist läbistada.»

      Meie Balduinil oli õõnes hääl, nagu taotaks luust rõngaid vastu kindlusevalli äravoolukanalit. Balduin, õnnistatud hüüdnimega Cil-Le-Mousches-Par-Le-Feu (ehk See-Kes-Hüppab-Läbi-Tule), pidi tingimata lisama:

      «Firaguti habeme nimel, selle isandaga tahaksin ma turniirilöökide all kohtuda.» Ta sobras oma imeliku kujuga kotis ja tõmbas sealt välja raudse kinda, nagu oleks juba turniiril. Ütlesin:

      «Vend Balduin, sel ajal, kui me veel seiklusi otsisime, nimetati sind Raudkäeks, kuid Erispoé rändas sel ajal laiemalt, ta käis Nantevinis ja Poitevinis ja teda kutsuti Kuldirüütliks, sest ta oskas teha suurepäraseid ajulõikusi, nagu kult vehmerdab tammetõrude mäes.»

      Sel ajal, kui ma seda ütlesin, pöörasin pea järsult paremale ning silmasin meie kannupoiste karja, kes vaatasid meid juba üsna suure aukartusega. Isandate jutud olid neilegi mõjunud otsekui elustav neste. Siis hakkasid Balduin ja Richard vaidlema vibunoolte läbistamisvõime üle, mina aga väitsin:

      «Sõbrad, mis on taoliste rändamiste mõte? Mõte on, et peame mauride või muude jumalavallatute inimeste käest reliikviad tagasi saama. Jutustan teile ühe loo sellest, kuidas üks maurikuningas aastat viisteist tagasi Püha Peetruse hauakambri võtmeid varastas.»

      Sel hetkel jäi sõber Richard mind vaatama, sest ta poleks eladeski uskunud, et ma olen nii tark.

      «Too kuningas tahtis ilusad võtmed kaasa võtta. Kuid rändav pühak käskis tal need kohemaid hauakambrisse tagasi viia. Maurikuningas hakkas kahtlema ja viis kõigepealt ühe tagasi. Kuldirüütel ähvardas teda ajulõikusega ja nüüd on need siin meie kirikus, sestap granmerci meie kuninga jumalikule ettenägelikkusele.»

      Teadsime, et veini joomise ajal oleme kõik muretud ja see oli hea. Laskem ometi rõõmul soontesse voolata, kui elu ju ometi nii vähe kestab… Kuid olime ka kindlad, et meil seisab ees raske päev. Tulemas oli kuningas Aadlihundi laulatus Juuditiga, kellele me kõik juba omi relvi pühitsesime. Sellepärast kulus uni meile marjaks ära. Nägin, kui kindla sammuga sõber Richard oma voodisse läks, ning ometi pahandas ta oma kannupoistega, et need olid talle liiga kõva aseme teinud. Pea kõik me leidsime oma asemetelt vähemalt ühe täi, kuid ei teinud sellest ilmaski suurt numbrit. Uinusime kiiresti.

      Järgmine hommik oli nende killast, mil päike särava ja rõõmsana aknast sisse paistis. Pärastlõunal algas protsessioon ning uhkelt ja sirgelt seisis Reimsi peapiiskop Hinkmar, pea sama vana kui kuningas, oma purpursel vankril. Rahvas üritas ta vankri suunas lilli visata, kuid ükski ei jõudnud pärale. Kuuldused selle mehe õpetatusest olid jõudnud maa ja mere taha, sellepärast lootsime kõik õhtul kirikus ilusaid sõnu kuulda.

      Ma olin selleks päevaks selga pannud topetega vammuse, mis nägi välja isegi parem kui kuninga purpurjas, kuid siiski kitsavõitu lambavillane hõlst. Kirjutatud on: sa ei tohi paremini riides käia kui sinu senjöör ja kui su kuub sind rõhub, siis kisu ta seljast; kui sa ei tea, kus on sinu kuub, siis unustagi see. Senjöörist paremini olin ma nüüd riides küll, kuid vähe oli neid, kes sel päeval seda tähele panid! Kare kotiriidest särk ning rahakoti kett kolm korda ümber naba, mida ma endale selga ladusin, läksid asja ette, kuna tol päeval oli juba jahe.

      Ja sõjasulaste summa ratsutasin ma parimal võitlusratsul oma kolmest, mu hobune kuuletus igale minu käetõmbele ehk jalaliigutusele – hiirhall tundlik Pecheroni poeg Pecheron – üks õilis ratsu, kelle suguvõsa võib ikka leida siit kuni Pariisini.

      Eales poleks ma olnud rüütel, kui ma poleks uurinud, mida teeb püünel Juudit, kellest üsna pea pidi saama aus abielunaine. Juudit kandis kollakaspunast pruutkleiti ehk flammeumi. Õrna pilguga ootas ta oma peigmehe ilmumist. Võib-olla värises ta jahedusest, ent selle vastu oleks pidanud aitama karusnahkne mantel.

      Kõik meie kodukoha rüütlid olid esimeses reas: Guepe, Garnier de Pistres ja need, kellega olime eelmisel õhtul kõrtsis vaielnud. Meie saime näha iga niidikese kukkumist sündmuspaigas. Nägin siis minagi, kuidas piiskop Hinkmar oma kaarikust maha astus ja käed laiali sirutas, paremas käes rist. Ja vaata: väike ingel ilmus välja ta tiaara tagant, aga sellest ma rohkem ei räägi. Juudit vaga teldri naistesadulas säras endiselt oma flammeumis, säras ja värises, sest kui sa ootad peigmeest, siis ootad sa mingit suurt jõudu. Juuditi kõrval seisid umbes kümneaastased pruudipoisid, kes olid valgete lokkidega, kuid neid ei olnud sugugi nii hea vaadata kui Juuditi perekonda, kes olid riides vast veel puhtamalt ja ilusamalt kui Juudit ise. Kuningas ise istus kõige kõrgemal, hermeliinmantlis, ja sellise näoga, nagu ei puutuks kõik toimuv absoluutselt temasse.

      Vaatasin poodiumilt alla ja sinna oli kogunenud igasugust rahvarämpsu. See tähendas,