Karl Kiilaspea pärijad. Aarne Ruben

pöörasid tundmatud oma ratsud meile vastu, kusjuures ühe ratsu üritas tõusta tagajalgadele – see tõmmati valjastest tagasi. Panin tähele, et ka seesinane tundmatu rüütel ratsutas heal destriieril ja parem käsi, millega ta oma metsikut suksut juhtis, otse kummus muskulustest. Tundmatu hüüdis meile kärinal vastu:

      «Minu härra, kes oled sina, et tuled eksitama üksikut okkalist teed kõndivat rüütlit tema vagades mõtisklustes? Tea siis, et olen maalt, kus odade sadu eksitab päikese paistmist.»

      Nende sõnade juures näis midagi mu hingetaguses kihvatavat. Kuid jätkasin sündsat vestlust tundmatu rüütliga:

      «Kui asjad nii on, kas sinu maal siis kasutatakse ka vihmavarje?»

      «Me ei tunne vihmavarje,» vastas rüütel mõõka vaid õige veidi tupest vabastades, ent ma jätsin ta solvangu tähele panemata. «Niisugusteks vihmavarjudeks on meil mehed, kes ülikiiresti vehivad mõõgaga su pea kohal, nii et ühtegi tiba vihma sinuni kukkuda ei saa. Niivõrd arenenud on juba meie maa võitluskunst.»

      «Milliseid hüvesid teie maal ka ei oleks,» söandasin ma vastata – ja miks Raudkäerüütli võitja polekski pidanud söandama, «tulen mina parasjagu Wessexi kuninganna Juuditi juurest, tütarlapse juurest, kes on oma kätega kandnud Graali.»

      Vastus kõlas ülbe:

      «Sina valetad, minu isand. Mitte ükski elav ehk surelik olend pole eales Graali kandnud. Sest Graal on raskem kui kõige kõrgem mägi, selles on asi. Ja tütarlapsed seda vaevalt kannavad.»

      Valmistusime võitluseks ja tegime koos Tundmatu Rüütliga kõike üheaegselt. Ühel ajal andsid meie kilbikandjad meile kilbid, raudkindad ja tõukepiigid. Tõmbasin oma valge kilbi tugevamini oma rinna vastu ja pööritasin seda nii, et hõbedane ordinaar selles nihkus asendisse ‘tervitus’. Seejuures nägin, kuidas tundmatu suu visiiri taga mu teo peale muigas – vahest luges ta minu seisuslikust kohmakusest välja, et olen esimest korda rändrüütli radadel, mis muidugi ei olnud ka päris vale.

      Alex paistis nihelevat, kuid mul ei olnud mahti vaadata, mida teeb kannupoiss, kes sel hetkel mõistagi ei olnud enam kilbikandja. Kuna kilpi kandsin mina.

      Andsin oma kallile Pecheronile tublisti kannuseid ja me ratsuga sööstsime nagu tulejutt paigast. Mitte ilmaaegu ei kõnelda Pikardia rüütlitest, et nad on oma suksuga justkui kokku sulanud ja ratsanikku saab sadulast kätte tunduvalt raskemini kui abielusõrmust kuningas Aadlihundi parema käe keskmisest sõrmest. Sööstsin oma ratsuga tundmatule rüütlile silmnäolt vastu ja nägin, kuis tema pika oda vars minu ees tantsu lõi. Minu löögioda oli siiski tugevam, sest targad mehed on ju kusagil öelnud vastase mõnitamiseks: «et hom chevalche lance droite, delez lui agoniste adroite», ja kui vaenlane ratsult maha tuleb, siis võib öelda, et ta on «ratsult alla võetud».

      Igatahes lendas tundmatu rüütel käkaskaela oma sadulast ja see oli mulle juba teine võit selle täiskuu jooksul. Ma võisin pühitseda oma piiki Üksinduse Koobastes!

      Muidugi jätkasime jalastudes mõõgavõitlusega, kuid selleski ei ilmutanud ta erilist kindlust. Peagi suunasin mõõgaotsa ta mantli käppristi poole ja sõnasin:

      «Sa pead nüüd ütlema, kust sa tulnud oled ja mis sinu nimi on.»

      «Tea siis, et oled täna võidelnud Tirant Valgekäega, kes on kõikide ümberkaudsete feoodide hirm,» hingeldas ta.

      «Seda on näha tõesti,» lubasin omale väikest nalja. «Hirm jah. Minulgi oli vahepeal päris hirmus. Ja millistes vagades mõtisklustes sa viibisid, kui ma sind nii jultunult eksitasin?»

      Nende sõnade juures soovisin teda hoopis püsti aidata, kuid nagu kombeline viis, tõukas ta minu käe eemale, tõustes ise. Ta kilbikandja nihutas kohe pärast seda paika ta veidi nihkunud kannuse.

      «Minu vagad mõtiskelud olid kaunis lihtsad,» arvas ta. «Mõtlesin meie suguvõsa tundideraamatust, et kas selline raamat on üldse olemas.»

      Meie vestlus ei tahtnud kuidagi edeneda, mis on nii haruldane siinsetes metsikutes paikades. Lõpuks tegi mu äsjane vastane suu lahti.

      «Pole viga,» ütles ta. «Täna võitsid sina, toogu Jumal su värvidele suurt õnnistust, aga kui võitlus oleks toimunud nõiutud paikades, oleks seal minul suur eelis olnud. Ei teeks paha, kui me tänast kahevõitlust pisut veiniga niisutame.»

      Nägin, et niipea, kui isand sai need sõnad öeldud, võttis ta kannupoiss sadulakotist välja suure lähkri veiniga ja minu ees ühele põlvele laskudes, nagu on teenijavenna sünnis viis, selle mulle ulatas. Keerasin sel prundi pealt – selgus, et tegu on parima malvaasiaga, mida ma eales joonud olin. Sellised žestid muudavad asja nii metsikutes paikades, nagu meie olime.