Karl Kiilaspea pärijad. Aarne Ruben

valitse. Igatahes oli keisritütre pulmade ajal pööblit kolm päeva joodetud ja söödetud, lauad olid otse lookas lihast, kuid annaalid vestavad ka, et nende laudadeni pääsemiseks pidi tohutult trügima ja paljud talupojad tallasid üksteist surnuks. Siis visati rahva poole alla siinmail väärtusetuid kanakintse, ma nägin neid seal mitut kasti, ent ma ei oska ütelda, kuidas võiksid kanad inimestele rõõmu tuua.

      Nüüd tehti pasunatega üüratut lärmi, sest Aadlihunt oli tulnud oma kaaskonnaga. Püünel oli temagi, kuid mitte Karli kõrgusel, mistap Karl vaatas tema poole kõrgilt alla. Meie kuningas tundus igati suurem kui see piktide vana. Too oli valgepäine isand, kelle käsivarres võis küll olla endist rammu, ent kes ei olnud enam sugugi kõbus. Jah, Aadlihunt oli tulnud üle väina Inglismaalt.

      Tema kohta räägiti, et ta oli võitnud seitse lahingut, mis võis ka tõsi olla, eriti arvestades seda, kuidas ta ühest jalast luukas. Pruudi silmad olid löödud kombekalt maha, ent meie kõik, kes me seal esireas seisime, panime tähele, kuidas pilk ta ripsmete all rutakalt sinna-tänna voogas, nagu tahaks ta ikka veel kahetseda oma neitsipõlve toredust. Meenus ka see, et Juudit oli ju siinmail kui mitte ilusaim, siis ometi tähelepanuväärseim tütarlaps ja minagi olin vähemalt aasta veetnud vagades mõtiskeludes tema haprast olemusest.

      Aadlihunt sõitis oma kõrvil tasast, kuid uhket sammu kiriku ette – oma kohalt nägin hästi, kuidas käputäis aukülalisi – prokuraatoreid ja prioreid talle teed tegid. Karl tuli nüüd samuti alla oma kõrgelt kohalt ja läks, parem käsi välja sirutatult ees, võõrale kuningale vastu. Kohmakalt ja kohmetusega vabanes Aadlihunt oma jalusest ja seegi pidi tähendama vanust. Kaks kuningat surusid kätt ja kõnelesid midagi, kuid tuulevirvendus viis minult ära nende ütlemiste mõtte. Sest kirjutatud on: kui kaks kõnelevad, siis vaikib kolmas ja saab kõik teada, kui vinge tuul seda teadmist temalt ära ei vii. Olen kuulnud inglise keele kohta, mida Aadlihunt kõneles, et see oli kangelaste keel. Piktid, nagu nende nimigi ütleb, olid oma sügavamalt olemuselt võitlejad, karmid võitlejad.

      Kangelaste keele kohta tean omast käest, sest kui ma mõni aasta tagasi kirde poole rändasin, et osaleda suurel turniiril ühes ikaldanud linnas, oli seal ka punase suletuti ja tugeva raudrüüga rüütel Northumberlandist, keda ehtisid pärlid ja kalliskivid. Ja vaata – tema rääkis ikka nii, nagu kangelased kõnelevad, sõnalõppe neelates, kuigi ma kuulsin teda rääkivat ainult siis, kui ta oma esivanemaid üles luges. Üks tubli flandrialane sõitis ta käemuskli paigast ära, kuid ta isegi ei liigutanud end rajal, ähvardades aasta pärast tagasi tulla. Tubli mees ei tee haavadest numbrit, aga pärast selle Northumbria mehega kohtumist mõtlesin tihti, kas tasub ühel aadlikul end niimoodi kalliskividega ehtida nagu lõunamaine papagoi. Aga teisest küljest tegid seda kõik, sellega paneb teised õigesti paigale.

      Kui kuningad olid niimoodi kohtunud ja tõlkide juuresolekuta riigiasju arutanud, mindi kirikusse. Kui Aadlihunt läks sinna paljude relvade tärisedes ise, siis pruudi isa talutas sinna käekõrval pruudi, mis on vana ilus komme. Ka siis tärisesid relvad, see asendus aga peagi inglihäältega. Esitati «Au olgu Jumalale kõrges, au olgu inglitele, au olgu kuningale», mille ajal kaks ministeriaali tõid sisse liilialipu. Ma vaatasin raevunult altarit, kus oli kujutatud pilti, millel ilmalapsed Meie Õnnistegijat piitsutavad, tema kuue peal täringut heidavad ja ta siis ristipuusse löövad. Kuid kus koer okse kallal, seal ka piits, ütleb rahva tunnussõna: juba on ingel Gabriel avanud taevad, ta puhub kõverat sarve, mis kutsub patused ära. Nii oli see pildil. Kui ma Flandrias turniiril käisin, siis astusin ühte väikesesse külakirikusse, kus rüütlite palve on ikka mõjusam ja sügavam. Seal oli altaril ka Saatan, aga ühe musta risti varjus, millele Meie Lunastaja oli toetanud oma jala. Tolles kohas läks õnneks, sest Kolm Kuningat olid oma käed tõstnud ja stseenile nii palju valgust kallanud, et koer ei oleks parimagi tahtmise korral suutnud oma okse kallale tagasi pöörduda. Kolm Kuningat olid valguse käes, Saatan pimedas ega pääsenud sealt välja.

      Ma olin kirikus esimeses reas ja nägin, et niipea, kui pruutpaarile anti buffetid ehk aluspadjad, millele põlvitades võisid nad altari ees sügavasse palvesse laskuda, algas ka missa. Koor laulis «Toogem sisse püha abielu», siis palvetati põlvili. Hinkmar astus altarisse. Ladina keeles kutsus ta inimesi meieisapalvele ja asus siis mõlemas kohalikus keeles kõnelema selle päeva tähtsusest, pruudi ja peigmehe voorustest. Selgus, et Aadlihundil on olemas kõik mõeldavad rüütlivoorused, aga pruudil on omadusteks kolm C-d: caritatis ehk suuremeelsus, castitia ehk hingeline puhtus ja kasinus ning ta on caelibata ehk neitsilik. Kolm C-d annab kokku CCC, mis omakorda tähendab, et see abielu kestvat kolmsada aastat: centum – centum – centum. Panin tähele, et Juudit noogutas seda kuuldes innukalt, nagu meeldiks talle jumalamehe südi kõne. Kohe tabasin ma ära, et tuleb mõtelda, mis saab siis, kui need kolmsada aastat möödas on, kas tõesti lahutus, ent missa edasine käik andis ka sellele vastuse. Ja ometi oli Juudit nii väike ja valgeke seal, mehest vasakul oma sooja hermeliinrüü all palvetades, võib-olla ta aimas, et sellest palvest tuleb kunagi tõusta ja ka tegelikku ellu astuda.

      Edasi laulis koor «Benedicamust» ja mõned kogudusest laulsid koos nendega. Hinkmar luges Johannese evangeeliumi. Nüüd toodi Aadlihundi ja Juuditi vaibad altarile lähemale, nende käed ühendati puhta linase riidega, koor aga laulis «Õiged Issanda ees» ja «Jumala teod on mõõtmatud». Pruutpaari õnnistades ütles ülitark Hinkmar, tarvitades seejuures Aadlihundi ristinime Benedict:

      «Antakse sõrmus.

      Kuningas, sa võta vastu sõrmus, milles nähakse Issanda puhta püha kuningriigi tunnust, millega nähtavaid ja nähtamatuid vaenlasi on põrmustatud ja ketsereid noomitud. Võta vastu seesinane naine mitte sel pool, kus sa tavaliselt hoiad valitsemise skeptrit. See on leping, mis äravalituid sidus Aabrahamiga, mis Moosesele jõudu andis, mis Joosuat kannustas, millest Taavet tagasihoidlikult laulis. Sina, kõige õilsam Juudit, kiriku kuulekaim laps, sest kirjutatud on, et laps peab pärima taevariigi auhiilguse, saad suurendama oma mehe valdusi ja tema õnnistust tulevases elus, mida ilmalikul valitsejal vaja on. Kes on selle Püha Abielu vastu, rääkigu nüüd või vaikigu igavesti.»

      Nende sõnade juures valitses kiriku võlvide all vaikus, sest keegi ei tahtnud hakata abielu keelustamisega selle pühadust rikkuma. Püha on see, mida ei puudutata ilmaasjata. Panin ka tähele, et Juudit sai oma truudussõrmuse vasaku käe keskmisesse sõrme, sest on enam kui kindel, et naiste puhul viib just sellest sõrmest otsesoon südameni.

      Nüüd läksid pruudi ja peigmehe suguliinid eraldi rongikäikudena grotti, kus asusid märtrite pestud ihud. Vagas palves heitis Juudit usukannatajate ette põlvili ning ka Aadlihunt vajus sõjamehele kohatusse pikka mõtiskellu, kusjuures ma nägin, kuidas tema laiad kõrvalestad seejuures tulipunasteks tõmbusid. Nüüd suudeldi taevapuhtaid säilmeid ning ümbritsevad nägid selgesti kirstude ümber lendlevat nimbust. Viraak pani deemonid robinal laiali jooksma, kui neid selles paigas ülepea oligi. Hinkmar tegi ristimärgi ja ütles: «Aamen tuleb Gallialt / aamen laulab Burgundia, / Bigorniuse vürstihulk, / Vaskoonia ja Teutoonia / kuldsel troonil armust laulavad.»

      Sellega oligi tseremoonia otsakorral ja kõik pealtvaatajad võisid koju minna.

      Teine peatükk,

ikka aastal DCCCLVI, milles mina ja Guepe külastame Maikäe rüütlit, saame teada, millise laulu Ury d’Armes’ kääbus meile laulab ja mis salanõu peavad kolm rüütlit varjualuses roogade juures. Kohtan kaunist karjust Ury d’Armes’ maavaldusel

      Astusin auliku Guepe de Agilofinges’ juurde, keda ma harva söandasin kõnetada. Siiski, pärast seda pidulikku laulatust, mille tunnistajateks me kõik ju ometigi olime, tundus mulle temaga kõnelemine erakordselt vaba ja vajalik. Sõnasin:

      «Jah, neile lubati seda abielu kolmsada aastat, meie kõik olime selle tunnistajaks. Kolmsada aastat: see aeg ei ole ju veel midagi. Kolmsada aastat viib kotkas oma nokas või pistrik linnutiivul ära. Mis sa arvad, Guepe, mis on siin kolmesaja aasta möödudes?»

      «Tuleb igavene rahuriik,» arvas Guepe nagu tõrrepõhjast. «Duelle ega võitlusi enam ei peeta. Rüütli elu muutub sama mõttetuks kui praegu ilmikmunkade oma, halastagu mulle Issand. Aga iga kord, kui ma kuulen midagi nii pikka ja vaga, tekib mul tahtmine teha kaht asja: süüa korralikku, suurt, rasvast tilkuvat lambakintsu ja heita oda puitkilbi pihta, mis on ehtne härrasmeeste